reede, 25. detsember 2009

20. hällipäeval tervitavad eakate ühenduse "Härmalõng" kõbusad liikmed

Eile olime siis maal. Õigemini Eha-Taivo juures. Markus oli põhiline vaatamisväärsus. Sõin ennast suht segaseks. Telekat vaatasime ka vahelduva eduga. Aivo arvas, et Alice Cooper näeb välja nagu Marju Kuut.

Ja täna on see päev, kui ma pole enam hilistes üheksateistkümnendates, vaid täiesti kahe jalaga kolmekümnendas aastakümnes. Mulle tuletati korduvalt, nii suuliselt kui kirjalikult, erinevate isikute poolt meelde, et ma olen nüüd kuldses eas. Nii et edaspidi kohelda mind kui kuldses eas dhaaami.

Öösel nägin jubedat und. Seda ei kannatagi siia kirjutada. Täielik õudukas. Ärkasin aga selle peale, et allkorrusel üürgas telekas Zetode "Merekosilasi". Õnneks oli Siim mulle sünnipäevasõnumi saatnud. Tänu sellele sain ma suuremast uneõudusest lahti. Sest kujutate ette, üle nelja aasta soovib Siim mulle õigel päeval õnne, teeb ju südame soojaks :P.

Homme on plaanis koristada, puhata ja mängida. Ja pühapäeval on ette nähtud pannkoogihommik tädi Mai juures ja hiljem tahaks Räpina poole ajama panna.

kolmapäev, 23. detsember 2009

Jõulused fotosüüdistused


Suur Lumi tuli. Ja mina tegin piparkooke. Jõule!

pühapäev, 20. detsember 2009

Kuusik

Eilsest jõulupeost vist peaks kirjutama midagi. Nägin teatud inimesi üle pika aja. See oli tore. Jõuluvana käis. Ma sain kingituseks lamba ja ühe paduroosa asja, millega ma tõesti ei oska mitte midagi peale hakata :P. Siim filmis Ardo jalgu ja muid vähehuvitavaid asju. Nii et pärast, kui oleks tõesti olnud vaja filmida, oli kaamera aku tühjaks saanud. Sest pärast me asutasime oma riigi. Käsuliin toimis suurepäraselt ja kõik olid rahul. Ajah, enne seda sattusin ma korraks Tõehetke saatesse Martini suurepärasel juhtimisel.

reede, 18. detsember 2009

Tondivalves

Tallinnas olen. Üks tont teeb meil siin vannitoaremonti ja mind on valvuriks pandud.

Eile tulin. Kuna keegi ei suvatsenud oma abistavat autot ulatada, siis pidin ise hakkama saama. Alguses mõtlesin rongiga tulla, aga siis ikkagi arvasin, et ma ei suuda ilma karmoškata elada. Ja tulin bussiga. Buss oli mingi väikebuss ka veel. Kui ma seda nägin, ma kahtlesin, kas ma sinna üldse peale mahun. Mul oli ju kaks kotti ja läpakakott ja karmoškakohver. Aga mahtusin. Karmoška ma olin miskipärast püstiselt maha pannud ja mõnes hoogsamas kurvis kukkus kohver pikali, mille peale bussijuht hakkas huvi tundma, et mis mul seal sees on. Pomm, mis muud.

Nüüd on lebo. Homme on gängiga jõulupidu. Päris jõululaupäeval loodaks maale minna.

Külm on. Ja siin ei anna kütet ka juurde keerata, tuleb ainult riideid selga juurde toppida ja arututes kogustes teed lürpida.

teisipäev, 15. detsember 2009

Lapsed tuppa

Talv tuli. Õues on külllllm. Jube. Salli panin kaela ja teised kindad ka kätte esimestele lisaks. Aga papud on mul tublid. Jalgadel väga külm ei hakanudki.

Ladina töö oli täna. Hommikul õppisin tund aega. Töö ise läks vist halvasti. Siuksed laused olid sees, mida ma polnud elus varem näinud.

Regasin kevadsemestriks ained ära. Kahte ainet, mida ma tahtsin võtta, ei saanudki, sest ühel oli juba piirarv täis ja teisel mul siiski pole eeldusainet tehtud, kuigi ma arvasin, et on. Nii et ma pidin ikkagi võtma selle kuuepunktise kirjanduse. Tore saab olema.

Muidu on mu suhted kaladega üsna jahedad, aga oh, kuidas ma armastan marineeritud heeringat. Eriti tomatikastmes. Pagana kallis on ainult. Mõnikord harva võib.

Kas leidub ehk keegi, kes sõidab neljapäeva õhtul Tartust Tallinna ja tahaks mind kaasa võtta? Ja kandle ja karmoška ja arvuti ja muud pambud. Ma võin täitsa bensiinirahaga toetada. Lihtsalt bussi või rongiga ei ole ma võimeline sellise tavaariga reisima.

pühapäev, 13. detsember 2009

Liiga palju rohelisi mehikesi minu reedese päeva jaoks

Räpinas sadas täitsa arvestatavat jõululund. Piparkooke tegime. Või noh, Kalle peamiselt tegi, mina olin rohkem moraalseks toeks. Evelin Pang ja Hele Kõre mängisid klaverit ja laulsid. Teised laulsid ka. Ilus oli.

Ja Räpina on linn!

neljapäev, 10. detsember 2009

Keelenüristamisnurk

Mind just ei aja hulluks, aga professionaalne kretinism lööb välja küll, kui näen, et kuskil on jälle midagi valesti kirjutatud.

Stiilinäide 1: Gefiluse punase- ja mustasõstrajogurti koostises on pakil kirjutatu järgi pastoriseeritud piim ning punase- mustasõstra ja vanillilisand (mis sisaldab must sõstart). Must sõstraid on jogurtis 1,4%.

Stiilinäide 2: Laima Ekstra piimašokolaadi koostises on lõhna- ja maitseaine (vanilliin - looduslik).

No pagan. Kes teil seal see keeletoimetaja on, tahaks ma järjekordselt küsida. Ja muidu toimetaja ka. Iga keskharidusega naga teab, et vanilliin on sünteetiline aine. Ülejäänud vead otsige ise üles.

Küll need keeleinimesed on ikka naljakad. No teate küll neid sõnu "sponsoreerima" ja "spondeerima" jne.
Keelenõuandjad soovitavad nende variantide asemele lühikest ja lihtsat kuju "sponsima".
 No kus nüüd leidsid. See meenutab juba neid teisi lumbitud sõnu "mumpsuma" ja "kvarkima".

kolmapäev, 9. detsember 2009

Kriis on küpse

Gmail arvab, et meil sajab siin lund. Lollike...

Ma avastasin, et mul lõpetab üks väike plastikjublakas 27. kuupäeval kehtivuse. Ja kui ma, ütleme, täna seda taotlen, siis saan 30 päeva jooksul kätte, pühad ka vahel... Mis tähendab, et kuskil uue aasta piirkonnas lippan ma suht ilma identiteedita ringi.

Peaks praegu ladina tööks õppima. Ja natuke vist inka tööks ka. Ja mingeid raamatuid muretsema. Ja konspekte. Jne. Aga mul on selline teooria hoopis: mida rohkem ma magan, seda kiiremini tuleb reede. Loogika on? On.

esmaspäev, 7. detsember 2009

Loll õpib, tark teab isegi

Mis siis eelmine nädal ka toimus. Eksamihinde sain teada. B. Ma ka ei usu. Siis läksin kojukoju. Lebotasin seal ja tegin mõnd muud lollust. Üldse ei õppinud. Pitsat tegime. Grete "tegi" ja mina õiendasin. Ja mismõttes peab uksed pärast lahtitegemist kinni panema?! Siis eile õhtul tulin Tartu tagasi ja "õppisin" natuke ehk siis otsisin sõnadele tõlkeid netist. Ja täna hommikul (õigemini lõunal) siis tunnikese ajasin neid pähe. Siis läksin tööd kirjutama. Kirjutasin selle mingi kümne minutiga ära. Siis lugesin oma 20 lk teksti teist korda läbi ja õppisin teise portsu sõnu pähe. Ja siis jutustasin õppejõule ja vastasin sõnad ära. Nii lihtne see oligi. Jube hea tuju on. Mulle tuleb kõik ikka liiga kergelt kätte. Läheb ka sama kergelt. Homme ärge mult neid sõnu enam küsige.

Tiguposti puudutavad tähelepanekud: kolmapäeva hommikul saadad teele, esmaspäeva lõunaks on kohal!

kolmapäev, 2. detsember 2009

Üks talv palun, pakkida pole vaja, hakkan kohe kasutama

Surm ja häving. Eksam oli õuuudne. Neljapäeval saan kohtuotsuse teada.

Eile käisin Maritil külas. Nii tore oli teda näha üle pika aja. Filmi vaatasime. Maritile meeldis, mina olin seda juba enne näinud. Meeldis ka.

Praegu tuleb mingit valget sodi taevast. Nagu kellelgi oleks kõõm seal üleval. Vastikult soe on muidu.

Ja vastikult nohu on. Õpin vahelduva eduga inkat.

Aa ja teoreetiliselt oli eile TÜ aastapäevaball. Täiendavad andmed puuduvad.

Kalendri järgi algas detsember, poed on jõulukräppi täis, päkapikud piiluvad ja minu sünnipäev läheneb mõõduka kiirusega. Aga tegelikult on meil ikka veel november.

pühapäev, 29. november 2009

Ringi ümber Eestimaa

Eile hommikul sõitsin ma 7.30 bussiga Tartust Viljandi (nagu viisk, põis ja õlekõrs, selle vahega, et nemad läksid jala). 8.40 olin seal, aga mulle tundus see aeg palju lühemana. Ainult korraks panin silmad kinni ja olingi kohal. Viljandis oli ilm. Tuul ja külm ja vihm ja märg ja kole ja vastik. Natuke aega passisin poes soojas, kell 9 tehti raamatukogu lahti, siis läksin sinna. Proovisin lingvistika ülesannet teha. Ei õnnestunud. Siis mingi aeg jõudsid Norbert ja Katre ka sinna (Tallinnast tulid, mulle tundus, et neil läks nii-nii kaua). Ja siis umbes poole ühe paiku saime Mulgi küla poole sõitma hakatud. Kolme peale saime kaardi loetud ja puha. Ühe korra sõitsime õigest teeotsast mööda ainult. Kokkutuleku jaoks peab inimestele mingi hiigla põhjaliku õpetuse meisterdama. Koht on lahe. Pidasime koosolekut ka seal. Saime igast asju arutatud ja lõpuks söödeti meile mulgipuder ka veel sisse. Jube peen. Ja siis hakkasime Tallinna poole sõitma, vahepeatusega Pärnus. Mingi seitsmeks jõudsin koju. Ja kella kaheksa paiku tuli siuke uni peale, et keerasin magama ära. Täna ärkasin pool kaksteist. Saabastele kulus muidugi kõige rohkem aega. Aga 12.15 jõudsin TTÜ koori bussi peale ilusti, mis mind Tartusse tagasi tõi. Siuke reis.

Praegu õpin. Sest homme on eksam. Surm ja häving.

neljapäev, 26. november 2009

Rong see sõitis tsuhh

Tigupost on ikka oma nime väärt küll. Pühapäeval teele läinud kiri jõudis minuni täna hommikul. Nagu oleks maiteamitmenda sajandi Inglismaa teisest otsast postitõllaga tulnud. Aga jõudis :)

Miskine vaheeksam oli täna. Õpitava materjali järgi pigem nagu eksam. Töö peale vaadates pigem nagu tunnikontroll. Viis küsimust. Peaaegu iga küsimuse lõpus oli sulgudes "lühidalt". No kui lühidalt on lühidalt? Ja siuksed sõnad nagu dialektomeetria, etnodialektoloogia, sotsiodialektoloogia on isegi filoloogile rasked, milleks neid pähe õppida? Vähemalt mul olid kõik aastaarvud peas, mis vaja.

Ja ma ajasin eelmine kord pada, mul on ju homme terve vaba reedene päev õppimiseks. "Puhas rõõm", ei midagi muud. Laupäeval ja pühapäeval, vastupidi, olen ma üsnagi kinni ja õppimine jääb ära. Aga siis on ka päriselt puhas rõõm.

Ühes laulus on siuksed üleni külmavärinaid tekitavad sõnad:
sõrmil sügelemas silituste suled...

teisipäev, 24. november 2009

Ingenium vestrum cognoscite...

Järjest tihemini juhtub, et pärast ladina keelt olen ma lihtsalt üks ekstraklassiline vatipea (nagu Malviina, varsti lähevad juuksed ka hullunult siniseks). Ja siis ma pean poest endale lohutuseks midagi ostma. (Jäätis okei, aga pitsamaitseaine??) Kas keegi tõesti arvab, et meile jäävad pähe need lõputud erinevad põhivormid, konjugatsioonid, deklinatsioonid, käände- ja pöördelõpud, tüvevaheldused ja erandid? Ja siis veel. Eelmises töös pidi omadussõnale lisama õige lõpu, et ta ühilduks nimisõnaga. No hästi, KUI mul oleks isegi juhuslikult meeles olnud, et puude nimed on naissoost, kuidas pagana pärast ma oleks pidanud teadma, et "laurus" on "loorberipuu". Mitte et meil oleks see sõna kuskil tekstis või harjutuses ette tulnud või oleks see kästud ära õppida, onju. Grr...

Neljapäeval on miskine vaheeksam jälle. Kas mul jääb jälle pool õppimata (aga saan ikkagi B) või jaa?

Esmaspäeval on päris eksam. Minu täitsa esimene päriseksam. Ja juhuslikult selles aines, mis on mõeldud magistrantidele. Järelikult... ööd on siin mustad. Huvitav, millal ma õpin? (Vastus: N ja R õhtul ja P öösel)

Ülejärgmine nädal on otseses mõttes horror. Esmaspäeval inka töö (niiumbes 160 sõna ja väljendit) ja kollokvium (20 lk erialast teksti jutustada+50 sõna ja väljendit). Teisipäeval ladina töö (surm ja häving). Kolmapäeval folkloristika eksam.

Korjake keegi mind pärast kokku.

esmaspäev, 23. november 2009

Nalja ka saab vä?

Muidugi saab, kas pakin sisse või hakkate kohe kasutama?

Tungivalt soovitan lugeda sihukest üllitist ja selle juurde kuuluvaid kommentaare. Naersin ennast järjekordselt laua alla. :)

Ei midagi erilist

Mind häirivad igasugused asjad. Näiteks ühe inimese väljanägemine või see, kui bussis kellegi lamp mulle näkku paistab või kui keegi mind kassajärjekorras käruga nügib või see, kui mul kästakse ingliššit rääkida või sada muud asja. Aga ma katsun neist üle olla. Mõelda, et ära praegu lase ennast häirida, mõtle selle peale hiljem, kui tahad. Noh ja hiljem on tavaliselt häirija ära lõppenud või ära läinud ja probleem ongi lahendatud. Mõnikord ma hakkan virisema ka. Viriseda ma oskan. Ma oskan isegi kahte erinevat moodi viriseda. Üks on see tavaline virisemine (viriseva hääletooniga), teine on varjatud virisemine (iroonilise hääletooniga). Kolmas on tegelikult ka. See on siis, kui ma õudsalt tahaks viriseda, aga eriti ei julge, kuna vestluspartner või kuuldekaugusel olija on mõni autoriteetne või niisama tähtis inimene. Siis ma räägin täitsa tavalist juttu tavalise hääletooniga, aga ridade vahel on ülim virin.

Selle jutu mõte oli praegu see, et kõhuvaluga pole võimalik koos elada. Tahan lahutust.

reede, 20. november 2009

Rong väljub tunnelist

Tähelepanek siit:
Mehed on kui parkimiskohad – paremad on juba võetud, ülejäänud on invaliididele.
Üldiselt olen koduskodus. Juba päris mitu aega. Ja mitte midagi ei tee. Noh, vahepeal ikka teen ka. Viki on teema. Ja söögitegemine. Ma ikka lootsin, et kui ma üks kord üle saja aasta tulen koju, siis äkki ei pea süüa tegema. Võta näpust.

Emme ütles, et minu blogist ei saa eriti infot. Kaks lauset ja "mõtle ise edasi". Hmh. Aga maioskaju teistmoodi. Ei taha ka eriti. No aga nagu blogi pealkirigi üritab öelda, mõtle suuri mõtteid, siis tuleb...

Ja üldse suutsin ma liiga palju mõeldes ennast täiesti topelt ära planeerida. Et siis vabandan kõigi ees valeinfo pärast. See laupäev on hoopis üks teine laupäev ja vähemalt ühes kohas jääb nüüd küll käimata.

Kolmapäeval pandi ülikoolile jõuluvidinaid juba külge.

esmaspäev, 16. november 2009

As any she belied with false compare

Tähelepanek kirjandusteaduse konspektis: "onu Janek on juuksuris käinud...ja nunnu pusa on tal".

Inka. Mad Hatter on muide tegelane teosest "Alice in Timberland", kui te veel ei teadnud :P. Shakespeare oli teema muidu. Õpetaja tahtis meile lindi pealt lasta Shakespeare'i sonetti ja ütles, et me võib-olla tunneme hääle järgi ära, kes seda loeb. Samal ajal mõtlesin mina, et nonii, las ma arvan, Alan Rickman. Õpetaja pani lindi käima ja kassa näed (või kuuled, õigemini), oligi Snape. Einoh, päris veider. Ma vist olen liiga palju vaadanud neid filme, kus ta mängib.

Korterikaaslased tegid eile piparkooke. Ja täna on ikka veel see meeletult meeliülendav lõhn igal pool. Maivõi kui mõnus.

pühapäev, 15. november 2009

Pimendamine

Reedel juhtus nii, et õppejõud soovis mulle häid jõule. Sest kolmapäeval mina eksamile ei lähe. Vastik pugeja olen, aga mis teha. Natuke ju võib.

Praegu vaatasin filmi "Black". 2005. aasta India film. Esimene pool filmist oli Helen Kelleri loo kopeerimine, selle vahega, et tegevus toimus Indias ja pimekurdi tüdruku õpetajaks oli mees. Teine pool rääkis sellest, kuidas see tüdruk ülikoolis õppis. Üldiselt oli film huvitav. Kohati läks nagu veidi käest ära. Veidraid detaile toodi sisse. Ma ei tea, kas see ongi india filmide viga, aga mõned "sügavamõttelised" dialoogid ja ekstaatilised hullumisstseenid viskasid mul üle. Või on see minu viga. Sünge film oli kokkuvõttes. Nii visuaalselt kui heliliselt.

Tibihetk: Savahi raiska, misuksed silmad on Chris Pine'il :p. No vaadake seda pilti näiteks. Nomaivõilihtsalt.

neljapäev, 12. november 2009

Krääks

Täna tuli jälle lumi. Praegu on pime, ma ei näe, kas ta on alles veel.

Ma olin täna võrdlemisi tubli. Kui keegi teeks mulle kohvi, ma jooks.

teisipäev, 10. november 2009

Paned oma puhta käe mu pääle

Järjekordne kõntsatuju on. Hommikul ärgates oli peaaegu haige tunne, aga see läks paari minutiga üle. Kahju.

Natuke tegi tuju paremaks see, kui ma karmoškat mängides esimest korda tundsin, et ma valdan pilli ja olen nagu pilliga üks. Mitte, et vigu poleks tulnud, tuli küll. Aga tunduvalt kindlam tunne oli mängida kui varem. Ise ka imestasin. On veel lootust.

Midagi nagu oli veel. Koogilõhna tuleb kuskilt.

esmaspäev, 9. november 2009

Tahan ära

Ma kahtlustan, et see on sügis, mis sellist meeleolu tekitab. Ei midagi uut. Vaata näiteks 9.11.08, 19.10.08 ja 15.10.07.

Pantokraator - Tule tagasi helmemänd

pühapäev, 8. november 2009

Reamees Sõdur

Aga ma käisin laupäeval uisutamas. Ja teatris. Virkot ei näinud kahjuks, aga lahe oli ikkagi, eriti see kahe kapsaga koht.

Täna toimus õhtupimeduses ekskursioon "Tunne Võru linna". Käisin bussijaama otsides vist pool Võrut läbi. Lõpuks läksin ainult lõhna ja kõhutunde järgi.

Homme on inka sõnade töö. Vastus küsimusele "Palju ma õppinud olen?" võiks kõlada umbes nagu Merca laulu "Sittagi" algus (kui nüüd natuke ropuks minna): esmaspäev ei sittagi, teisipäev ei sittagi, kolmapäev ja neljapäev ei sittagi jne. Aga nüüd ma alustan, sest muidu oleks sitt lugu küll.

reede, 6. november 2009

kolmapäev, 4. november 2009

Ilm on selge, see on selge

Kas Emajõgi ongi kogu see aeg mu majale nii lähedal olnud või? Või on asi tõesti selles, et puud on raagu läinud? Ei tea, ei tea. Külm on küll. Uisutada tahaks.

Esmaspäeval tegime Maritiga pitsat. Oh, see oli hea. Marit arvas, et see pole pitsa, aga soostus seda nimetama pitsakoogiks. Aga see oli hea. Täpselt selline, nagu mulle meeldib.

Eile käisin Vikipeedia kokkusaamisel. Ivo rääkis ja mina vaidlesin. MTÜ hakkab varsti tekkima ilmselt.

Nüüd ma valmistan ennast vaimselt ette õppimismaratoniks. Esmaspäeval inglise keele töö ja suuline presenteišon, kolmapäeval folkloristika töö ja eesti keele töö ja noh pluss veel teisipäevaks ladina keele kodutöö.

Homme õhtul lähen koju. Reedel loodetavasti õpin (nagunii ei õpi). Laupäeva õhtul lähen teatrisse. Virkot ja Tiinat vaatama :). Pühapäeval mõtlen veel, mis teen.

esmaspäev, 2. november 2009

Oled loll või mängid lolli?

Google Analytics väidab, et keegi(d) on jõudnud minu blogisse otsingufraasiga "tee on mulle nagu püramiidid alkeemikule" ja seda tervelt 37 korral (ajavahemikul 16. oktoober - 1. november iga päev üks kuni neli korda).
  1. Kas keegi äkki seletaks palun mulle ära selle fraasi mõtte, on see nagu mingi reaalne lause, tsitaat kuskilt/kelleltki?
  2. Proovisin googlist seda otsida, ei leidnud ühtegi viidet mu blogile.
  3. Üldine hämmastus.

pühapäev, 1. november 2009

Kas lõhnu juba kuuled

Poes tegi üks tüüp riiulite vahel moonwalki. Lihtsalt niisama. Naljakas.

Vaatasin filmi "Romeo + Juliet". Mis pagana romantiline draama? See oli ju sulaselge märul. Kohati sama absurdne nagu "10 000 BC".

Päike paistis täna.

reede, 30. oktoober 2009

Ma olen majaomanik!


Päris odavalt saadud.

Tase lasteaed

Mariti juures käisin eile. Teed jõime ja seepi vaatasime. Ja Fernando muusikat kuulasime.

Põhikoolis ja gümnaasiumis olin mina see ninatark, kes küsis õpetajatelt imelikke küsimusi ja vaidles igal võimalusel. Nüüd siis hakkas sama jama ülikoolis pihta. Noorus on hukas. Järgmiseks korraks tuleb kirjutada etteütluse vigade parandus.

Õues on ilm. Külm ilm. Ja mulle tundub, et tänase ööga läksid pooled puud raagu. Aga päike paistab. See on lahe.

Hoiatus: järgneb tibijutt. Jalutasin Eedenisse. Sest tädi Mai oli mulle andnud mingi Suurtüki 100 eegu lipaka. Kaubamaja Suurtükist ei olnud mitte midagi osta ja siis ma läksin Eedenisse. Aga seal oli mingi loll süsteem, et seda 100 eegu lipakat ei saanud kasutada, sest oli mingi kampaania "kõik -20%". Ma ei saanud üldse aru, et kui lipaka peal on lõpukuupäev kirjas, miks nad siis teevad mingi muu kampaania samal ajal ja seda lipakat ei saagi kasutada. Aga tuli välja, et see -20% kampaania oli Eedeni tehtud, mitte Suurtüki. Kaubamajas see lipakas pidi kehtima. Igatahes. Aga kuna ma olin leidnud endale juba papud, mida ma tahtsin, siis mõtlesin, et tühja kah. Ja siis ma sain endale vähem kui 700 krooniga kahed papud ja saapaviksi.

neljapäev, 29. oktoober 2009

Šampselisee

Mitte midagi ei toimu. Õues on suht külm. Vähemalt ei saja vihma koguaeg. Inglise keele essee oli katastroof. Ei midagi üllatavat. Ladina keele töö oli lihtne. Eesti keele etteütlus oli... veider. Laupäeval tuleb Marella Tartusse. Muideks, ma olen ennast ületanud ja ilma jälestusvärinateta ära vaadanud kaks osa "Ristiisa". Muidu poleks tahtnudki, aga seltskonna mõttes tegin erandi seekord.

Pidän luumumehusta.

pühapäev, 25. oktoober 2009

all i'd want is you to be my sweet honey bee...

"Muuda ennast kellelegi vajalikuks." Üüüü...

Teate, ma olen vot seda lugu praeguseks hetkeks kuulanud täpselt 126 ja pool korda. Ma tean, mu WMP loeb ära.

Meega teed jõin.

Tsensuur

Kui varem oli nii, et siia blogisse kirjutatavad mõtted läbisid enne avaldamist kaks filtrit ("ema silmadele sobiv" ja "alaealiste silmadele sobiv"), siis nüüd tuleb vist lisada kolmas ("õppejõudude silmadele sobiv"). Huvitav, kes veel mu blogisse satuvad?

Ärkasin kell pool kuus, et jõuda sujuvalt 7.30 bussi peale. Bussijaamas vaatasin huvi pärast pileti müümise kellaaega. 6.22. Ahjaa. Selge.

Maido tuli täna. Kärt kuulutas, et Maido õpetab meile oma uut tantsu. Põnevus oli igatahes üles keritud. Aga võta näpust. Esitusele tuli vana hea "Millal meie sinna saame". Tants, mida ma olen vahelduva eduga õppinud alates 2006. aasta suvest ja pole siiani perfektselt selgeks saanud. Aga vähemalt tuli meelde.

Ma olen täna muideks päris rohkelt värskes õhus viibinud. Tuleb kasuks mõnikord. Lähen teen ühe tee endale. Või kaks. Vasakule ära.

reede, 23. oktoober 2009

Ennast kiitmast ma ei väsi... no väsin ikka küll

Jah, täna olin ma õpetaja. Harisin reaali kaheteistkümnendikke (kes juhuslikult olid siis rebased, kui mina kaheteistkümnendas olin, niiet võib-olla mõnele meenus midagi). Teemaks oli Vikipeedia. 12b oli tubli, võttis tunnist osa, küsis küsimusi ja oli üldse üsna tubli või vähemalt suutis jätta hea üldmulje. 12c aga oli täielik uimahunnik. Ei viitsinud nad mind kuulata, ei minu küsimustele vastata, ei ise midagi küsida ega arvuteidki lahti võtta. Suht nõme nagu. Tund nagu iga teinegi ju. Võiks nagu üritadagi natuke.

Aitat nägin ka. Tore oli. Jaa.

Õhtul aga tulin Tartu tagasi. Siis mängisin Jaanuse ja Petsiga kaks tundi kannelt. Khm. Sisukas oli :). Nüüd kannel seisab mul siin nurgas. Nutab seal kui tahab... Tegelt ei nuta. Lihtsalt on natuke roostes ja häälest ära. Vaene väike. Uusi keeli oleks talle vaja.

Ja Ave Mariaga sai viki teemadel natuke mõtteid vahetatud. Mul on mingi see viga viimasel ajal, et ma hullult tahaks mingit suurt asja teha, õudsalt tahaks, kohe hirrmsasti tahaks. Aga ise samal ajal tean, et asi käib mul selgelt üle jõu. Aga noh, üks asi juba vaikselt edeneb, äkki need muud asjad saab ka kuidagi tehtud. Jube uhke oleks.

Liisi Koiksonit kuulan.

kolmapäev, 21. oktoober 2009

Siin, rahva ees?? Rahvas on hullematki näinud

Eile mõtlesin, et täna kirjutan, mis ma eile tegin. Aga meelest ära läks, millest täpsemalt pidin kirjutama... Aa, ladina keelest vist. Nõme on. See ladina keel. Rohkem vist ei olnudki midagi.

Täna tuli Kultuurilugude loengusse mingi mees, ennast ei tutvustanud ja hakkas omaarust loengut pidama. Praegu otsisin netist välja, et nimi on kodanikul Arne Merilai. Igatahes, alguses reklaamis pikalt ja laialt oma raamatut ja siis hakkas igast asjadest jahuma. Kuulda polnud midagi, kuni keegi auditooriumist soovitas mikrit kasutada. Luges oma paberite pealt maha igast asju, aga kuidagi täiesti vale rütmiga ja stiihilises sõnastuses, nii et üles polnud midagi võimalik kirjutada.

Mingi poole tunni pärast: "Kas te nüüd kuulete mind? Ja kas mu lips on sirge?"

Kreeka teatritraditsioon kujunes muideks välja setude traditsioonilisest eeslaulja ja koori vaheldumisest. Ja kui tegelastel kõik sassis oli ja kuidagi ei suutnud enam asja lahendada, siis võeti Pekkaniska kraana ja kukutati üks jumal sellega alla.

Ja vahepeal läks ikka täiesti ropuks ära.

Reedel olen ma muideks tervelt kaks tundi õpetaja. Voh.

esmaspäev, 19. oktoober 2009

Ise õpivad ülikoolis, aga nii lollid

Sõitsin eile rongiga, mis oli inimesi täis. Nõme oli natuke sellepärast. Oma ruumi ei olnud. Ja vastikult valge oli ka. Aga Rakkes oli Suur Lumi. See tegi tuju veidi paremaks. Aga kuna Jõgevaks oli see toredus läbi, siis vajus tuju jälle nulli poole. Tartus on ikka vana ja ligane sügis. Ja see pagana rongijaam on ka täiesti pärapõrgus. Ving-ving.

Täna kirjutasin inglise keele essee valmis. 300 sõna pidi olema, aga no ei andnud enam 360 pealt vähemaks pigistada. Ma niigi oleks tahtnud iga lause asemel kolm kirjutada. Saatsin nelja paiku ära, ei jäänudki viimasele minutile. Praegu "õpin". No vahepeal ikka õpin ka, aga üldiselt teen sadat muud asja. Homme on miskine vaheeksam. 'Nganassaan' on lahe sõna.

Trennis oli muidu lahe, aga hakkab vaikselt üle viskama jälle see asi, et nii palju üksikuid tüdrukuid on. Tahaks nagu kindlat partnerit juba, oleks siplemist vähem. Postituse pealkiri on ühe tantsija kommentaar pärast seda, kui me ei suutnud isegi kolmandal katsel õigesse tantsujoonisesse minna.

Aga täna on mõnel sünnipäev.

Nüüd võiks teha sellise diili, et tulevad järjest homne õhtu, kolmapäeva õhtu, reede õhtu ja pühapäev tervenisti hommikust saadik. Ülejäänu võiks vahele jätta, okei?

pühapäev, 18. oktoober 2009

Piinlik, piinlik

Olin Soto laagris. Laager toimus Tallinnas ja me sõitsime liinibussiga esinemisele. Umbes tund aega oli esinemise alguseni. Ja siis tuli mul täiesti rahulikult meelde, et ups, mul jäi ju kannel koju. Egas midagi, bussist maha ja tagasisõit kandle järele. Siis olin ma järsku Lee laagris. Nii tore oli kõiki näha. Aga mul oli kiire ja ma hakkasin Tartusse tagasi sõitma. Vahetasin umbes kolm korda riideid, sest ma ei suutnud otsustada, millises rõivastuses oleks kõige lahedam lahkuda. Järsku tuli Jaanus ja oli jube õnnelik, et ta mind nägi. Ma ütlesin talle, et ma just tulin Tallinnast ja lähen nüüd Tartu, natuke hiljaks jäid. Siis ta hakkas oma märkmikust kuupäevi vaatama ja jõudis järeldusele, et enne 3. novembrit peaks ikka midagi ette võtma. Ja mina mõtlesin, et ta pidi ju alles 11.-l ära sõitma.

Aa ja siis ma olin vahepeal veel ühes kohas, kus ma lõhkusin vetsu ukse nupu ära. No see oli siuke nupp, et kui keerata seda, siis läheb uks lukku. Aga ma keerasin liiga palju ehk keerasin nupu otsast ära. Keerasin ta suht puruks isegi. Siis oli paanika. Proovisin seda tagasi keerata, aga see nupp koosnes nii paljudest tükkidest ja tihenditest ja värkidest, et ma lihtsalt ei osanud. Ja siis ma tõstsin kogu selle kupatuse aknalaua peale ja põgenesin kiiresti sündmuskohalt.

laupäev, 17. oktoober 2009

Ja näidake, et te kutsute naabrimeest sauna, mitte ei liputa seal...

Reedel tuli tädi Mai mulle Tartusse külla. Tšillisime linna peal, käisime Toomemäel ja botaanikaaias ja Narva 89 ühikas. Hariv oli :P.

Nüüd peaks õppima. Õppima, õppima, õppima. Ma parem ei hakka üles lugema, mida ja kui palju täpselt. Ja selle asemel, et õppida, mängisin ma täna terve päeva kannelt. Sõrmed on valusad. Aga ma sain ühe loo juba peaaegu täiesti selgeks.

Vaadake hoopis seda. Suht naljakas.

neljapäev, 15. oktoober 2009

See on ju homme, kas ma jõuan?

Me olime mingil klassiekskursioonil. Aga osa rahvast ei olnud meie klassist. Olid mingid lihtsalt mulle tuttavad inimesed. Mingis tiigiga kohas olime. Osad käisid ujumas. Minul oli miskipärast kogu ekskursiooni vältel kannel õla peal. Ma vist kavatsesin seda mängida. Aga siis tuli mulle meelde, et mul pole ju häälestajat nagunii kaasas ja kannelt pole aasta aega häälestatud. Järelikult ei elaks ma seda häbi üle, kui ma peaksin häälest ära kandlega mängima. Järelikult tassisin ma seda muudkui edasi. Siis mingil hetkel tuli Jalmar. Ta ütles mulle, et Tartus algab 16. oktoobril Riia rahvaülikooli kursus karmoškamängijale ja teemaks on Leedu muusika. Et ta ise ei saa sinna minna, aga mina peaksin kindlasti minema. Et see, kes õpetab, on tema hea tuttav ja mulle tuleks see kindlasti kasuks. Kursus pidi kestma kümme korda ja olema mingi eriti soodne ka veel. Jalmaril olid suured kõrvaklapid peas ja siis lasi ta mulle läbi nende oma uut lugu. See oli naljakas lugu, aga rohkem ma sellest ei mäleta.

teisipäev, 13. oktoober 2009

Ladin, ära ladise

Ma veel ei ütle, et ma vihkan ladina keelt. Aga vaikselt kisub sinnapoole. Like our English teacher said: "I've seen students who hate English because of some veery nasty teachers." Täna rääkisime terve tund ainult longatiivis. Siuke kääne võiks olemas olla. Kõigi nende mittemidagiütlevate ja äraütlevate ja lahtiütlevate kõrval. Terve tunni lugesime koduseid harjutusi. Aeglaselt. Rahulikult. Koperdades. Nagu poleks keegi neid kodus teinud olnud. Vahepeal tuli mulle see vattpea tunne, mis tavaliselt kirjandit kirjutades või mingit muud tüütut mõttetegevust nõudvat asja tehes tuleb. Õuudne.

Antiigi pärand polnud ka parem. Ma kujutlesin, kuidas "niivõrd massiivne" Traianuse sammas koos kogu täie ja Peetruse kujuga must üle veereb.

Eile oli TÜRKA Langevate Lehtede Õhtu. Nägin Liisat ja Ivot ja Kaarlit. Kaarlil oli isegi päris hea meel mind näha, mulle tundus. Huvitav. Tantsuteemaline viktoriin oli ka. Ma teadsin umbes ühte vastust.

Eile sadas lund ka. Panin jope selga sel pidulikul puhul. Kaks kraadi oli sooja.

pühapäev, 11. oktoober 2009

Naerata. See on kõik

Mängisime Kristeli juures Anti-Monopoli (ja Aliast ka). Veidi enne kella poolt kuut hommikul tõi takso mind mu ühika kõrvale. Sõitsin liftiga üles, et lukus korteriukse ees avastada, et võtmed on teisel pool ust.

neljapäev, 8. oktoober 2009

Ise tehtud... järelikult tehtud!

Siuke pilt. Mis siis, et läbi klaasi jaaniiedasi.

Kuna eesti keeles pole teatavasti helilisi sulghäälikuid, siis kõlab komplimendina mõeldud tunnustav hüüatus hoopis "oo, kolm kratsijat!".

Borš-supi-isu. Lahe sõna. Igatahes ta tuli. Ei tea, kas meil siin majas mõni kulp ka leidub?

kolmapäev, 7. oktoober 2009

"Valitud number ei ole kasutusel"

Nagu MIS MÕTTES? See number PEAB olema kasutusel, kui ma tahan sellele helistada. Ma saaks suurepäraselt aru, kui mulle öeldaks, et "telefon, millele te helistate, ei ole sisse lülitatud või asub väljaspool võrgu teeninduspiirkonda". Grrrr...

Ma nägin täna hommikul Viggo Mortenseni unes. Detailidesse ei laskuks, aga polnud just kõige meeldivam unenägu. Minu jaoks. Vahepeal koondatud paanikaosakond sai jälle tööd.

Õues on ilm. Täna ma peaaegu läksin lendu vahepeal.

teisipäev, 6. oktoober 2009

tajuutsä mitä mä selitän jos mä kirjotan tällee?

Lobisesin Miikkaga eile. Üle päris pika aja. Pitkä tauko. Ta pakkus välja, et ta kallab mu hunniku uuema aja slängisõnadega üle. Jube lõbus. Meelde ei jäänud küll ühtegi. Ta üldse armastab väga segaselt kirjutada. Katsu siis tema pealt õppida. Mõne kasuliku asja sain ikka ka teada. Näiteks 'käydä - kävi' ja 'haluta - halusi'. Opiskelen Tarton yliopistossa viron ja suomen-ugrialaisia kieliä. Halusin tänä vuonna ottaa suomen kurssi, mutta ryhmät ovat täynnä. Kaks lauset, millega ma (peaaegu) täiesti iseseisvalt hakkama sain. Ja Miikka ütles, et ta on impressed. Ma ütlesin talle, et "loll jutt suhu tagasi".

Ta vahepeal puhus vain suomea. Ma siis üritasin ka talle soome keeles vastata. Aga hästi ei õnnestunud. Pool oli ikka inglise keeles. Ja kui inglise keeles ka kohe meelde ei tulnud, siis panin eesti keeles. Eesti keelest ei saanud ta muidugi tuhkagi aru.

Minust võiks natüürmordi teha.

esmaspäev, 5. oktoober 2009

Esmaspäev, raske päev

Laupäeval oli Kartaude kokkutuleku korraldamise koosolek. Suht kummaline oli. Norbert ja Katre olid minu juures. Pärast nägin Mari-Anni ka.

Mulle täitsa meeldib õhtul pimedas bussiga sõita. Tallinnast Tartusse või vastupidi. Sest bussis on mõnusalt pime, klappidest tuleb lemmikmuusika ja saab mõelda millest iganes ja samas ei pea üldse millestki mõtlema. Täiesti tühi aeg, mis on ometigi täis "midagi". Rongis pole üldse seesama. Rongis on valge, mis nullib ära igasugused väljavaated.

Trennis käisin täna. Lahe oli. Mingit meeste tantsupeo "hip-hop tantsu" sammu õppisime. Ma pean kindlasti seda harjutama millalgi. Kui meelde tuleb.

Inka õpetaja võiks oma huumorisaate teha.

Kas te ikka teate, kui hea asi on porgand?

Hea tuju on.

reede, 2. oktoober 2009

Pirko sõidi Petserihe, hoodiridiralla

Mis me täna Lepajõega tegime. Hüpoteetiline ajalehepealkiri printsess Diana surma puhul: "Piilupiltnik põhjustas printsessi pagemise." Ja siis me käänasime sõna 'musi'. Tapvalt põnev.

Jõule ootan. Marit ootab ka. Oh, ma nägin Maritit eile. Nii tore oli. Sest Marit oli nädal aega ära ja ma tundsin ennast nii üksinda. Nüüd ta on vähemalt Eestis. Kui mul Maritit ei oleks, oleks jama.

Kui õues käia, siis on pärast näol selline hästi mõnus natuke külmetanud tunne. Uisutada tahaks. Ja veel. Ja veel.

tahan üksi maksta oma eilsed võlad
sul on niigi õrnavõitu õlad

kolmapäev, 30. september 2009

Ärge kõike ka päris uskuge, mida see Lepajõe siin loengus räägib...

Khm. Mingi vajadus on vä? Peab nagu iga päev siia kirjutama või? Ju siis peab. Vahepeal küll hoian ennast jõuga tagasi, et mingit niisama iba ei hakkaks ajama. Tervitan Sandrat, kes viitsib seda iba siin regulaarselt lugeda :P.

Õues on mõnus. Tuul puhus mu konkreetselt pikali täna. Aga puud on jätkuvalt värvilised.

Turul oli kaks toredat vene tädi. Sellised noored. Eesti keelt rääkisid täitsa. Tahtsid mulle kolm kilo jõhvikaid müüa. Ma nii palju ei tahtnud. Porgandeid ostsin ka. Hästi magusad porgandid on. Täitsa õige jutt, et igaühe käest ei maksa osta. Tuleb ikka vaadata ja osta selle käest, kes ilus ja hea ja tore välja näeb :P. Siis tekib tunne, et tahaks järgmine kord jälle turule minna.

Nohu on. Ma ütleks, et nohu tapab, aga tegelikult mõtlen, et ega ei tapa küll, lihtsalt on natuke vastik.

Püksirihm tahab ühte auku juurde saada.

Pagan, peaks mõnikord õue minnes fotoka ka ikka kaasa võtma ja pilte tegema, mida ta mul siin niisama riiulil passib siis.

teisipäev, 29. september 2009

Ehm...

Pagana ladina keel, ma ütlen, oma konjugatsioonide ja deklinatsioonidega. Katsu olla kuidagi omaette. Eilne inka töö oli lihtne. Ühe sõna panin valesti ainult. Vist.

Sügis tuli. Puud on kõik värvilised. Ja õhk on külm. Aga jopet ma veel selga ei pane. Mitte enne poolt oktoobrit kindlasti, ma kujutan ette. Sest uksest õue astudes on küll veidi jahe, aga käies hakkab palav.

Marit tuli Kreetalt tagasi. Jee! Ma hakkasin selle lühikese nädalaga teda juba igatsema. Neljapäeval saab muljeid.


Tahaks.

pühapäev, 27. september 2009

Räpina

Niipalju siis inglise keele sõnadest.

laupäev, 26. september 2009

Neil on siin pesa

Sellistel päevadel nagu eilne ma mõnikord soovin, et mul oleks sammulugeja. Lõuna paiku oli poolteist tundi puhast jalgsimatka. Ja õhtul kõndisin Biomeedikumi. Nägin (päris elus) laipa ja muid jõledusi. Lehtil oli auto, järelikult sain autoga linna. Ja siis me ronisime toomkiriku torni. Mõlemasse. Ja siis ma kõndisin koju. Jopet oleks vaja.Kuulan Amelie muusikat. Film on Tallinnas, muidu vaataks seda ka. Ja mingi hunnik Tierseni noote kargas sülle. Kui oleks kannel, siis mängiks. Karmoškaga hästi ei saa.

Järgmised kaks päeva mööduvad ilmselt inglise ja ladina keele tähe all.

neljapäev, 24. september 2009

Jess, jess, jess!

Õis ruulib hetkeks. Minu keeleteaduse 3 punkti on kohale jõudnud. Üks eksam pärast vähem :D. Ja folkloristika töö sain 25 punkti (nii on igatahes kirjas), mis on ju maksimum. Päris hea. Üllatav siukse supi kohta.

Täna käisin Rahvaluule Arhiivis folkloristika jaoks praktilist tööd tegemas. Poolteist tundi toksisin pisikese läpaka exceli faili raamatust fotode kirjeldusi. "Lõõtspillimängija Joosep Tuust (abikaasaga), Raissa Rull ja paremal rahvaluulekoguja I. Rüütel. Materjal rahvaluulekogumise ekspeditsioonilt Muhus 1975. a." Jne. Pluss mingid negatiivide formaadid ja muu jama. Muidu oli lahe, häiris ainult see läpakas. Hiir oli umbes sama hull kui mu enda oma, touchpadi asemel olid mingid haiged nupud, millega ma ära ei harjunud, klaviatuurilt puudusid loomulikult õ ja ü ja muud klahvid oli veidra paigutuse ja suurusega.

Õhtul jõin Trehvis teed. Piparmünditeed. Ja Kalle rääkis, kuidas metsameestele süüa antakse.

kolmapäev, 23. september 2009

Kuula, kuula...kuula hoolega

Püüan enesehaletsust ravida vikiteraapiaga. Vikis on viimastel päevadel kuidagi eriti palju vandalismi. Ei tea, millest see tuleb.

Teine võimalus: šokolaad. Toime on lühiajaline, kõrvalnähtudeks on hammaste rikkumine ja teadagi mis.

Täna rääkisime terminitest. Ma mõtlesin praegu välja uue termini: lohutuslugu. See on selline muusikapala, mis on muusikaliselt väga positiivselt meelestatud ja lohutava iseloomuga. Erakordselt häid lohutuslugusid võin soovitada järgmistelt bändidelt: Great Big Sea, Leisure Society, Celtic Woman.

Oh, vikiteraapia on ju ka nagu mingi uus termin. Küll ma olen produktiivne.

"Issand, kuidas ma armastan rääkida!" - Kersti Lepajõe paar minutit enne loengu lõppu, endal kõrvuniulatuv naeratus näol.

"Hallo!"
"Ee... tere, kellega ma räägin?"
"No ma ei tea, kellega te rääkida tahate?"
"Noh, ilmselgelt ei ole tegu õige inimesega. Vabandust, vale number."

Sest loogiliselt võttes ei tohiks minu vanaisa olla selle aja jooksul, mis ma teda näinud ei ole, nii umbes poole nooremat häält tegema hakanud.

Folkloor on surnud, elagu folkloor...

Hommikul veel oleksin ma pealkirjale pannud järele hüüumärgi... Folkloristika kontrolltöö oli ingliskeelne b-tähega sõna.

Praegu on tuju veidi alla nulli. Kell kolm oli veel täitsa okei, aga umbes poole nelja ajal tuli siuke uni, et anna otsad. Siis ma magasin. Kui vaikselt ärkama hakkasin, siis tuli üks teatud tunne peale (mis iseenesest ei olnud negatiivne). Aga kuna midagi ei juhtunud, siis see tunne läks täiesti ootamatult üle enesehaletsuseks. Ja nüüd ongi. Isegi viietärnilugude playlist ei aita eriti.

Vaata ka seda postitust.

teisipäev, 22. september 2009

Ptooey!

Midagi erilist ei ole kirjutada. Ära siis loe.

Eile oli esmaspäev. Tantsimas oli lahe. Peaaegu vana tuttav päris tunne tuli tagasi. Ma ikka nii tahan sinna koosseisu saada. Treffneris nägin Teelet ka. Täitsa ootamatult.

Homme on kontrolltöö. Ai kurja. Ja selle asemel, et õppida, loen mina Garfieldi. 1980. aasta detsembrikuu juures olen praegu.

Mari-Ann on Itaalias ja Marit Kreetal. Mitte et ma kade oleksin. Üldse ei ole. Lihtsalt.

laupäev, 19. september 2009

Mingi egotsentrilisest mölast kantud pealkiri

Natuke egotsentrilist möla ka vahelduseks eelmise postituse "ühiskondlik-poliitilistele heietustele". Kolmapäeval praagiti rahvatantsus kolmandik rahvast välja. Mina pääsesin praakimisest õnnelikult ja nüüd ilmselt loodan sellele, et ma olen piisavalt hea, et kõik praakimised mööduvad minust valutult ja ennäe! olengi koosseisus. Pärast astusin oma pika elu jooksul esimest korda üle Trehvi läve ja kuulsin kontserti, millesarnast ma päris kaua polnud kuulnud. Kalle, X Panda oli nende nimi ;). See oli nii hea, et ma kaalusin väljavaadet reedel neid uuesti kuulama minna. Aga omaenese laiskus ja ihnsus said seekord võitu. Reedese päeva tubli tegu oli hoopis see, et käisin kooli vaatamas ja mõnedele üllatavalt visadele õppuritele (kes minu pidevatest sellekohastest vihjetest hoolimata ikka veel aru ei taha saada, et neil oleks raudselt midagi palju põnevamat teha) lingvistikast rääkimas. Tuletasime meelde, mis on morfeem ja saime lõpuks teada, mis imeloomad on määrus ja täiend.

Ja siis ma leidsin veel siukse asja nagu Õnnepank. Väert asi, ma ütlen. Mul kõik pangakoodid Tartus, nii et ei saanud veel täiesti sinna sisse sukelduda. Aga tasub uurimist.

reede, 18. september 2009

Lasteaiast lasteaedikuks

Jaak Juske: Pildikesi ühest Tallinna lasteaiast.

Tore, et märkasid. Ma räägin natuke, mis toimub minu enda vanas lasteaias. Kuigi lasteaial on ujula, ei saa lapsed seal juba aasta aega ujuda, sest pole raha. Võimla ehitati ümber rühmaks. Kõik töötajad, keda vähegi võimalik (näiteks koristajad), koondati, allesjäänutel võeti maha koormust ja palka. See tähendab seda, et rühmaõpetajad on lühemat aega tööl. See tähendab seda, et hommikul kella seitsmest kaheksani on kogu lasteaia peale lahti üks valverühm, kuhu peavad mahtuma kõigi 12 rühma lapsed koos oma õueriietega. Ühe rühma suurus on 24 last. Ja siis punkt kell kaheksa tulevad tööle kasvatajaabid, kes peavad oma lapsed koos õueriietega valverühmast kaenlasse võtma ja oma rühma viima. Kujutate seda ette? Ja pole vist tarvis mainida, et lastel pole joonistuspaberitki, sest raha ei ole. Suurem osa lastevanemate makstud rahast läheb maja kütteks. Aga kõrgemalt poolt kästakse kokku hoida, kärpida, piirata. Hoiame kokku, võtame kütte maha, saame tõelise lasteaediku. Koondame kõik õpetajad, võtame tööle karjatalitaja. Jne, jne, jne. Ei ole ju normaalne? Aga õpetajad on vait kui sukad. Sest nii kui virised, lastakse sind töölt lahti ja võetakse asemele keegi, kes ei virise. Aga sisemuses tahaks karjuda.

"Lasteaed on kodu toetav organisatsioon. Meie ühine eesmärk on arendada ja kasvatada iga last vastavalt tema individuaalsetele võimetele. Professionaalsed õpetajad, treenerid ja muusikaõpetajad pakuvad lastele häid võimalusi igakülgseks arenguks läbi mängude, õppetegevuste. "

kolmapäev, 16. september 2009

Tere tulemast ülikooli! Mida sa siis ootasid?

Uitan Vikipeedias ringi ja pidevalt saan suure üllatuse osaliseks: kas tõesti MINA ise olen midagi sellist kunagi kirjutanud? Nii tarka juttu olen ajanud või? Tõsi ka või? Eriti paistab see silma arutelulehtedel, kus kõigil kommentaaridel allkirjad all. Loen ja mõtlen, et jaa, arukas jutt, miks ma ise selle peale ei tulnud. Näh, ise kirjutasin ju. Müstika.

Mulle meeldivad semiootika ja kultuurilugude õppejõud. Sest nemad rahulikult seletavad mingit asja, nii et on võimalik kaasa mõelda ja loengu lõpus saabub põhjapanev arusaamine mõnes olulises küsimuses. Mulle ei meeldi antiigi pärandi, kirjandusteaduse ja folkloristika aluste õppejõud. Sest nemad vuristavad poolteist tundi fakte, pritsivad neid nagu muuseas. Kirjutada nagunii ei jõua, sest nende jutust ühe mõtte välja filtreerimise ja üleskirjutamise ajal on juba viis uut fakti kõrvust mööda läinud. Ja hoidku selle eest, et keegi aru saaks, mida meist eksamil tahetakse.

Täna jäi kaks loengut ära, sest õppejõud on haiged.

Vastuseks "lugejate kirjadele"

"mart maameele" - ei tea, pole üle aasta näinud
"ukuaru valss" - oskan mängida
"sfeksofoobia" - on hirm herilaste ees
"läksin rahvatantsu tartu" - läksin jah, aga üksi on raske paaristantsu tantsida
"hirm laste ees" - ???

esmaspäev, 14. september 2009

Esmaspäev lihtlausetes

"Pange oma id-kaart lugerisse." No mis pagana eestikeelne sõna see 'luger' veel on?

Turul oli üks tore tädi. Ostsin kurke ta käest.

Inglise keele õppejõud on ikka nii naljakas.

Järgmisel kolmapäeval on koosseisu valimine. Lootust veel on.

Asjad liiguvad.

reede, 11. september 2009

Pliit vs Teele - 1:0

Kuna Marit pidi mulle külla tulema, siis mõtlesin, et teeks midagi korralikku süüa. Turult ostsin porgandit, sibulat ja kapsast ja hakkasin ühepajatoitu tegema. Kuna ma aga ei arvestanud, et mul ei ole siin sellist taltsat pliiti nagu kodus, vaid on ettearvamatu ja veider ühikapliit, siis läks see "roog" mul täiega kõrbema. Ma olin kergelt öeldes vihane pliidi peale ja tundsin piinlikkust enda suhtes, et ma midagi sellist suutsin teha. Mul ei ole veel kunagi ühepajatoit kõrbema läinud. Üldse on mul vist keedetavatest asjadest riis ühe korra kõrbema läinud, aga üldiselt keevad kõik asjad mul kuulekalt ka ilma juuresvalvamiseta. Seekord läks siis nii. Ma olin täiesti frustreeritud kui moodsa sõnaga öelda. Kolisin kogu kupatuse teise potti ümber ja korjasin kõrbetükid välja, aga maitses see ikka imelikult, nii et Maritit ma seda sööma ei sundinud. Ja minul kadus igasugune isu selle kuramuse pliidiga veel advanced levelil koostööd teha. Edaspidi tuleb vist jääda pudru ja makaronide juurde.

kolmapäev, 9. september 2009

Otsin meest, vanaema võib elama jääda

Nii. Otsin meest. Tingimused pole sel korral nii karmid, kui siin. Aga ta võiks osata rahvatantsu tantsida (või väga head potentsiaali hakata seda kähku oskama). Ja noh, tegelikult ta võiks Tartu Ülikoolis ka käia. Asjaga on päris kiire.

Eile hommikul ma läksin Tauri ebamäärase juhatuse järgi Selverit otsima. Enne tegin sellise vea, et ei vaadanud korralikult netist järele, kus see siis täpselt asub. Loomulikult otsisin täiesti valest kohast. Õhtul siis teadsin täpselt, kuhu minna. Ja ma käisin tund aega poes, sest see paganama Selver on nii ropult kaugel. Ei ole normaalne.

Eelmisel nädalal tegime eesti keele testi. Noh, et mida mingid sõnad tähendavad (nt muganema, eksklusiivne, orv, käitlema, kontimööda jne) ja teine harjutus oli lünktekst, kus tuli sulgudes olevad sõnad õigesse vormi panna. Ja kujutate ette, minul olid kahe rühma peale kõige paremad punktid. 76 81-st. Õppejõud ütles, et ega maksimumi polegi võimalik saada. Oleks ikka küll olnud. Mul olid lihtsalt mingid nõmedad kogemata tehtud vead. Kõige lollim viga oli, et ma mingis meeltesegaduses olin kirjutanud 'taigent'. Jubbbe...

pühapäev, 6. september 2009

Meil siin sajab, meil siin valmivad õunad

Mis ma siis kirjutan nüüd. Esimene koolinädal on möödas ja homme algab uus. Loengud olid. Mariti juures tšillisin. Ükspäev tegi Maarja kooki. Hea oli. Reedel sõitsin koju, siis Taeblasse. Taeblas nägin Martit, kes ilmselt pügas hekki. Endal "Kaua Võib" särk seljas. Juhtisin autot. Nii muuseas ja poolsalaja. Siis sõitsin koju ja uuesti Tartusse. Jaanuse käest sain vihmavarju. Ja siis roomasin ühikasse nagu koormahobune. Mariti maja juures mõtlesin, et nii, nüüd enam ei jaksa. Aga Marit oli kaugel ja ei saanud mulle appi tulla. Eks ma siis roomasin edasi. Proovi sa viiele uksele kaarte ja võtmeid välgutada ja lifti mahtuda, endal kõik käed ja õlad täis ja kohe läbi põranda vajumas. Aga nüüd ma olen kohal. Vaiba panin maha, keetsin ja kallasin kraanikausist alla kaks kannutäit vett. lampi ei saanud kokku panna, sest mul ei ole kruvikeerajat. Homme jääb kõige huvitavam loeng ära, aga õhtul on tantsimine.

Süüa tahaks. Peab minema Selverit otsima. Aga mul on nüüd mezi.

kolmapäev, 2. september 2009

Elu ei ole käändelõpp

Lõpuks ometi pärast mitmepäevast ootamist ja mitut nõudlikku telefonikõnet on mul oma internet. Enne varastasin seda toakaaslase käest. Nüüd olen ma jälle maailma jaoks olemas.

Eile toimus selle õppeaasta esimene loeng. Sattusin istuma tüdruku kõrvale, kelle nimi on Teele. Õhtul jõin Mariti juures teed. Ruudi oli ka seal. Täna oli kaks loengut. Pandi kohe kirjutama. Oi kuidas see mulle ei meeldinud. Anti paber ja kästi kirjutada, miks ma tulin Tartu ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteadust õppima. Grrr... Postituse pealkiri on muide lektor Kersti Lepajõe tsitaat.

Minu blogisse on jõutud otsinguga "viis roosi mulle too".

teisipäev, 1. september 2009

Kõik on uus septembrikuus

Tegelikult oli minul kõik uus juba augustikuus. Aga nüüd on kool ligadi-logadi peale hakanud. Ligadi-logadi sellepärast, et tunniplaan on mul veel hullem kui Saaremaa maakonnaliinide bussiplaan. Neid aineid, mida ma tahan võtta, ma võtta ei saa, sest a) neid loetakse kevadsemestril, b) neil on eeldusained (ained, mis on vaja läbida enne selle aine läbimist), c) nad kattuvad minu tunniplaanis juba olevate kohustuslike ainete aegadega, d) grupid on täis (kusjuures grupid on täis ka näiteks soome keelel, mis on mulle kohustuslik aine), e) aine juures ei ole vähimatki informatsiooni, millal või kas üldse seda ainet tegelikult loetakse, hoolimata sellest, et ta mul õppekavas sees on. Seega olen ma olukorras, kus ma hea õnne korral napilt-napilt kohustuliku ainepunktide mahu täis saan. Edu mulle!

Marit tahab ka rahvatantsu tulla. Ega arst ei pea ka ju kõike teadma.

laupäev, 29. august 2009

In the middle of nowhere

Tartus olen. Mingi naljakas tunne on. Tegelikult nagu polegi mingit tunnet. Pole seda tunnet, et nüüd on see pisike ühikatuba minu teine kodu. Pole ka seda tunnet, nagu oleksin reisil või kellelgi külas. Üldse mingit tunnet ei ole. Varsti lähen Lehtiga linnaekskursioonile.

Aa. Ja uusimate uuringutulemuste järgi olen ma vasakust silmast pime. Arvake, mida tahate.

neljapäev, 27. august 2009

Iga pidu saab ükskord otsa

Täna oli mu kõige viimane tööpäev. Ka taksojuhile sai seda mainitud. See taksojuht teab juba peast, kuhu mind on vaja viia, ja taksodispetšer ütleb mulle telefonis ise mu aadressi. Peen värk. Ossi ema kallas mu kingitustega üle. Poleks vaja olnud. Ta oli mulle kõrvarõngad ostnud ja alles pärast ostmist hakanud mõtlema, kas mul üldse kõrvades augud on. Õhtul oli Ossil mingi eriti hea tuju. Mina kükitasin ta ees ja järsku jooksis ta minu juurde ja kukkus kallistama. Enne ei ole ta mind kallistanud, ainult niisama oma ilast suud minu vastu hõõrunud ja jalgade küljes rippunud.

Praegu pakkisin oma seitse asja kokku ja homme kolin ära.

teisipäev, 25. august 2009

Mitä tapahtui?

Nii, kuhu ma jäingi. Aa, reede, Mariti sünnipäev. Sisukas oli, nagu alati. Mariti koduse pisikese basseini asemel visati nüüd inimesi Palmse mõisa tiiki. Päris mitu. Selle kõrvale joodi, söödi ja tehti muid lollusi. Nagu alati.

Siis me käisime Soomes onu Olevil külas vahepeal. Pühapäeval läksin ma täiesti ootamatult Linnanmäe lõbustusparki. Igasugused raketid ja kõhukeerajad proovisin ära. Hämmastav. Esmaspäeva lõime me poodides surnuks. Ära väsitas. Ja ma ei saanud põhimõtteliselt ühtegi asja, mida ma olin tahtnud. Mul oli vaja jopet ja kingi. Üks normaalne jope oli mulle lootusetult väike ja teine oli mannekeeni seljas olev ainueksemplar. Ühed leitud kingad olid muidu ideaalsed, ainult natuke väiksed ja natuke kallid. Ja Lindexis olid ühed liibukad, mis olid veidi vales suuruses ja hinnasildi järgi üldsegi Eestis odavamad. Aru ma ei taipa.

Ja kui te lähemas tulevikus näete mind lugemas soomekeelset koomiksiraamatut, siis ärge arvake, et mul on mingi seletamatu tõmme "Aku Ankka" poole, vaid see oli kõige lihtsam soomekeelne lugemine, mida onu Olevi riiulist leida oli.

reede, 21. august 2009

Hollarii ja valleraa

Nii. Midagi kiiret siia ka. Igaks juhuks. Kuigi ma tean, et keegi ei tunneks puudust, kui ma siia kuu aega midagi ei kirjutaks.

Pühapäeval käisime Marellaga Mairitile kingitust ostmas. Esmaspäeval käisin Maritiga Tartus. Panin oma staffi Mariti juurde hoiule. Külastasin panka ja raamatupoodi. Ostsin neli raamatut, mille eest käisin kokku välja tühised 170 eeku. Vahepeal lebotasin niisama. Neljapäeval oli maal järjekordne suguvõsa kokkutulek. Saime teada, et me oleme kellegi Anna-Pauline järglased. Ma nüüd panin huvi pärast kõik oma esivanemad kirja, kellest ma midagi tean. Neid on juba päris palju kogunenud. 56 esivanemat, kui täpne olla. Kõige vanemad elasid minust kaheksa põlvkonda tagasi, sündinud juba 18. sajandi keskel. Need on Jüri (*1741), Mari (*1753), Gotthard (*1742) ja Eva (*1746). Vägev värk. Nüüd ma lähen varsti Mariti sünnipäevale.

Ja mul on täitsa hea tuju ühe asja pärast. Õigemini mitte asja vaid inimese pärast. Katre leidis ta. Ma juba ettevaatlikult mõtlen, et ma olen vist päästetud :P.

laupäev, 15. august 2009

Veel keelemöga

On mingid sõnad ja väljendid, mille peale ma tahaks karjuda. Ma ei räägi nendest, mis on ilmselgelt grammatiliselt valed või trükiveaga jne. Lihtsalt mis on minu iskliku imeliku subjektiivse arvamuse kohaselt koledad. Näiteks väljend 'enda jaoks avastama' tekitab minus tunde, nagu tõmbaks keegi küüntega mööda tahvlit. Samamoodi mõned -lik või -kas liitega sõnad, mida keegi otsustab öelda -line liitega: 'rahuline', 'eduline'. Grrrrrrrrrr... Keegi ei ütle ju 'imelik' asemel 'imeline', 'korralik' asemel 'korraline' või 'arukas' asemel 'aruline'.

neljapäev, 13. august 2009

Nädala lollus

Eesti Päevaleht, 6. august. Peeter "Reetur" Rebane: lounge’id keelustav keeleseadus on lollus.

Ise oled sa üks lollus, ma ütlen. Valitud lõike artiklist kommentaaridega:

„Ma ei tea, kes sellise lolluse välja mõtles,” lisas ta. „Ma annaks kohtusse sellise ettekirjutuse ja läheks riigikohtuni välja!”

Siis uuri välja kõigepealt, mitte ära vahi ja virise niisama. Muidu sa ei teagi, keda kohtusse kaevata.

Rebase sõnul on vähemalt pool tema ettevõtete klientidest välismaalased, kes eesti keelt ei mõista. „Eesti keelt räägib alla miljoni inimese maailmas,” teadis ärimees rääkida.

Kus nüüd ütles! Sul jäi lugemine veidi pooleli, kui alla miljoni said. Eesti riigikeel on eesti keel, põhiseadust oled lugenud? Igal eestlasel on täielik õigus eestikeelsele infole. Sa mine oma lugupeetud välismaalastega koos välismaale, palun väga, ja poe seal neile.

Loll ja rumal oled sa ise. Kuri olen.

kolmapäev, 12. august 2009

Teada-Anne Kiireloomuline

Homme on muideks rahvusvaheline vasakukäeliste päev. Just praegu sain teada. Ma olen muidu homme tööl, aga kui mõni vasakukäeline soovib koopereeruda ja koos meie kurva saatuse üle mõtteid vahetada, siis ma ootan ettepanekuid sisustamaks õhtut alates kella 8-st. Võiks avastada avastamata paiku. Näiteks. Mul ei ole absoluutselt meeles, kes mu tuttavatest on vasakukäelised, nii et palun lahkesti end üles anda. Siinkohal tervitaks siis ka kõiki vasakukäelisi, keda mul ei ole au olnud tunda.

Seda ei juhtu iga päev

Täna on Ossi sünnipäev. Sel puhul tegin ma talle sünnipäevakingiks siukse eluka. Oss jonnis täna ainult kaks korda. Progress missugune. Ja koduteel nägin joovat pilve.





teisipäev, 11. august 2009

Mõningaid mõtteid

Leidsin oma arvutiavarustest järgmist:
  1. Inimese probleemid tulenevad tema võimetusest olla vaikses toas üksi.
  2. Iseloom on see, mida sa teed ja kuidas oled siis, kui sind keegi ei näe.
  3. Kui inimesed ennast sagedamini kuulaksid, räägiksid nad vähem.
  4. Ära esita küsimust, kui vastusest midagi ei sõltu.
  5. Rahulolu saladus seisneb teadmises, kuidas nautida olemasolevat ja kaotada igatsus asjade järgi, mis on sinu haardeulatusest väljas.
  6. "Mõelge sellele, et tänast päeva ei tule enam kunagi." Dante
  7. Kui pöörad näo päikese poole, jäävad varjud seljataha.
  8. Inimene ebaõnnestub ainult siis, kui ta enam ei ürita.
  9. "Vägivald on rumaluse viimane võimalus." Isaac Asimov
  10. Nõrgad ei andesta kunagi, andestamine on tugevate omadus.

pühapäev, 9. august 2009

Täpsustus

Uudis Viki suvepäevadest oli siiski tänaõhtuses Aktuaalses Kaameras. Aga vähemalt tuli ära. Ave Maria kartis juba ei-tea-misasju. Loodan, et mõni ikka nägi ka. Ma olin vahepeal isegi täitsa kaadris.

Mingi vikivasikavaimustus on nüüd jälle peal natukeseks ajaks (loodan, et natuke kauemaks ka).

laupäev, 8. august 2009

Vikipeedia suveseminar Viki külas

Käisin Saaremaal Viki külas Vikipeedia suveseminaril (= Vikipeedia suvepäevad, Vikipeedia kokkusaamine jne, kuidas soovite). Mihkli talumuuseum võttis meid lahkelt vastu. Ilm oli kuum. Arutati tähtsaid asju ja tehti muid lollusi: kiiguti, käidi mere ääres ujumas ja ekslemas, tehti sauna (mis alguses meenutas Tootsi sauna, nii et me kaalusime saunale toimetamismärkuse lisamist), pildistati ohtralt kõike ettejuhtuvat. Igatahes oli tore. Artikleid toimunust võib lugeda siit ja siit. Ja muideks, vaadake täna õhtul Aktuaalset Kaamerat, seal on asjast juttu ja kui hästi läheb, on natuke mindki näha.

kolmapäev, 5. august 2009

On surnud. Elagu

Võib-olla tulevad mu "õudusunenäod" sellest, et ma päikese käes magan.

Eile käisin päeval väikest Mari-Anni hoidmas (jalutuskäik Lasnamäe metsas eluohtliku kallakuga rattateedel lõõskava päikese paistel) ja õhtul suure Mari-Anniga kinos Potterit vaatamas. Potteri filmid on alla käinud. Ma ei pidanud kusagil silmi kinni hoidma (nagu esimese ja teise filmi puhul oli). Ja Dumbledore'i surm ei pannud nutma. Kohe üldse mitte. Lahja.

Muideks. Homme põrutan Saaremaale. Viki külas on Vikipeedia kokkutulek. Näis, mis seal räägitakse.

pühapäev, 2. august 2009

Kurioosum: Teele väntas äikesetormis üle 40 kilomeetri

Tõeline kurioosum minu arvates. Sest kes mind teavad, siis saavad aru. Tavaliselt ma ei teeks midagi sellist vabatahtlikult. Aga ma olin Kristjanile lubanud, et ma lähen, ja pealegi ma tahtsin ise ka näha, mis sest välja tuleb. Reedel kella 11 ajal siis hakkasin Taeblast sõitma. Ja kohe hakkas ka vihma sadama, mis läks sujuvalt üle äikesetormiks. Vihma kallas ämbrist ja välgud sähvisid igal pool. Üks möiratus raksatas otse mu pea kohal. Aga ma ei lasknud üldse ligigi mõtet tagasi pööramisest. Lahe oli sõita. Läbimärg olin, aga mis siis. Vahepeal passisin mingi puu all ka natuke tegelikult. Kahe tunni pärast jõudsin Pürksi. Tegin kõik asjad märjaks, mille vastu puutusin. Siis käisime veel Österbys ujumas. Selleks aastaks siis meres ujutud :P.

Laupäeval oli Raudmees. Ja natuke aega tagasi tulime Surjust Kartaude kokkutulekult.

teisipäev, 28. juuli 2009

Sööks midagi magusat

Väikseid täiendusi eelmisele postitusele. Reedel ärkasin kell kaheksa ja põrutasin Tartusse, kus päike paistis lagipähe. Kartsin, et ei jõua poole tunniga majutusosakonnas käia, aga üürileping sai siuh-sauh sõlmitud ja bussijaamas sain veel kõva kümme minutit oodata.

Kontsertidest ka natuke või. Juss oli koguaeg jube pabinas, et tal äkki ei tule välja ja vähe maganud ja vähe harjutanud ja nii edasi ja nii edasi. Et ma ikka mängigu, kui tal ei tule välja. Leppisime kokku, et mina mängin igal juhul viisi ja tema saadet. Ja et kui ühel läheb sassi, siis teine mängigu edasi. Ehh, naljanumber. Ta ju palju kauem mänginud kui mina ja oskab suurepäraselt. Kui esinemiseks läks, siis tema põhiliselt mängis ja minul oli vahepeal mök-mök. Kargused olid totaalne pudi.

Homme lähen "esimeseks tunniks" ehk siis kuueks tööle. Ja nii kuni reedeni. Siis on Raudmees ja kokkutulek Surjus. Ja esmaspäeval veel tööle. Põõnevalt pikk töönädal. Pärast seda saab jälle hingata. Ja magada. Töönädalal ma üldiselt magan öösiti heal juhul neli-viis tundi. No ja siis päeval jupiti, kui Oss magab.

Sõrmed on jubedad. Kandlega villi mängitud-villid katki läinud-nahk ära näritud/kistud-vihma- ja pesuvees ligunenud jne.

Kuulan Paabli plaati. Erko valss on lemmiklugu. Ohhh...

esmaspäev, 27. juuli 2009

Hamm tulijoo

Postitus sellest kõigest umbes täpselt aasta tagasi.

Seekord ei teinud ma seda viga, et päev varem kohale sadanuks (kuigi see polnudki lõppkokkuvõttes päris viga, mulle see "viga" väga meeldis). Olin täpselt platsis. Rongis toimus hulle asju. Nimelt oli seal seltskond purjus-pohmas noormehi. Kes kuidas täpselt, mind eriti ei huvitanud, aga mis mind huvitas oli see, et nad üsna tugevalt mind häirisid. Ma istusin küll neile ohtlikult lähedal, aga õnneks sinnapoole seljaga, nii et kõige hullem jäi mul loodetavasti nägemata. Pärast kamandati nad igatahes rongi koristama.

Otse rongijaamast Kõppu viis meie seltskonna vor as speššal Pärimusmuusika Keskuse väikebuss. Ja laager hakkaski peale. Küllaltki erinev eelmistest, üldiselt paremuse suunas. Korralduslikus mõttes. Margiti ja Erki kujundatud. Tore oli. Täh. Välismaalasi oli hästi palju. Õppisime hollandi keelt. Één, twee, drie, zo schattig jne. Oh ma ei viitsigi kõigest kirjutada, ma teen kolmekümnega. Õpitoad, setu lood, tantsimised, lõke, mulgipudru, megahead saiakesed koguaeg, muidu head söögid, küpsised, karmoška, ilusad laulud ja lahedad laulud (Jako oll jarvo :P ja joodeldused), tommi lemmiklugu featuring turban symphony, Erki mängud, jutupulk, indiaani väravad ja värgid, naeratused, kallistused, kontserdid, remondis mõis, paljad jalad, Herta. Herta oli muideks justkui laagri ühisvara. Selline pisike aasta-paarikuune tüdruk, kes võttis kõigist meie tegemistest osa. Hoidis jutupulka, vehkis ähvardavalt viiuliga, näris plokkflööti, patsutas trummi, revideeris kõigi kohvrite sisu, käis ja vaatas oma teadja pilguga kõigile otsa. Ja kõik hoidsid teda.

Eelmise aasta postituses ma olen maininud, et ma mingil juhul kannelt kaasa ei võtaks, kui kõvasti peale ei maksta. Ilmselt olin ma selle ära unustanud, sest kannel oli kaasas nagu viis kopikat. Kuigi palju kasu tast ei olnud, sest põhiliselt mängisin ikkagi karmoškat. Ainult need lood, mida karmoškal ei saanud mängida, mängisin kandlega. Ja neid oli imevähe-vähe.

Folk tuli ja läks. Õiget tunnet ei tekkinudki. Oorti ajal tuli mingi kummaline jälleolemise-toimumise tunne. Sest ka eelmisel aastal olin ma laupäeva öösel Oorti kontserdil, istusin üksi lava kõrval kivil ja haletsesin ennast. Peaks Oorti plaadi muretsema. Aga võib-olla tahan ma liiga palju. Võib-olla seda minu ettekujutatud ja igatsetud folgitunnet polegi. See oleks küll kurb. Kui ma nüüd kõvasti meenutan, siis ega esimese folgi ajalgi mingit sellist "päris" tunnet ei olnud.

Nüüd olen ma igatahes tagasi.
Ja üks teine asi sai ka pidulikult viimaks ära lõpetatud.
Kui karjainstinktiga olevus kaaslastest ilma jätta, tähendab see ta sandistamist, tema loomuse vägistamist. Nii vang kui eremiit teavad, et teised inimesed on kusagil olemas; nad on ka üksi olles ikkagi osa karjast. Ent kui karja enam ei ole, ei saa ka kariloom kauem eksisteerida. Ta on osa hävinud tervikust, värdjas, kelle jaoks ei leidu kohta. Ja kui ta siis oma mõistust kokku võtta ei suuda, on ta tõepoolest kadunud; lõplikult, täielikult ja kohutavalt kadunud, nii et temast ei saa muud kui viimne tõmblus laiba jäsemetes.
John Wyndham, "Trifiidide päev"

neljapäev, 16. juuli 2009

Etno ja folk tulevaaaad!

Homsest kuni järgmise nädala pühapäevani olen "puhkusel". Ehk siis mängin sõrmi villi, omandan repertuaari, esinen, kuulan kontserte ja loodetavasti tšillin niisama ja olen mõnus. Helistada võib. Ja tulge kõik folgile. Lisaks kõigile teistele suurepärastele esinejatele ei tohi maha magada kahte tähtsat kontserti, nimelt neljapäeval kell 14.00 Kirsimäel ja pühapäeval kell 16.00 Rohelisel laval. Sest seal saab mind kuulda (eeldusel, et mul mõni soolo on ja mulle on mikker eraldatud, vastasel juhul võite mind kahjuks ainult vaadata).

esmaspäev, 13. juuli 2009

Mis seal meile tehtanekse? Suurt Marit ja pisikest Peetrit!

Ma pean kõiki mu blogi tulihingelisi lugejaid kurvastama. Lubatud laulupeomuljetest ikka ei saa asja.

Viimasel ajal (ma mõtlen viimase nädala jooksul) on kuidagi imelik olnud. Arvutis ei ole justkui enam midagi teha. No muidugi, kohati on ka, kui sugupuusse on vaja midagi lisada või vikisse "kontributeerida" või Ankiga sõnu õppida või msn-is kellegagi lobiseda. Aga üldiselt nagu on suurem osa ajast selline tunne, et teeks midagi, aga ei tea mida. Tahaks nagu midagi asjalikku teha. Ja siis ma olen koristanud. Vabatahtlikult täiesti. Lihtsalt tuleb selline kohutavalt tühi tunne, et midagi pole teha. Ja siis läheb pirn põlema: aga koristada võiks ju midagi! Ja siis ma koristan midagi ära. Mõne sahtli või. Teen prügikasti tühjaks. Või nõudepesumasina. Täiesti ilma selle tüütu tundeda, et ma nüüd pean kohustuslikus korras koristama. Päris huvitav. Ja täna ma mängisin karmoškat. Pärast mängin veel. Hakkasin ühte uut lugu õppima. Pool on juba selge ka. Kes tahab kuulda, tulge külla millalgi. Teeme pitsat ja.

Sellega mul tuligi meelde, et ma polegi tegelikult väga tihti kodus enam. Homsest neljapäevani olen päeval tööl ja õhtul surnud. Reedel lähen etnolaagrisse, mis lõppeb järgmise nädala pühapäeval folgiga. Nii, mis siis saab. Siis on jälle nädal aega tööd. Ja siis nädalavahetusel on Raudmees ja Kartaude kokkutulek. Pärast seda võite minuga jälle arvestada. Nii umbes kolm päeva. 6.-7. august olen Saaremaal. Ja edasi ei teagi enam täpselt peast.

Ja vihma sajab. Isegi kui ei saja, on ikkagi selline mõnus pilves ilma. Mulle täitsa meeldib. Natuke jahe hakkab vahepeal, kui kõik aknad on 24/7 lahti olnud. Aga selle elab üle. Üks päev oli mingi mõnus äikesetorm.

laupäev, 11. juuli 2009

Ville on rakastunut

Ma leidsin ühe jube naljaka jutu. Tegelikult, kui aus olla, siis see on üsna kurb jutt ja lõpp mulle hoopiski ei meeldinud. Mutta kaikki, joka on suomenkielinen, on minulle hyvin hassu. Eilen oppisin paljon uusia sanoja. Yksi kiva sana oli 'kepponen' ja toinen 'jono'. Vielä on upea sana 'kännykkä'. Muuten Miikka sanoi että 'Keila' - se on 'kurikas'.

reede, 10. juuli 2009

Uus pakkumine poole soodsamalt

Ma kunagi kirjutasin ühe postituse ideaalsest mehest. Aga nüüd ma otsustasin, et ma võtan selle maha. Lihtsalt ja konkreetselt. Liiga pikk oli. Sellepärast.

Ideaalne mees on intelligentne mees. Ja ilus ikka ka. Intelligentne mees on must vanem ja targem, on tubli ja enesekindel. Intelligentne mees oskab tantsida nii peo- kui rahvatantsu ja mängida mingit pilli. Intelligentne mees kuulab mõnusat muusikat, ei suitseta ja teeb head nalja kui vaja. Ilus mees on pikk ja tugev. Ja ilus. Ja nii ongi. Kandidaatidel palun pöörduda.

neljapäev, 9. juuli 2009

Mismõttes

Minu blogini on jõutud otsinguga "ei lähe ülikooli". Lähen ju!

Muidu on vahva. Katrega vahetasime täna kolm tundi mõtteid. Hommikul läks kõik halvasti: magasin kella maha, bussiplaanis oli pooletunnine auk just siis kui mina tahtsin sõita, vihmavari ei täitnud oma kohust jne. Aga Katre tegi mul tuju paremaks.

teisipäev, 7. juuli 2009

204.

"Homsest" ei tulnud midagi välja. Eks siis proovime jälle homme uuesti.

Võtaks siis kellegi, kes eesti keelt ka oskaks.

Muidu on lebo. Kannel viiakse mul varsti ära. Siis ma ei pea seda ise Kõppu tassima. Laisk olen.

Ja kes tahab näha, kuidas Teele on ülikooli sisse saanud, siis minge vaadake SAIS-ist. Ma olen see sajapunktine.

pühapäev, 5. juuli 2009

Täna oli lennuilm

Ma homme kirjutan laulupeost. Ja tantsupeost. Praegu lihtsalt ei viitsi. Aga väga lahe oli.

Taustaks mängib Urmas Sisaski "Aastaring" juba kolmandat korda. Ilmselt saab ta veel palju kordi mängida.

neljapäev, 2. juuli 2009

Surm ja häving

Pillipidu käib täie hooga. Ei jaksa praegu rohkem kirjutada. Olen sur-nud...

Aa ja tulge kõik mu kontserdile homme, reedel kell 22.00 Metodisti kirikus. Palju kandleid garanteeritud.

kolmapäev, 1. juuli 2009

Tulnukateooria jätkuks

Mõnikord ma mõtlen, et eesti keel on mulle vist ka võõrkeel. Sest ma mõtlen mingis täiesti muus keeles. Ja nende mõtete eesti keelde tõlkimine on väga raske. Eriti suuliselt. Mõtted ei taha üldse niimoodi väljenduda, nagu ma neid mõelnud olen. Eesti keel, minu emakeel, oleks siis samas nagu minu esimene võõrkeel. Ja see keel, milles ma mõtlen, oleks hoopis omakeel.

Üldsegi töötab mu mõistus huvitavalt. Mulle meeldib mõelda selles "omakeeles". Ma muudkui mõtlen ja mõtlen, aga midagi ei fikseeru. Selleks, et meelde jääks, millest ma mõtlesin, pean need mõtted omakeelest eesti keelde tõlkima ja kindlasti panema sahtlisse sildiga "Mõtted, mida peab meeles pidama". Sest omakeelseid mõtted minu pea ei mäleta. Need lihtsalt tulevad ja lähevad või on alateadvuses, ilma et ma neid kasutada saaksin. Siit justkui järeldub, et omakeelseid mõtteid mõelda on täiesti kasutu. Aga minu jaoks on see nagu puhkus või meelelahutus. Introvert nagu ma olen. Seltskonnas olek ja inimestega suhtlemine on minu jaoks kohustus, pingeolukord. Siis hakkavad mul silmad ka tugevamini virvendama. Pigem ma tahaks olla üksi ja omakeeles mõelda. Erki ütles selle kohta ükskord nii huvitavalt. Et kõik sahmerdavad, aga mina seisan nagu täiesti üksi omas maailmas ja aeg seisab minu ümber, ja kui mind sellest maailmast üles äratada, siis kukuvad asjad mu ümber justkui ehmatusest maha.

Ma peaks mingi ajaviitja auhinna saama. Homme on juba pillipidu ja ma peaksin harjutama. Aga ei. Mitte sinnapoolegi.

esmaspäev, 29. juuni 2009

Jeeš

Muideks. See postitus on järjekorranumbriga 200. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Käisin Soto laagris. Neljapäeval juba algas. Sotto Voce on siis kandleansambel (kui mõni veel miskipärast ei tea), mis kohtub kolm korda aastas ja kuhu kuulub umbes 25 kanneldajat. Laager läks üldiselt Pillipeoks harjutamise tähe all. Ikka nii, et kandlekoori lood, Kandleöö lood, paar aktuaalsemat Soto lugu ja ringiratast otsast peale. Minul olid sõrmed juba esimesel päeval auklikud, aga nagu öeldakse: "Nutad ja mängid! Ja nii et verd pritsib." No mitte päris nii karmilt. Sõime ja kohati ka magasime. Mängiti ohtralt maffiat.

Reedel, hommikusöögilauas, kuulsin, kuidas köögis mängis raadio ja sealt lasti Michael Jacksoni muusikat vaheldumisi ühe tädi jutuga, kes luges mingit kronoloogiat. Ja mina mõtlesin, et nüüd on kaks võimalust, kas Jacksonil on sünnipäev või on ta surnud. Ma ju nii täpselt ei kuulnud ka. Rohkem selle peale ei mõelnud, kuni tuli Egle, kes oli kodus maganud, ja ütles, et Jackson on öösel sussid püsti ajanud. Vaat kus lops. Kuna laupäeval oli oodata esinemist, siis otsustasin harjutada. Ja harjutasingi. Bachi Ave Mariat õhtul mitu tundi. Teised panid isegi ukse kinni, sest nad ei viitsinud kuulata, kuidas ma ühte ja sama lugu koguaeg harjutan. Päris selgeks sel õhtul ei saanudki.

Esinemine ise oli väga põnev. Ühele inglise turismigrupile oli Saue mõisa tellitud esinema viis kannelt. Kuna aga meil oli bassi ikka ka väga vaja, siis läksime kuue kandlega. Mängisime põhiliselt klassikat. Lood olid "Jesu bleibet meine freude", "Chaconne", "Passepieds en Rondeau", "Amelie", "Martale" ja "Ave Maria". Kõik olid ülimalt ilusad lood ja kõik tegelikult meeldisid mulle väga, aga esimene ja viimane olid mul kõige ebakindlamad. Aga lõpuks läks kõik väga hästi, mängisin kõik korralikult ära. "Ave Maria" tuli perfektselt. Kontserdi lõpus tulid inglise pensionärid meid küsimustega uputama ja kandleid ja meid katsuma. Nad olid ikka väga pöördes ja ülivõrdes expressionid lendasid igas suunas. Küsisid, kuidas ikka seda pilli nime spellida, kui vanad me oleme, kui kaua oleme kannelt õppinud, mis häält keegi mängib, kas sõrmedel on valus, kas me tahame professionaalseteks muusikuteks saada jne. Üks onu vestles minuga pikalt ja laialt eesti ja soome keele ajaloost. Ma ei saanud küll poolest jutust aru, aga temal oli nähtavasti põnev. Küsiti Ruthi meiliaadressi ja meie kodulehe aadressi. Ruthiga rääkis üks härra, kes oli varem Venemaalt kutsunud ja kinni maksnud mingid viiuldajad ja oli nüüd meist väga vaimustuses. See oleks küll ülimalt lahe, kui Soto saaks Inglismaale esinema minna ja veel kõik kinni ka makstaks. Superluks. Aga see on praegu ainult 'oleks'. Kahjuks ei olnud meil ühtegi plaati kaasas, neist oleks kõigist lahti saanud ja oleks palju puudugi jäänud.

Pühapäeval oli suur Kandleöö kontserdi proov, kuhu tulid kõik teised kanneldajad ja solistid ka. Minu parema käe neljas sõrm oli juba maha kantud, Ave Mariat kolme sõrmega mängida oli päris huvitav. Soto mängib Kandleööl "Stiinan polska" ja "Libertango".

Laagri jooksul oli palju arutamist, kui vana keegi on, kui kaua kannelt õppinud, kelle õpilane olnud jne. Mäletan, kui alles tulin Sotosse, olin ikka päris väike. Nüüd olen juba üks vanematest. Kuus aastat olen juba Sotos mänginud. Kati ütles, et ta varsti vist ei viitsi enam Sotos käia, et on igav ja nii. Minu arvates pole üldse igav. Repertuaar on täpselt minu maitse järgi ja mina eelistan Sotot iga kell Kukulinnule. Ja mis siis, et seltskond läheb endaga võrreldes järjest nooremaks, on ikkagi huvitav.

Praeguseks vist kõik.

Ahjaa. See oli lihtsalt nii armas, kui mina lugesin raamatut ja väike Maarja kõhutas minu kõrval oma madratsi peal ja järsku küsis minu käest: "Teele, kas ma võin sind segada? Kuidas riisi tehakse, kas nagu mingist taignast või kuidas?"

kolmapäev, 24. juuni 2009

Mina sind ei kratsi

Kiired vahemärkused. Jaan tuli ja läks. Sai natuke vorsti ja šašlõkki süüa ja sääsehorde sõimata. Nüüd valmistun vaikselt laagriks. "Tutvusin repertuaariga" ehk tuletasin meelde, mis lugusid me üldse Sotoga mängime ja proovisin natuke kätt ka. Tutvumise tulemus oli üks pisike vill vasakul käel ja üks suurem katkine vill paremal käel. Vormi pole mingisugustki, täielik allakäik ma ütlen. Kontserto tuleb selline huvitav seekord, kus ainult viis kannelt esineb. Ja mina kaa, mina kaa. Täitsa hirmus tegelikult, polegi ammu sellise koosseisuga mänginud ja Soto repertuaar pole just une pealt mängitav ka. Kontsert on muidu Saue mõisas laupäeva hommikul, aga ma ei tea, kas see on niiöelda avatud kontsert või mitte.

Üldiselt on päris palav.

Ja miski Vabadussõja võidusammas hakkas ka helendama. Pro Patria kaks esimest osa olid lahedad, sammast ei salli.

laupäev, 20. juuni 2009

Tänased toimetused viska homse varna, las nutavad seal kui tahavad

Nii lebo, nii lebo. Ja tegelikult peaks ahvikiirusel ja neljal käel igasuguseid asju tegema. Homse ja poole ülehomse päeva jooksul peaksin ma jõudma selgeks õppida kõik laulupeo laulud, kõik pillipeo lood, üle käia Soto lood ja Kandleöö kontserdi lood, käima poes (käima ja käima ja šoppama ühesõnaga), heal juhul kirjutama Soto kroonikat (milleni ma üpris kindlalt ei jõuagi) pluss kõik need muud pakilised asjad.

Aga ma olen vähemalt natuke tubli olnud. Tõlkisin ja lahendasin ära järjekordse hunniku lingvistikaülesandeid. Aga see tublidus on petlik, sest lingvistikaülesannetega tegelemine on praegusel hetkel peaaegu sama, mis laisklemine. Totaalselt vale tegevus.

Esmaspäeva õhtul läheme maale, teisipäeval on jaanituli. Kolmapäeva õhtul tuleme juba tagasi, sest neljapäev on enamusel töö- ja muidu tähtis päev. Mina lähen Soto laagrisse näiteks.

Laulupeo laulud lükkuvad ülejärgmise nädala algusesse, ma kardan. Aga pillipeoga peab kohe homme alustama. Muidu on paha-paha.

Üks wannabe lingvistikaülesanne

Kes ära lahendab, saab küpsise... või midagi.

In Russian the middle name is the patronymic. Thus, the middle initial is the first letter of the father’s first name. And, as in many languages, the first initial is the first letter of the first name. Here are names of males in a family:
  • A.N. Petrov
  • B.M. Petrov
  • G.K. Petrov
  • K.M. Petrov
  • K.T. Petrov
  • M.M. Petrov
  • M.N. Petrov
  • N.M. Petrov
  • N.K. Petrov
  • N.T. Petrov
  • T.M. Petrov

Draw the family tree of the Petrovs, given that every father has two sons, the patriarch of the family has four grandsons, and his sons have two grandsons each. Prove that the solution is unique.

neljapäev, 18. juuni 2009

Tuleb ja ilastab mind täis. Konkreetselt

Haa! Mul on homme vaba päev.

Jalutuskäik Ossiga. Seekord täiesti ilma käruta ja oma väikestel jalgadel. Meie teekonna trajektoor on otseses sõltuvuses tee ääres seisvatest autodest (kui oleks Ossi teha, teeksime lähemat tutvust ka sõitvate autodega). Iga auto tuleb hoolikalt üle vaadata nii eest, tagant kui mõlema külje pealt. Erilise tähelepanuga uuritakse numbrimärke. Kui autosid parajasti läheduses pole, näidatakse mõõdukat huvi üles ka liiklusmärkide ja koerte suhtes. Kohati jäädakse õndsa näoga mõnda lille vaatama (aga siis peab see lill ikka väga tähelepanuväärne olema, ja kindla peale kollane), kaksatakse see siis otsustavalt maast lahti ja unustatakse silmapilkselt, mispeale vaene lill heal juhul kukub lihtsalt maha, halvemal juhul astutakse talle peale. Näoga päikse poole ei suvatseta mitte mingil tingimusel kõndida. Tee peal üritatakse lakkuda kõike, mis on suu kõrgusel ja eelistatavalt mõnest mittesöödavast ja mustust täis materjalist. Ideaalsed on metallist või puust väravad, klaasuksed, metalltorud. Üheksa astmega trepist üles ronimine võtab sujuvalt seitse minutit aega.

Oss, muide, on väga mugav tüüp. Ta arvab, et kui ta midagi tahab, siis piisab tal ainult sinna poole vaatamisest. Sest noh, ma saan aru küll, mida ta tahab, aga nii need asjad ju ei käi. Rääkida tuleb inimestega. Suur mees juba.

Homme ma lähen tutvun pakutavaga meie suurepärases kaubandusvõrgus ja loodetavasti ostan midagi kasulikku, sest midagi kasulikku on mul väga vaja.

pühapäev, 14. juuni 2009

Säilitage paanika ehk müsteerium Vikipeedias

Vikipeedia "Viimased muudatused":

(erin) (ajal) . . U Ninasarvikpõrnikas‎; 04:35 . . (+1154) . . Epp (arutelu | kaastöö | blokeeri) (hee, see tüüp sebib mul praegu siin ringi; hiiigelsuur)

Minu esimene pilk tabab resümeed ja järgneb instinktiivne mõte: "Jälle keegi teeb nalja". Siis vaatan aga, et Epp! No mis värk on?! Artikli suurust nähes läheb kõik aina segasemaks. Pilk liigub vasakule edasi. Ninasarvikpõrnikas. Hmm, vaatame siis. Artikkel lahti... ja ma olen veel sõnatum kui enne. Alles paari sekundi pärast saan aru, mida Epp selle resümeega mõtles. Ja alles siis saabub teadmine kogu asja tegelikust tähendusest. Tal on selline elukas toas või... hõkk...

On mõnel alles pikad juhtmed...

neljapäev, 11. juuni 2009

See loom mu iseloom. Seiklused Taaralinnas

Jee. Minu suurejooneline Tartu-külastus oli tõepoolest suurejooneline. Esmaspäev algas lõikava kurguvalu ja nohuga. Saapad viksitud ja kõik vajalikud dokumendid kaasas, jõudsin ideaalse täpsusega rongile. Tartus mängis Marit taksot. Sõime Noiris, risoto kana ja kitsejuustuga. Magama jõudsime hilja, kuna teatud teemad vajasid jällegi kord kirumist. Kuna minu magamajäämisega võõras kohas on nagu on, magasin väga halvasti. Juba öösel tundsin, et kõht annab kuidagi tunda, aga ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Hommik saabus juba korraliku kõhuvaluga. Minu tavapärased kõhuvaluga võitlemise meetodid ei toiminud absoluutselt. Ja see oli ka hoopis teistmoodi valu. Käisime minu dokumente viimas ja Ülikooli Raamatupoes. Lõunat sõi Marit üksinda, kuna minu kõhuvalu võttis juba kardinaalseid mõõtmeid. Õhtuks olime plaaninud minna vaatama laulupeofilme. Sinna me aga ei jõudnud, sest pärast igasugustesse instantsidesse helistamist otsustasime pöörduda kõrgemate jõudude poole. Sõitsime EMO-sse (siin ja edaspidi Maarjamõisa Haigla Erakorralise Meditsiini Osakond). Tädi klaasi taga ütles, et neil on hetkel kiired ajad, Elvast oodatakse avariiohvreid, ja mina oodaku. Eks me siis ootasime. Mingi tunnikese. Kuna edenemist polnud märgata, läksin küsima, mis värk on. Tädi andis mulle kolm tabletti (kaks No-Spa-d ja ühe Ranisani) ja saatis mu minema, öeldes, et kui rohud aitavad, ostku ma neid veel ja kui ei aita, siis tulgu uuesti, sest neil praegu tõesti pole ressursse ja ma peaks lihtsalt tunde ootama. Tunni-pooleteise pärast polnud muutunud midagi. Marit otsustas, et aitab jamast, tuleb uuesti minna. Ja teist korda sõitsime EMO poole. Ootasime. Ootasime. Marit luges lehti. Meie kõrval istus üks tüdruk, vist pimesoolepõletikuga ja ootas samamoodi, samal ajal kui mitu omal jalal saabuvat pealtnäha täie elu juures vanameest pandi ratastooli ja sõidutati minema. Ja siis, nagu välk selgest taevast, juhtus midagi. Kell sai üheksa. Ja minu kõhuvalu läks üle. Marit küsis, et kas ma teen nalja temaga või. Ma olin ise ka päris üllatunud. Ütlesime tädile head aega ja läksime koju. Tädi andis neli No-Spad kaasa. Sõin isuga vorstivõileiba. Magama jäime jällegi kusagil pärast ühte. Ja kell viis hommikul ärkan mina, kõht lõhub valutada, kurk samamoodi, magamine oli võimatu, istusin, seisin või kõndisin, otsisin mugavamat asendit, aga mitte midagi ei muutunud. Sõin No-Spad, kuigi ei lootnud eriti, et see aitab. Vahepeal sain veidi tukkuda. Mõtlesin, et EMO-sse me küll rohkem ei lähe. Apteegis isegi oli No-Spad. Lõuna paiku käisime füüsikahoones, Marit parandas oma mingit Mathcadi asja. Sõime Ristiisas. Aedviljaroog juustukastmega, see oli hea. Uitasime Taskus. Kuni tuli jälle mingi valuhoog koos külmavärinatega, kui ma ei jaksanud kätt ka tõsta. Tšillisime kodus ja mängisime kaarte. Marit võitis koguaeg. Siis ikkagi otsustasime, et Sandri kontserdist ei saa loobuda, valutagu mu kõht kui palju tahes. Kutsusime Andrease ka, Maritil oli mingi plaan (võrdlemisi kuri plaan, ütlen saladuskatte all). Sõime creppi (mitte just minu lemmik) ja asusime otsima saladuslikku maja aadressil Tiigi 76. Kõht valutas, aga ma ütlesin: "Pange tähele, kohe saab kell üheksa". Ja tõesti-tõesti, nii uskumatu, kui see ka poleks, nii kui kell sai üheksa, sündis praktiliselt minutipealt imepärane tervenemine. Niipalju siis sellest. Kusjuures Tiigi 76 asus müstilisel kombel Tiigi 14 kõrval. Kontsert oli äge. Sander oli äge. Mängis bassi ja sünti ja tavalist kidrat vist ka. Muusika ise oli ka tasemel. 5+, tubli! Ja mis te arvate, mis juhtus hommikul kell kuus. No loomulikult, kõht valutas jälle ja mina polnud jälle eluvõimeline. Marit pakkis oma asjad kokku ja sõitsime Tallinnasse. Kõht valutas. No-Spa ei paistnud eriti mõjuvat. Õhtul ma juba teadsin, mis toimuma hakkab. Kell sai üheksa. Ja valu oli läinud. Müstiline lihtsalt, pole midagi muud öelda. No-Spa-l pole siin mingit süüd, seda võtsin ma täiesti erinevatel kellaaegadel.

Ja ma ei teagi, milles viga. Ma ei suuda täpselt öelda valu asukohta. Igatahes pimesool see pole. Halb on see, et mul pole ravikindlustust. No-Spad pole mõtet lõpmatuseni võtta, eriti kui see ei paista üldse aitavatki. Raske. Aga Tartus oli tore. Aitäh, Marit. Ja aitäh, Sander.

pühapäev, 7. juuni 2009

laupäev, 6. juuni 2009

Üks filmiteemaline pealkiri siia paluks

Laupäev on. Laisk laupäev. Väga laisk laupäev.

Inglite ja deemonite film ei meeldinud mulle üldse. Sest kuigi ma olin raamatust ainult algust lugenud, sain ma väga hästi aru, kui valesti kõik võrreldes raamatuga on. Kõik oli nii vale. Ma saan aru, et filmi aeg on piiratud ja absoluutselt kõiki detaile ei saa sisse võtta. Aga no ikkagi. Lausvalet ei peaks ka harrastama. Praegu, kui ma edasi loen, on kõik ka hoopis teistmoodi ja seda vähem film mulle meeldib.

Aaa ja siis ma vaatasin veel ühte filmi. Algus oli ingliskeelne b-tähega sõna, sest seal oli Mandy Moore, kes kolmest filmist, milles ma teda näinud olen, talutav oli ainult ühes, ja üldse tundus kõik olevat ühe teise filmi hale järeletegemine. Aga kui mängu tuli üks teatud meesisend, siis ma teadsin kolme asja: et tema on selle filmi meespeaosaline, et ma olen seda näitlejat kuskil näinud, ja et see näitleja on ikka jube nunnu. Wiki ütles mulle, et selle näitleja nimi on Matthew Goode ja tuli ka meelde, kus ma teda näinud olen. TOO film mulle ei meeldinud. Igatahes, kuna meespeaosalise nunnudus kompenseeris väikse varuga naispeaosalise ebanunnuduse, siis oli ülejäänud film täitsa tore. Kokkuvõttes vist isegi parem kui see teine täpselt samasugune film, mulle tundub. Aa ja kui mõni tahab teada, mis film see oli, siis vihjeid peaks küllalt olema, kasutage wikit.

Ma ei ole ikka veel otsustanud, kas ma tahan Tartusse minna hommikuse või pärastlõunase rongiga.

neljapäev, 4. juuni 2009

I'd like to buy a hämböögöö

Hei, mul on midagi uut. Teele loeb raamatut. Ingliskeelset. Lõi pahviks?

Juba teine täiesti tavaline ingliskeelne raamat. Mõni saab veel niimoodi lugejaks. Raamat ise on "Angels and demons". Olen umbes-täpselt 138. leheküljel. Suhteliselt algus veel, nad just jõudsid Rooma alles. Aga hirmpõnev on. Lots of physics all over the place. Ja ma isegi saan aru, millest nad räägivad, mis siis, et füüsika ja inglise keel on kaks kõige jubedamat võõrkeelt, mida ma tean. CERN-is mässavad seal. Osakeste kiirendi ja antimateeria ja kõik selline värk. Muideks ma lähen seda filmi ka vaatama. Kohevarsti.

Üldiselt on natuke närune olemine. Maailmavalu ja kompleksid ja etsetera, etsetera, etsetera.

Jummel-jummel... kiri jäi üles.

Pärast filmi lähen tööle. Ja esmaspäeval lähen Tartusse. Rongiga. Maritile külla. Ja dokumente viima. Ma annan neile seal õppeosakonnas pidulikult üle 16 lehekülge dokumente pluss isikutunnistus. Osad neist saan ma küll tagasi. Aga ikkagi.

Igavuse peletamiseks koostan ma tunniplaane, mõistatades, kas A või B gruppi saab ise valida või käib see tähestiku järgi.

Sellised lood.

laupäev, 30. mai 2009

Vaimud või?

See, endise nimetusega "klaveritšikk", olla täna hommikul hommikumantlis ja paduunise näoga meie uksele koputanud ja küsinud, kas meie mängime siin klaverit ja ei lase tal magada. Samal ajal klimberdas tegelik "virtuoos" rõõmsalt sünnipäevalaulu. See tšikk väitis, et temal kostab see ülevalt. Müsticus totalus.

reede, 29. mai 2009

Raportti rintamalta

Tahtsin siia ühte musa sisse panna, aga kuna õpetus oli nii keeruline ja asi ise tundus liian paljon aega ja vaeva võtvat, siis ei viitsinud.

Üha sagenevad hajameelsuse ilmingud. On raskusi neljani lugemisega.
Arenev sõltuvus mustast teest. (Kes kohvi, kes teed, kes ...)
Jalad on pärast pikka tööpäeva kanged.
Hakkan vanaks jääma või mis.

See klaveritšikk on arenema hakanud. Päriselt ka. Vahepeal täitsa jään kuulama ja pean imestusega nentima, et täitsa kaunid helid kostavad sealt altkorruselt. Juba tehnilisemad lood on käpas. See tuli kuidagi nii järsku. Ükspäev ma kuulasin ja mõtlesin, et tal on vist mõni päris klaverimängija külas, sest täitsa muusika tuli sealt. Aga näed, juba mitmendat päeva on üsna ilus kuulata.

neljapäev, 28. mai 2009

Miksi se herätyskello soi?

Mingi aeg tagasi (no nii paar nädalat) tõstsin toa ümber. Vahetasin ära kirjutuslaua ja voodi. Täitsa ise. Mis oli päris korralik pingutus, sest minu voodi all on mitte jalad vaid sahtlid. Ja kirjutuslaud kaalub vist terve tonni. Suhteliselt väikses toas nendega manööverdamine võttis üsna võhmale. Nüüd paistavad puud paremini aknast sisse. Mulle vähemalt tundub nii. Ja teine huvitav asi on ka. Selle aja jooksul, millal ma olen nö teises kohas maganud, mäletan ma paremini unenägusid. Peaaegu iga päev on ärgates unenägu meeles. Ilmselt tulebki see sellest, et kuna koht on "uus ja võõras", ärkan kergemini unenäo pealt üles. Eile ja täna ei tõusnud kohe pärast ärkamist üles, tukkusin veel, ja kuigi ärkamise hetkel teadsin täpselt, mida unes nägin, ei mäletanud enam pärast.

Mängisin üle mitme kuu esimest korda kannelt. Alguses olid keeled väga võõrad, sõrmed ei tahtnud üldse aru saada, mida ma neist tahan. Natuke kõhe hakkas. Et kas tõesti saab midagi sellist päriselt ära unustada. Hetke pärast mängisin juba nagu muiste. Aga ikkagi. Kui ma näiteks aastaid üldse ei mängiks, kas siis ununeks täitsa ära?

teisipäev, 26. mai 2009

Munkki syö munkkia*

Opiskelen nyt suomea. Suomi on hyvin kaunis kieli. En tiedä, milloin saan puhua suomea kunnolla, entä nykyisin osaan jo vähän.

Mul on õpik aastast 1981 Edgar Valteri piltidega. Ja veel on mul Miikka ja Anki. Miikka on üks tuttav soomlane, kellega lobiseda saab, ja Anki on flashkaartide programm. Välgutab sul kaarte nina ees, mõtleb peaaegu ise välja, kui pika aja tagant mingit kaarti uuesti näidata (noh, millal ma selle tõenäoliselt ära unustan) ja genereerib terve hunniku graafikuid ka veel. Oikein hieno leikkikalu, ütlen ma selle peale.

*Munk sööb pontšikut. Munk sööb munka. Pontšik sööb munka. Pontšik sööb pontšikut.

laupäev, 23. mai 2009

Mida kõike elus ette ei või tulla

Mingi maailmalõpp oli vist (ilmselt Mari-Anni värvikad kirjeldused nakatasid mindki). Põgenesime. Mina ja J. Jõudsime kosmoselaeva, panime õigel ajal ukse kinni ja vaatasime, kuidas üha kaugenev Maa vaikselt hävingusse sööstab. Ja siis tuli kuidagi välja, et me olime niiöelda nagu paar (kui te saate aru, millele ma vihjan, ja seekord mitte alalõuale). Mina ja J. Vot see oli ootamatu.