pühapäev, 19. oktoober 2008

Ja siis me taevani tõstame tahtmised

Ma tahan midagi teha. Ma tahan helistada kellelegi. Ma tahan küsida tema käest, mida ta teeb. Ma tahan teda kutsuda õue või kuhu iganes. Ma tahan temaga rääkida, jalutada, pilli mängida, jämmida. Ma tahan siit ära. Ma tahan midagi teha. Ma tahan õue. Kohe.

Ma tahan võtta karmoška kaasa ja mängida seda. Kuskil, kus see teisi inimesi ei sega. Ma tahan lihtsalt olla. Ja mitte mõelda päevale. Mõelda millelegi muule. On vaid öö ja mina ja karmoška. Ja see inimene, kellega mul on hea koos olla.

Kas Sina tahad olla see inimene?

Ma mäletan ühte ööd, kui ma helistasin Efkule ja küsisin, mis ta teeb. Siis jalutasin (loe: kiirkõndisin) ma kesklinna. See oli täpselt aasta pärast Pronksiööd ja emme ei tahtnud mind linna lasta, sest kartis, et seal on ohtlik. Aga ma läksin ikkagi. Sest mul oli vaja õue saada. Mulle meeldib öösel õues olla. Mingis mõttes on siis hästi rahulik. Aga mingis mõttes ka hirmus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar