To do-nimekiri pikenes suht automaatselt, nagu mul tavaliselt juhtubki:
- Otsida maa pealt ja maa alt, surnute ja elavate seast ühte asja.
- Minna aipisse ja ilmutada soovi ühtede mõnusate hiilgavate oivaliste tanksaabaste järele.
- Lõigata välja seelik ja seejärel see kokku õmmelda.
- Jõuda lõpuks Efku juurde Zetode pusa proovima.
- Mõelda Zetode pusa tellimise peale.
- Millalgi lähiajal (võib-olla) Kartaude sugupuu teise keskkonda ümber kolida.
Mulle tegelikult ei meeldi üldse to do-nimekirju koostada. Mulle meeldib minna niiöelda vooluga kaasa, vaadata, kuidas kujuneb, asjaolusid jooksvalt ümber hinnata, teha asju siis, kui mulle meeldib ja paremaks pean, mitte tunda endal kohustusi. Aga nüüd kui ma ühe sellise nimekirja olen teinud, on kaks võimalust. Ma kas teen nad ära või arvan, et nüüd on nad mul kirjas, ja unustan ära. Tegelikult on kolmas võimalus ka. Et see pagana nimekiri ei morjenda mind absoluutselt ja ma teen nad ikkagi ära siis, millal tahan, või siis, kui on kõige viimane hetk, või veel natuke hiljem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar