pühapäev, 26. detsember 2010

Kukesammud seitsmepenikoormasaabastega

Eelmisel reedel võtsin raamatukogu juures automaadist raha välja. Siis helistas mulle keegi, kes küsis üldkoosoleku kohta, ja mina unustasin kaardi automaati. Rongis alles avastasin ja pidin täispileti ostma. 

Laupäeval oli MTÜ üldkoosolek. Inimesi oli meeldivalt palju ja minu pideval meeldetuletamisel sai olulisi asju ka otsustatud lisaks üldisele pläkutamisele.

Esmaspäeval käisin Reaalis vikiloenguid ja küsitlust pidamas.

Kolmapäeval käisin poes ja sain uue pangakaardi.

Neljapäeval tuli Kalle Tallinnasse. Õhtul käisime Mari-Anni juures jõulupeol.

Reedel käisime Jõgisool, sealt leiti Kõige Nigelam Kuusk ja mindi Parki. Pargis olid jõulud. Ja siis tuli minu sünnipäev ka. Ma sain järjekordselt 18. Eile oli see siis. Täna tulime Tartusse. Ja nii ongi.

teisipäev, 14. detsember 2010

Kes palju teeb, see on pärast väsinud

Pühapäeva öösel vastu esmaspäeva ma magasin neljast viieni. Oli vaja asju teha lihtsalt. Siis sõitsin ma 6.49 rongiga Jõgevale. Rongis oli jubbbe külm. Ja Jõgeval oli veel külmem. Direktor tuli mulle jaama vastu ja kooli poole jalutades kohtusime ühe mehega, kes oli ilmselt direktori tuttav ja kes meid oma autoga ära viskas. Koolis kallas direktor mulle tassitäie jube kanget kohvi enne kui ma protesteerima jõudsin hakata ja kui ma kahetsusega ütlesin, et ma tavaliselt joon piimaga pooleks, siis oli tal nii siiralt kahju. Aga kuna mul oli vaja üles sulada ja ma teadsin, et ärkvel tuleb ka olla, siis ma panin palju suhkrut ja kõlbas küll. Pool jäi mul küll joomata, sest rong oli hiljaks jäänud ja minu esimene tund juba algas. Ja siis ma rääkisin viis tundi järjest erinevatele lastele täpselt sama juttu. Viimases tunnis pidin ma mitu korda üle küsima, et kas ma seda juba rääkisin teile ja kas ma seda juba küsisin, mälu oli suht kapsas, ei eristanud enam hästi. Vahepeal viidi mind sööklasse sööma ka suppi, mille kohta poisid ütlesid, et nagu dieedipäev. aga üldiselt olid viisakad lapsed. Kaks viimast tundi (12. ja 11. klass) olid nad nii hiirvaiksed, et ma täitsa imestasin. Kui õpilased segavad tundi, siis pole õpetaja rahul ja kui nad on täiesti kuss, siis pole õpetaja ka rahul, mina vähemalt. Mulle hakkab siis tunduma, et nad kas magavad või on lihtsalt midagi hullu nendega lahti. Kõige rohkem mulle meeldib siis, kui nad küsimusi küsivad. Sest järelikult on neil huvi asja vastu ja nad tahavad asjadest aru saada. Kui tunnid läbi said, siis poputati mind veel õpetajate toas, pakuti teed ja küpsist. Ja siis ma jutustasin kolmveerand tundi direktoriga maailma asjadest. Tore direktor on seal. Üldse oli tore kool. Kui ära hakkasin minema, siis fuajees direktor küsis poiste käest, et kes on autoga. Ja siis üks poiss viis mind kesklinna ära. Ja siis sõitsin rongiga Tartu. Ja siis läksin viiulitundi. Seal üritati mulle õpetada mingeid asju, mida ma vist mitte kunagi selgeks ei saa.

Täna käisin Tähe tänava majas loengut pidamas. Aine nimi oli Arvuti riistvara II. Neil oli nimelt ülesanne kirjutada vikisse artikkel. Nii 200 üliõpilast. Ja pühapäeva õhtul oli neil tähtaeg, seega terve pühapäeva oli vikis suur segadus, sest peale olid lennanud kõik üliõpilased, kes üritasid viiimasel päeval oma referaati kirjutada. Ja siis ma lubasin, et lähen täna räägin neile Vikipeediast ja mis vigu nad tegid ja kuidas neid vigu vältida, et administraatoritel ja toimetajatel natuke lihtsam oleks ja nii suurt segadust ei tekiks. Isegi oli inimesi kohal, kuigi see oli kaks päeva varem välja kuulutatud vabatahtlik loeng. Autoriõigustest rääkisime põhiliselt, aga see ongi väga keeruline teema. Ja siis juhtus veel selline jube asi, et ma tahtsin sisse logida ja paari asja niimoodi näidata, aga sellel klaviatuuril tab-klahv ei töötanud hästi ja selle asemel, et paroolikasti oma parooli kirjutada, kirjutasin kogemata kasutajanime järele. Ja miskipärast ta sisse ei loginudki. Pärast üks tüdruk tuli oma arvutiga ja näitas, et tema arvutist saab ideaalselt minu parooliga sisse logida ja lubas mul parooli ära vahetada. Huhh.

Ma peaks lisaks "viki" sildile siia "eluolu" sildi ka panema, sest muud elu mul praegu ei olegi kui viki ja MTÜ. Aga ma ei pane, sest tegelikult mul on muu elu ka, millega oleks oh kui hädasti vaja tegeleda. Pikemalt ei peatuks sel teemal.

reede, 10. detsember 2010

Atmosfääri häiritus

Eelmisel reedel käisin Miina Härma 11. klassile tarka juttu rääkimas. Tervelt kaks tundi oli antud mulle oma sõnumi edastamiseks. Nemad muidugi tegelesid saja muu netilehe kui Vikipeediaga. Õhtul oli Kallel Mellistes kooriga esinemine. Mis lükkus edasi. Ja lükkus. Ja lükkus. Lõpuks toimus ka. Paar esimest lugu olid suht häälest ära, ülejäänd oli lahe. Pühapäeval Räpinas helistati mulle, et kas ma ei tahaks Vikerraadio "Huvitaja" saatesse Vikipeediast rääkima minna. Teatasin kahetsusega, et Tallinnasse ei satu ja ega ma ei julgeks ka. Aga Andres oli nii tore ja läks ja rääkis. Teised seal stuudios rääkisid küll pool aega Wikileaksist, mis ei ole Vikipeediaga mitte kuidagi seotud. See oli eile.

Eile õhtul käisime teatris ka. Lumi oli sadama hakanud, oh üllatust. Ja mul oli ju seelik seljas, mis tegi kogu liiklemise veel poole keerulisemaks. Kalle sõitis nagu jääraja peal, poolpiruettidega. Aga etendus oli naljakas. Eriti jäi mulle meelde see koht, kus Bob ütles Tonyle, et too on nagu mõni filosoof ja Tony oli häiritud, et teda zoofiiliks sõimati. Pärast sõime kooki ja jõime glögi, mis sõna otseses mõttes niitis mu jalust.

Äratus oli kell viis. Vaatasin aknast välja ja kassanäe! Lund sadas! Autod olid leitamatud. Otse loomulikult ei olnud ükski sahk teadlik Vaksali tänava olemasolust, rääkimata majaesisest. Buss, mis tuli Võrust ja pidi väljuma 5.45, väljus kõigest kümme minutit hiljem. Minu tänaseid teisi transpordikogemusi arvestades suurepärane tulemus. Aga kohalejõudmise aja 8.15 võis igaveseks unustada. 8.45, kui oleksin pidanud juba rõõmsalt Tallinna bussijaamas Taeblasse sõitvas bussis istuma, istusin bussis, mis endiselt sõitis Tallinna poole. Tallinn isegi ei paistnud veel. Bussijaama jõudsin 9.10. Järgmine buss Haapsallu pidi graafiku järgi väljuma 9.30, millele ma lootusrikkalt pileti ostsin, et äkki jõuan isegi õigeks ajaks Taeblasse (pool kaksteist või nii). Üsna kohe sai selgeks, et selline lootusrikkus oli ülimalt naiivne. Näiteks kell kümme väljus kõrvalpeatusest buss Pärnusse, mis oleks pidanud väljuma 8.45. Kuulsin, et Narva üldse bussid ei sõida, seal oldavat tõeliselt lumevangis juba terve öö. Kassatädid olid nõutud ja ütlesid, et need bussid, mis on öeldud, et väljuvad, väljuvad, aga keegi ei tea, millal. Lõpuks väljus poole kümnene buss kõigest tund aega hiljem - pool üksteist. Bussijuht oli muidu lahke, aga ütles, et ei tea, kas ta jõuab üldse kohale. Aga ennäe, veidi pärast kahtteist olin õnnelikult sihtpunktis. Minu osalusel toimuvad üritused lükati tühine tund aega edasi. Direktorile tutvustati mind kui Aare Vaalma tütart, mille peale see tegi rõõmsat nägu ja küsis, kas täna lähen Tallinnasse tagasi või jään Taeblasse vanavanemate juurde. Ei jäänud seekord. Pidasin oma loengu ära (kogu kamp oli aulas, suht suur ruum oli rääkimiseks, ja netti seal ei olnud) ja hakkasin Taebla poole vantsima. Kergliiklustee oli suuremas osas lahti aetud aga poole peal olid põlvekõrgused lumeluited. Kell oli pool kolm ja päike hakkas loojuma. Taeblasse jõudes hakkas jube palav, nii et ma kasutasin võimalust ja sõin bussi oodates ühe jäätise. Buss jäi tühised 15 minutit hiljaks. Tallinnasse jõudsin kuskil enne kuut, Vabaduse puiestee täies pikkuses läbimiseks kulus pool tundi. Linnaliinibussid sõitsid isegi üllatavalt hästi.

Ja nüüd ma olen kodus ja jube väsinud.

esmaspäev, 6. detsember 2010

Üks väga huvitav jutt Vikipeediast

http://digitalcampus.tv/2007/03/06/episode-01-wikipedia-friend-or-foe/

Alguses on mingi muu jutt, aga Vikipeedia teema algab kuskil 17. minutist. Väga hea jutt.

reede, 3. detsember 2010

Mingi kasutu meem jälle

Paksus kirjas on need, mida olen lugenud ja joon all nendel, millest olen filmi näinud.


1 Pride and Prejudice – Jane Austen
2 The Lord of the Rings – JRR Tolkien
3 Jane Eyre – Charlotte Bronte
4 Harry Potter series – JK Rowling (all)
5 To Kill a Mockingbird – Harper Lee
6 The Bible
7 Wuthering Heights – Emily Bronte
8 Nineteen Eighty Four – George Orwell
9 His Dark Materials – Philip Pullman
10 Great Expectations – Charles Dickens
11 Little Women – Louisa May Alcott
12 Tess of the D’Urbervilles – Thomas Hardy

13 Catch 22 – Joseph Heller
14 Complete Works of Shakespeare
15 Rebecca – Daphne Du Maurier
16 The Hobbit – JRR Tolkien
17 Birdsong – Sebastian Faulks
18 Catcher in the Rye – JD Salinger
19 The Time Travellers Wife – Audrey Niffenegger
20 Middlemarch – George Eliot
21 Gone With The Wind – Margaret Mitchell
22 The Great Gatsby – F Scott Fitzgerald
23 Bleak House – Charles Dickens
24 War and Peace – Leo Tolstoy
25 The Hitch Hiker’s Guide to the Galaxy – Douglas Adams
26 Brideshead Revisited – Evelyn Waugh
27 Crime and Punishment – Fyodor Dostoyevsky
28 Grapes of Wrath – John Steinbeck
29 Alice in Wonderland – Lewis Carroll
30 The Wind in the Willows – Kenneth Grahame
31 Anna Karenina – Leo Tolstoy
32 David Copperfield – Charles Dickens
33 Chronicles of Narnia – CS Lewis
34. Emma – Jane Austen
35 Persuasion – Jane Austen

36 The Lion, The Witch and The Wardrobe – CS Lewis
37 The Kite Runner – Khaled Hosseini
38 Captain Corelli’s Mandolin – Louis De Berniere
39 Memoirs of a Geisha – William Golden
40 Winnie the Pooh – AA Milne
41 Animal Farm – George Orwell
42 The Da Vinci Code – Dan Brown
43 One Hundred Years of Solitude – Gabriel Garcia Marquez
44 A Prayer for Owen Meaney – John Irving
45 The Woman in White – Wilkie Collins
46 Anne of Green Gables – LM Montgomery
47 Far from the Madding Crowd – Thomas Hardy
48 The Handmaids Tale – Margaret Atwood
49 Lord of the Flies – William Golding
50 Atonement – Ian McEwan
51 Life of Pi – Yann Martell
52 Dune – Frank Herbert
53 Cold Comfort Farm – Stella Gibbons
54 Sense and Sensibility – Jane Austen
55 A Suitable Boy – Vikram Seth
56 The Shadow of the Wind – Carlos Ruiz Zafon
57 A Tale Of Two Cities – Charles Dickens
58 Brave New World – Aldous Huxley
59 The Curious Incident of the Dog in the Night-time – Mark Haddon
60 Love in the time of Cholera – Gabriel Garcia Marquez
61 Of Mice and Men – John Steinbeck
62 Lolita – Vladimir Nabokov
63 The Secret History – Donna Tartt
64 The Lovely Bones – Alice Sebold
65 Count of Monte Cristo – Alexandre Dumas
66 On the Road – Jack Kerouac
67 Jude the Obscure – Thomas Hardy
68 Bridget Jones’s Diary – Helen Fielding
69 Midnight’s Children – Salman Rushdie
70 Moby Dick – Herman Melville
71 Oliver Twist – Charles Dickens
72 Dracula – Bram Stoker
73 The Secret Garden – Frances Hodgson Burnett
74 Notes from a Small Island – Bill Bryson
75 Ulysses – James Joyce
76 The Bell Jar – Sylvia Plath
77 Swallows and Amazons – Arthur Ransome
78 Germinal – Emile Zola
79 Vanity Fair – William Makepeace Thackeray
80 Possession – AS Byatt
81 A Christmas Carol – Charles Dickens
82 Cloud Atlas – Charles Mitchell
83 The Colour Purple – Alice Walker
84 The Remains of the Day – Kazuo Ishiguro
85 Madame Bovary – Gustave Flaubert
86 A Fine Balance – Rohinton Mistry
87 Charlotte’s Web – EB White
88 The Five People You Meet In Heaven – Mitch Albom
89 Adventures of Sherlock Holmes – Sir Arthur Conan Doyle
90 The Faraway Tree collection – Enid Blyton
91 Heart of Darkness – Joseph Conrad (Apocalypse Now)
92 The Little Prince – Antoine de Saint Exupery
93 The Wasp Factory – Iain Banks
94 Watership Down – Richard Adams
95 A Confederacy of Dunces – John Kennedy Toole
96 A Town Like Alice – Nevil Shute
97 The Three Musketeers – Alexandre Dumas
98 Hamlet – William Shakespeare
99 Charlie & the Chocolate Factory – Roald Dahl
100 Les Miserables – Victor Hugo

teisipäev, 30. november 2010

Ljudmilla Lulla

Haa! Vikipeediasse kirjutati just 80 000. artikkel! Ülev meeleolu tekkis kohe selle tulemusena.

Ja eile helistas mulle keegi (ta kahjuks ei ütelnud oma nime) ja küsis, kuidas MTÜ liikmeks saab. Niitore-niitore-niitore.

Pühapäeval oli esimene advent. Käisime raekoja platsis Martenit hoidmas, kes oli ajutiselt vaene vanemateta laps, sest lugupeetud lapsevanemad kehastasid parasjagu puhkpilduritest päkapikke või päkapikkudest puhkpildureid, kuidas soovite. Marten ise võttis asja üle mõistuse rahulikult. Lausa nii rahulikult, et ei reageerinud ei pasunapuhumisele ega kuusel tulede süttimisele. Mina reageerisin küll, sest mul hakkas külm.

Paneks mõne lumepildi ka siia. Nii ajaloo huvides. Aga ma ei viitsi pilti teha.

Ja ma olen ennast jälle risti planeerinud. Kümnenda detsembri hommikul lubasin ma lahkelt Taeblas olla ja üldse ei tulnud meelde, et üheksanda õhtul panen ma ennast ilusasti riidesse ja lähen Tartus teatrisse. Pagan võtku, kui ajakava on killustunud arvutikalendri, meilboksi, päeviku ja omaenese mälu vahel.

neljapäev, 25. november 2010

Kasueitoohüpe

Nädalavahetusel käisin maal. Vanaisa juubel oli. Pihlakaliköör maitses pihlakaselt ja hästi. Anti katteta lubadusi ja tehti muid trikke.

Õues on Suur Ja Päris Lumi. Külm on ka.

neljapäev, 18. november 2010

Silnõi sneg

Täna öösel sadas jälle lund. See on küll selline jube vastik märg lumi, mis ruttu ka ära sulab, aga korraks oli vähemalt ilus.

Eile olin vikis jube asjalik ja tegus.

laupäev, 13. november 2010

Digimuutub...

Aa, vist unustasin kirjutada, et eelmisel neljapäeval muusika loengus laulis Sting neljahäälset kujundit. See oli tõeliselt lahe.

Mingi päev käisin poes. Tahtsin ühepajatoitu teha ja kuna kapsast otsides jäi silm punase kapsa peale, siis mõtlesin, et kapsas nagu kapsas ikka, proovin siis seekord punasega. Tulemuseks oli üleni sinine ühepajatoit. Käskisin Kallel pilti ka teha, aga ei viitsi praegu siia panna seda. Natuke imelik oli seda süüa, kuigi maitse oli täiesti tavaline. Toorelt aga on ta palju mõrum kui tavaline kapsas.

Mulle meeldib öösel tegutseda. Siis ma saan oma süsteeme teha. Eile öösel pesi pesumasin pesu. Täna öösel korjasin riided kuivamast ja panin kappi. Ühtlasi koristasin kapi kolm riiulit uuesti ära. Koristamise suhtes meeldib mulle, kui ma saan kõik süsteemi panna ja siis aja jooksul seda süsteemi mitte ei hoia piinliku täpsusega, vaid see ise laguneb. Ja siis saan jälle kõik süsteemi panna, kas vanasse või uude. Kapis näiteks või riiulis või noodimapis või arvutis. Aga segi ajada tohin ma ainult ise. Sest näiteks kui ma olen kodus raamaturiiulis süsteemi teinud ja raamatud pannakse valesse kohta tagasi, siis see mulle ei meeldi.

Mu jope ei armasta mind enam.

kolmapäev, 10. november 2010

"korraldada annetusi Vikipeedia saidile, et nende töötajad oleks rohkem motiveeritumad"

Esmaspäeval käisin Puurmani koolis. Mõis on ilus. Lapsi oli ainult vähe. Kaheteistkümnendas klassis oli näiteks kohal kuus inimest. Seitsmendale klassile pidin ka tunni organiseerima. Mõtlesin, et teeme midagi arvutiklassis, siis nad ei pea lihtsalt istuma ja tülpinud näoga minu juttu kuulama. Aga tunni alguses teatasid nad esimese asjana: "Tere, me oleme pubekad". Ja nii ta läks. Kurb on ainult see, et õpetajaid ei lastud minu juttu kuulama.

Täna hommikul käisin Miina Härmas küsitlust tegemas. Hoopis teine tera.

Pealkirjale vastuseks: Vikipeedial ei ole töötajaid, vaid vabatahtlikud, kes kirjutavad sinna oma vabal ajal ja ilma tasuta. Aga "annetusi korraldatakse" küll.

kolmapäev, 3. november 2010

Ja ta lükkas mu kraavi

Üleeile öösel nägin unes midagi, mille ma olin kellaajaliselt oma blogisse kirja pannud, siis tulnud mõttele, et sellest saab hea näidendi kirjutada ja palunud asjaosalistel sama asja uuesti samamoodi läbi teha. Kuna nad ei tulnud sellega toime, siis ma olin neile lubanud, et kirjutan neile repliigid ja remargid valmis. Tegelasteks olid teiste seas klassiõed põhikoolist. Ärgates oli mul hetkeks tunne, et ma nüüd tõusen üles ja kirjutangi selle näidendi valmis. Aga selle unenäo sisu ei tohi unenäost välja saada.

Eile öösel nägin unes märulit. Mingi auto, mingid pätid, mina jooksin, roomasin, hüppasin kolmandalt korruselt ja ei saanud haiget, ronisin mööda vihmaveetoru, peitsin ennast mingis kaevanduses ja eksisin tundmatus pimedas linnas ära. Vahepeal istusin mingis koolis ja üritasin oma algklasside klassijuhatajale selgeks teha, et ma olen juba selles klassis käinud ja tean kõike.

esmaspäev, 1. november 2010

Katusel on mägikits, kaks jalga lühemad kui kaks jalga

Ja Kalle päästis päeva! Tegi mu lemmikjope luku korda. Ma olin täitsa kurb selle pärast, et mulle alguses serveeriti kaks võimalust: panna uus lukk (mis väidetavalt on hirmkeeruline) või osta uus jope (millega mina polnud nõus). Aga nüüd on kõik rahul.

Viiulitunnis käisin täna jälle. Jube raske on mängida, kui peab sadat erinevat asja jälgima, käed ja selg valutavad suurest pingutusest ja nii edasi. Kodus vales asendis saab ju palju kergemini ja kiiremini. Aga parem alguses natuke valus kui pärast palju.

Koju kõndides avastasin, et ei olnud pärast tundi kella käe peale pannud ja murelikult mõtlesin, kuhu ma selle olin pistnud, kui sujuvalt möödusin korteriuksest ja tahtsin kolmandale korrusele edasi rühkida. Ühe astme jõudsin minna, siis oli stopp ja tagasikäik.

Keegi on guugeldanud "qazwsxedcrfvtgbyhnujmikolpöüäõ" ja jõudnud minu blogi vastava postituseni. Rääkimata sellest, et regulaarselt otsitakse siit abi hammaste sügeluse vastu. Viimane selline tuli Södertäljest. Kahetsusega pean tunnistama, et mul on hammaste sügelusega küll kaugeleulatuvad kogemused, aga sellega ka asi piirdub.

Kui ma veidi rohkem kui kaks aastat tagasi ülikooli hakkasin minema, oli teiste probleemide kõrval põletav ka küsimus, et kas ülikoolis kehtivad ka vahetusjalanõud. Pettumusega täheldasin, et ei kehti. Minu maailmapilt oli kokkuvarisemise äärel. Praegu olen ma asjade sellise seisuga üsna rahul, sest teate küll, mul on need saapad ju.

Geni väitel on mul 272 tuvastatud esivanemat. Sellega lõppeb tänane ringvaade, ilm on soe, kohtume nädala pärast.

kolmapäev, 27. oktoober 2010

Järjekordne "tule taevas appi"

Konkurentsivõimelist gümnaasiumiharidust on praegu võimalik pakkuda peamiselt eesti õppekeeles, sest selleks puudub nii väljaõpetatud pedagoogiline ressurss tulevikuks kui ka finantsilised võimalused. Lukase sõnul pole ükski teine ühiskond sellega samuti hakkama saanud.
Artikkel Postimehes

teisipäev, 26. oktoober 2010

Ma olen millegi või kellegagi tülis. Võimalik, et iseendaga. Ja tahan põgeneda. Ainus lahendus ja väljapääs (ajutine, aga inimlik) tundub uni. Tülli läksin hirmust. Diagnoosige mind vaimselt haigeks, siis ma saaksin asjadest aru.

laupäev, 23. oktoober 2010

Hämäriku taiva all

Olen Viljandis. Oma Kodus. Siuke hostel. Istun ühe kägiseva voodi peal, kuhu homme öösel tuleb magama Ann. Teises toas magab Siret. Ja peaks magama mina. Kell on 2.24. Ja ma ei maga. Sest võõras koht, tead küll.

Soto laagris olen. Tulime Tartust Jaanuse autoga. Pets oli ka peal. Enne Tartust väljasõitu ostsime Jaanusele Lõunakeskusest sussid. Ja siis sõitsime kolme korraliku universaalrehvi ja ühe mitte nii korraliku universaalrehviga Viljandi poole. Tuisk, lumi, lörts, vihm, musta-valgekirjud põllud, puna-kollased puud, Mari Kalkuni laulud, mis tundusid sel hetkel veidike sürreaalsed, aga samas nii rahustavad. Jõudsime kohale. Jaanus alustas "Martale" juhatamist, kui astus sisse Laura, kes küsis, miks Jaanus tema lugu juhatab. Siis mängisime "Laadalugu" ja "Jesu Bleibet" ja "Berlusconit". Ruthi ei ole. Ostsin poest ühte hullult hästi lõhnavat teed, mille maitseelamus jäi suhkru puudumisel veidi nõrgaks. Poole kaheteistkümne ajal läksin voodisse kavatsusega magama jääda. Aga ei jäänud. Iga poole tunni tagant vaatasin kella. Mõtlesin tähtsaid mõtteid. 

Näiteks kuidas ma kunagi elan Lõuna-Eestis metsa sees suures majas (sest see on ju kõige ilusam riik maailmas). Ja siis on minu sünnipäev ja Mari-Ann ja Marit ja kõik teised sõidavad igalt poolt mulle külla. Ja mul on majas nii palju ruumi, et nad mahuvad kõik magama. Ja siis ma mõtlesin, kuidas ma olen koolis õpetaja ja õpetan lastele soome keelt. Ja siis ma mõtlesin, et ma pole Kristjanit kaua aega näinud. (Muideks, Ristiisa pubi juhataja on K. Tammeorg.) Ja siis ma mõtlesin, kuidas ma viiulit mängin. Ja siis ma mõtlesin...

pühapäev, 17. oktoober 2010

laupäev, 16. oktoober 2010

teisipäev, 12. oktoober 2010

Assa sitikas

Oo, ma käisin eile viiulitunnis. Esimeses. Mõned alustavad neljakümneselt, seega minul pole veel kaugeltki hilja. Peopesas on mul nüüd hiirte pesa ja tigu tahab koguaeg minuga rääkida. Ja mis siis, et ma olin iseseisvalt juba mänginud Mozarti tähekese lugu ja Targa rehealust, siis oli vaja teha üks lahtiste keelte peal I-IV-V saateharjutus. Poognakäsi väsis pidevalt ära ja hakkas valutama. Aga muidu oli tore. Nii tore on pilli õppida, kui keegi ei sunni :D. Tahan, harjutan, ei taha, ei harjuta. Järgmine tund on kuu aja pärast.

Neljaviljaputru tegin täna. Sel aastal esimest korda. Väga hea oli. Tänast hommikut ma alustasin muidu sellega, et kirjutasin vikisse nagu muuseas viis artiklit.

Vikipeediast:
Tássos Papadópoulos (7. jaanuar 1934 – 12. detsember 2008) oli Küprose poliitik, president 28. veebruarist 2003 kuni 28. veebruarini 2008. Ööl vastu 11. detsembrit 2009 varastati tema surnukeha Defterá kalmistult. Laip leiti 8. märtsil 2010 anonüümse vihje abil esialgse matmispaiga lähedalt.

Vaene väike presidendi laip, mis vedeles kolm kuud haua kõrval ja kedagi ei huvitanud.

laupäev, 9. oktoober 2010

Farmakognoosia

Ja siis me olime haiged. Kallega mõlemad. Nohu ja kurk valus ja laiba tunne. Võib-olla oli palavik ka, aga kuna ükski kraadiklaas polnud kättesaadav, siis jääb see igaveseks teadmata.

Eilseks oli laiba tunne enam-vähem üle läinud. Aga ma suutsin terve päeva jooksul kõik asjad ära rikkuda. Põhiliselt Kalle aja kulutamise näol.

Pangas käisin mtü-le arvet tegemas. Mingi kaks tundi läks. Tädi küsis igast mõttetuid asju. Lobisemisvajadus oli tal vist. Pärast helistas veel ka mulle, et ikka meelde tuletada mingeid asju.

Ja siis käisime Taevaskojas. Ja siis tegi Kalle mu arvutile taasiseseisvumise. Nii nunnu. Praeguseks on suurem jagu endistest headest külgedest taastunud. Kõik failid on ainult puudu, sest need on plaatide peal Tartus. Uusi halbu külgi on minimaalselt. Ja nii ongi.

teisipäev, 5. oktoober 2010

Kõik on hästi!

Reedel pidin rongiga Tallinna sõitma, aga läks natuke kiireks, sest ma avastasin, et mul pole sularaha ja automaati polnud aega otsima minna, ja siis ma jäin sellest rongist maha. Mõtlesin, et lähen õhtuse rongiga, aga emme helistas ja ütles, et ma ikka kähku teeks (oli vaja, pikk jutt) ja tuleks bussiga. Kõmpisin siis mina bussijaama, aga reedene päev, buss oli välja müüdud. Siis ma olin juba natuke pahane. Helistasin emmele, aga ta ütles, et selgus, et polegi vaja kähku jõuda, aga tulgu ma rahulikult järgmise bussiga. Pagan, ise maksate mu bussipiletid kinni ju ja siis tahate, et ma kõige kallima täistunni ekspressiga tuleks. Siis ma olin juba mõõdukalt pahane. Et vaba pooltunnikest ära kasutada, läksin kaubamajja oma ID-kaardi lugejale järele. Sisse astudes kuulsin, et keegi mängib karmoškat. Hmm. Jalmar oli. Zetodega. Saudtšekki tegid. Ma ei tea, mis üritus neil seal oli, mul polnud ju aega uurima jääda. Aga Jalmar mängis seda lugu, milles on üks noot minu oma :P. Ja minul läks tuju heaks. Jalmar tervitatud, läksin jälle bussijaama poole. Ja tuju oli hea. Bussis kuulasin terve tee ainult Zetosid. Ja "Seitse venda" sain lõpuks läbi.

Laupäeval vaatasime Jõgisood. Võsa oli seal. Siis käisid osad seenel. Ja õhtul konsulteerisin Aivoga raamatupidamislikel teemadel.

Pühapäeva hommikul tegime õunamahla. Mina korjasin ja tassisin. Targemate hinnangul sai julgelt üle saja liitri seda mahla. Aga puude alused õunad ei paistnud küll sellest vähenevat, puude otsas olevatest rääkimata. Ja pärast kodus tulid tädi Mai ja Margus Grete sünnipäevale. Ja viisid mind õhtul rongi peale. Sest mul oli terve keldritäis asju kaasas, õunad ja porgandid ja mahlad ja moosid jne. Oma mp3-mängija unustasin koju, kurb oli jälle sellepärast.

Eile ma käisin lisaks koolile raamatukogus. Panin eesti luule kuni M-täheni tähestiku järjekorda. Kükitada oli vastik, muidu oli tore.

Täna olen vist haige. Sajandi teine nohu on.

Kooliga, muide, on halvasti, nagu alati, nii et ei midagi erilist.

kolmapäev, 29. september 2010

Aktiivselt arenevat projekti rohkem läbi tänapäevaste digivahendite eksploateerida

Käisin pangas. Ja teises. Ja kolmandas. Rohkem ei jäänud tee peale.

Käisin praktikumis. Ahaa-hetki ja ohsapoiss-hetki tuli robinal. Nagu ämbrist kallatuna.

Käisin raamatukogus. Nelja raamatut, mida ma tahtsin, ei saanud, hoopis leidsin ühe, mis on parem kui need neli kokku.

Käisin koolis kontrolltööd tegemas. Kontrolltöös oli üks ülesanne, millest ma olin teadlik ja milleks ma olin õppinud ja kolm ülesannet, millest ma ei olnud teadlik ja järelikult... loomulik intelligents teadagi.

Käisin õues. Jala. Sügis oli.

Mõnele tuuakse kohvi voodisse. Mulle toodi kohuke.

pühapäev, 26. september 2010

Ma olen juba piisavalt kuulus

Masendus jätkus neljapäeval. Aga reedel oli juba parem tuju. Pärast lõunaeesti keele tundi tuletas Teele mulle meelde, kuidas kunagi ammu solfitunnus oli tema olnud Teleüks ja mina Telekaks. Või oli see vastupidi. 

Õhtul oli mtü juhatuse koosolek. Ivo kirjutas isegi protokolli. Ühesõnaga. Järgmised umbes pool aastat eksisteerib mtü sisuliselt minu isikus. Ehk mina olen ainuke reaalselt tegutsev juhatuse liige. Ühtlasi pean ma hakkama saama koolide projekti, kogu raamatupidamise ja muude jaburdustega. Andke abi. 

Ivo andis mulle üle ka viie kooli küsimustikud ja bussipiletid. Praeguseks olen ma excelisse sissekandmisega neljanda kooli poole peal. Lihtsalt masendav, kuidas inimesed ei oska lugeda ega kirjutada. Funktsionaalseks lugemiseks nimetatakse vist seda nüüd peene sõnaga. Kas 12. klassiks ei ole ikka veel aru saadud, et kõik kas-küsimused ei ole automaatselt jah-ei-küsimused? Ja siis hiilatakse selliste sõnadega nagu võrdlusmoment, täiustamine, pädev, kvalifitseeritud, järjepidev arendustöö, respekteeritus. Ainult et pooltel juhtudel täiesti valesti ehk mõeldud on tegelikult mingit teist sõna. Noh ja siis muidugi sõnad nagu eip, deem, dunno. Ortograafiavigadest ma igaks juhuks ei hakka rääkimagi.

Teisipäeval on soome keeles kontrolltöö. Ma pole õppimist alustanudki. Nagu tavaliselt.

kolmapäev, 22. september 2010

Ei läe, ei läe

Reedel käisime Sveni sünnipäeval. Praeguseni üks laul kummitab koguaeg. See Aapo laul, tead küll. Laupäeval olin ma täiesti kasutu ja suhtlesin ainult genealoogilistel teemadel. Pühapäeval sain ma Anzuga sõita jälle. Ainult mingi kaks korda suretasin välja. Progress missugune. Umbes 70-ga sõitsin korra isegi. Väga sirge tee oli küll sel hetkel. Esmaspäevast ma ei mäleta midagi. Eile käisin poes. Ostsin kaks pluusi ja kaks joonlauda ja kaks saialist ja DVD-toorikuid. Ja siis juhtus selline asi, et soome kirjanduse loengus oli mul jube uni ja soome keel viskas nii üle, et liugles lihtsalt kõrvadest mööda, kuigi ma üritasin kuulata ja aru saada. Õhtul käisime trennis ka.

Nüüd ma olen kõik oma arvutis olevad väga tähtsad asjad plaadile kirjutanud. Format C võib tulla. Sest kaua see laga võib kesta. Ja kui midagi läheb kaotsi või arvuti ei ole pärast vinks-vonks, siis ma ei tea, keda süüdistada. Mina olen süüdimatu selle koha pealt igatahes.

Täna on masendus.

reede, 17. september 2010

Üks kaks ummis ummis

Kolmapäeval käisin Geenivaramu andmekogumiskabinetis. Tore tädi oli. Rääkis oma vanaisast, kes oli valgevene päritolu ja rääkis eesti keelt aktsendiga, oma isast, kes õpetas lapsele sõnu kolmes käändes, et ta alguses mõtles ka eesti filoloogiat õppima minna, aga siis läks ikka arstiks. Rääkis, et tal on ka see samasugune villaseallergia kui minul. Ja siis vahepeal nii muuseas imeti mu verd ka.

Eile käisime Kallega trennis. Praegu ei saa istuda ega astuda, eriti trepist. Muidu oli lahe.

Täämba hummogu lätsi lõunõeesti keele tunni poolõ ja jube palav hakkas. Võtsin kampsuni ka seljast ära. Üks tädi, kes vastu tuli, küsis suurte silmadega, et "Kas tõesti on nii palav või?". Oli neh. Muidu om süküs.

esmaspäev, 13. september 2010

Hakkab peale

Varem ma kirjutasin palju tihedamalt. Et eelmine aasta mul polnud elu ja nüüd on või? Ei ole ju. 

Sellel õppeaastal ma pole veel kordagi käinud üle kaarsilla, Ujula Konsumis, Mariti juures, botaanikaaias ja veel paljudes kohtades.

See nimetu Jalmari lugu ei tule mul enam meelde.

Loen "Seitset venda".

Soome keel on õppimata.

Nii mõttetu olengi.

teisipäev, 7. september 2010

Lopussa kiitos seisoo

Alles kolmas päev ja mul on juba hirmus. Hommik algas ebainimlikult vara, kell kaheksa vudisin juba üle mäe. Praktiline soome keel I. Irrrmus... See peaks olema loogiliseks jätkuks ainele Soome keel algajatele, mis on minul eelnevalt läbimata. Täna oli alguses natuke grammatika kordamist, aga lõpus pidi paarilisega laterdama ka ja seda ma kardan kõige rohkem, sest ma ju ei oska rääkida. Raske saab olema, väga raske. Õppejõud ütles, et kui mul esimene kontrolltöö ei õnnestu, siis ta laseb mul vähemalt maha regada ennast sealt, mitte ei kukuta läbi.

Ja siis tuli Soome kirjandus I. Lektüür on seal eestikeelne ja arvestust ja referaate tuleb ka eesti keeles teha. Aga loengud, pagan, on enamjaolt soomekeelsed. Täna sain üldiselt aru isegi. Ma pean nüüd nädala lõpuks ära otsustama, kas regan sealt ennast maha või mitte. Mul on nii palju ainepunkte, et loogiline ja minu enda aja ja viitsimise huvides oleks vähemalt üks aine vähemaks võtta. Ja nüüd ma ei suuda otsustada, mis see üks olema peaks, sest lihtsad ained mulle meeldivad, aga keerulised on vajalikud.

Ja siis hakkas Soome keel algajatele, kus hakkas kõik nullist peale. Tsirkus!

esmaspäev, 6. september 2010

Elementaarne

Teisipäeval sõitsime Tartusse. Minul pidi olema loeng, aga ei olnud. Kallel oli bändiproov. Tegin ühte pläga, mida võiks nimetada wannabe-bologneseks. Kolmapäeval käisin vikikoosolekul. Nägin ära ühe õppejõu ja kolm ülejäänud vikipeedurit. Vaidlesin Ivoga. Kodus tegime trikadrellisuppi, mis nägi välja nagu ühepajatoit. Neljapäeval oli loeng. Selle aasta esimene. Muusikakultuuri alused. Kuulasime Mozarti neljakümnendat, ühte serialistlistlikku laulu ja õppejõu esituses "Püha ööd". Pärast imeti Kalle verd. Minult ei saanud, mul hemoglobiin 123. Reedel sõitsime Tallinna. Vihma sadas. Õhtul nautisime Lasnamäe udust vaadet. Laupäeval tegi Kalle kükke ja mina koristasin sahtleid. Õhtul tegin pitsat. Pühapäeval käisime metsas. Täna oli loeng. Eesti kirjanduse ajalugu II. Mulle jõudis kohale, et mul on praegu neli ainet, mille nimes sisaldub sõna 'kirjandus'. Järelikult on ette nähtud ennast lolliks lugeda. Soome kirjandusest ma arvatavasti regan end maha, sest ma ei ole kindel, mis keeles lektüüri seal omandama peab. Punkte niigi palju mul see semester, võib mõned kukele saata küll.

esmaspäev, 30. august 2010

Tah!

Eelmisel nädalal eriti midagi asjalikku ei teinud. Tartus lebotasin üksinda suurema osa ajast. Kammisin poode ka läbi. Paar kasulikku asja sain. Siis tulin Räpinasse. Reedel sõitsin autoga! Kalle väga nähtav neljarattaline sõber Ants sõitis minuga. Kalle sõitis ka. Viiekümnega sõitsin täitsa. Ja suretasin auto lugematu arv kordi välja ka. Aga lahe oli. Ja siis õhtul ma solvusin. No pole minu süü, et ma Tallinnas ei olnud ju. Kui keegi oleks mulle enne öelnud, ma oleks kohal olnud. Laupäeval tuli üks mõnus vihm, õues oli ainult pori.

laupäev, 21. august 2010

Kui mina olen vastu, siis järelikult Epp on ka

Istun Kuigatsi raamatukogus. Kell on üksteist läbi. Suht siiber on. Istun siin juba eile hommikust saadik. Sellest, milleks ma siia tulin, ei tulnud mitte midagi välja kvoorumi puudumise tõttu. Poisid leidsid netist mingid mälumänguküsimused ja istuvad nüüd juba mitmendat tundi kolmekesi pead koos. Eile mängisid nad kabet. Mina olen kaks päeva olnud köögitoimkonnas ehk teinud piiratud vahenditega mingit söödavat ollust ja pesnud nõusid. Eile käisime "linna peal" ka. Tegin Ivost pilti, kui ta pildistas truupi, ise sooritamas akrobaatilisi harjutusi kividel keset koske. Täna oli jube külm ja vihma sadas. Pood on siin veel minimalistlikum kui Egiptuse kõige pisemad supermarketid. Ostsin kaaluga Kalevi apelsinikomme. Kalle helistas ja unustas pärast kõne ära lõpetada. Ma korraks mõtlesin, et mis sõjasaladusi ma nüüd kõik pealt kuulen, aga siis miskipärast vajutasin kinni. Hommikul ärkan pool kuus ja kõmbin rongi peale. Aitab naljast.

teisipäev, 17. august 2010

Rõõmutsõõr ja sopelga polka

Pärimusa laager oli. Kümnes. Minu jaoks teine. Ülim jällegi. Sai pille mängitud (põhiliselt kannelt ja karmoškat, aga proovisin ka viiulit ja kontrabassi). Iga päev oli pillitund, laulutund ja ansamblitund. Jalmar jätkas minu harimist karmoška alal. Viis lugu õpetas mulle selle nädala jooksul. Kolm neist olid ta enda omad. Vist. Kaks kindlasti. Ühe looga oli veel nii, et selle ta jõudis minu tunni ajal valmis ja kohe õpetas mulle. Ja viimasel päeval ütles mulle, et mul on väga hea muusikaline mälu ja et ta on rõõmus, et selles laagris tal ka üks vilunud õpilane oli. Hah. Kontserdil läks Rõõmutsõõr ikka puu taha. Hea, et ta oli ära läinud ja ei kuulnud seda. Jalmar pidi ansambliõpetaja ka olema, aga ta delegeeris meie ansambli Nicolajle. See on üks taanlane, kes mängib Jalmari ja Johannaga Kiwi Trios. Ansambel oli hea, aga siiski kahjuks mitte nii hea, kui eelmisel korral. Laagris oli mul viis last ka, kellest kaks väiksemat pidevalt mul süles ja jalus olid. Aga nad olid toredad. Jutustasin neile õhtujuttudeks kõik kolm juttu, mida ma teadsin, hiljem pidin raamatu appi võtma. Omaloominguõhtu oli ka. Meie tuba tegi laagri tunnusloo Olerexi reklaami viisil sõnadega: "Kui meeldib sulle pärimuss / ja tahad teada kus / üheskoos pilli mängida / ja rääkida jutte ja laulda saab / siis Vana-Vigalasse sa / nüüd kohe tule jooksuga / nananananaanaanaananaa...." Kui äraminek oli, siis ma ütlesin Mailile, et kui ma järgmisel aastal ennast liiga vanana juba ei tunne, siis tulen jälle.

Aga sellega on nüüd hoopis nii, et ükspäev ma hakkasin kahtlema, et kas ma ikka olen 20 aastat vana. Ja otsustasin, et nüüdsest olen ma 18. Lihtsalt.

Marit sai vanemaks jälle. Ja loetud minutite pärast lendleb ta Ameerika poole minema. Sel puhul toimus eile väike ärasaatmine Pätrikus. Mari-Ann oli lasknud teha siukse raamatu, kus meist kõigist palju pilte sees ja füüsika anekdoote ka. Ma tahaks kohe endale seda raamatut, see oli nii lahe. Ja me töötasime välja uue äriplaani, mis sisaldab rikastele inimeste uue surmajärgse teenuse osutamist. Et saadaks nende surnukehad orbiidile. Täiesti uus tähendus taevasseminekule. Ja kui ta sealt orbiidilt juhtumisi atmosfääri pudeneb, siis on see väga eksklusiivne tuhastamine, mille käigus tuhk langeb väga efektiivselt laiali. Mõned ju tahavad nii.

reede, 6. august 2010

Kokkutulekust kokkutulekuni, vahele folki ja virinat

Olen kirjutamist väga kaua edasi lükanud ja ega praegugi eriti ei viitsi. Aga vanad asjad kuhjuvad. Proovin lühidalt teha.

Kui Soto laager Rakveres lõppes, siis polnud vaja mul kaugele minna, vanaema täditütar Aino tuli mulle lausa kõrvaltänavasse vastu. Sest lugu oli nii, et laupäeval pidi Haljalas algama suguvõsa kokkutulek, aga kuna mina olin juba reedel Rakveres, siis polnud mul mõtet vahepeal kuskile minna, vaid Aino viis mu juba reedel Haljalasse ära. Hästi ilus koht on neil seal, haned ja kanad ja hobune. Reede õhtul suutsin veel siukse triki teha, et jäin heinamaa peale magama. Päike põletas pool nägu ära ja silmad olid kaks päeva paistes. Aga kokkutulek oli tore. Peale mu vanaema ja vanaisa ei olnud ma ühtegi inimest varem näinud, kuigi üsna lähedalt sugulased. Need olid siis vanaema isa vendade ja õe järglaste kokkutulek. Sain teada, et mu vanavanaisa oli olnud politseinik, osanud vähemalt kuut keelt ja rännanud Austraaliasse. Ja et mu vanaemal on poolvend. Kuna mul oli kannel kaasas, siis sunniti mind seda mängima. Nüüd ma ju nii haruharva juhtun üksinda esinema, sellepärast käed ikka värisesid ja kolmest loost ükski ei tulnud ilma vigadeta. Aga see oli nii lahe, kuidas inimesed, kes mindki esimest korda nägid, mu kohe omaks võtsid. Õhtul tehti ka üks naljakas mäng, kus igaüks pidi pimesi võtma paberi ja sealt lubaduse ette lugema. Mina lubasin, et olen terve õhtu kaine.

Siis ma olin natuke kodus niisama. Ja kui ma nüüd ei eksi (see oli ju nii ammu), siis järgmise pühapäeva õhtul sõitsin rongiga Tartu, endal hull tavaar kaasas. Sest ma olin endale pähe võtnud ühe plaani, mis etteruttavalt öelduna üldse nii ei läinud, nagu ma olin mõelnud. Kaasas oli mul siis kogu etnolaagri ja folgi kraam pluss veel ühe nädala jagu asju. Kannel ja karmoška ka siis. Aga rongi pealt sain ma täitsa ise maha isegi. Ja siis me tšillisime Kallega natuke Tartus ja natuke Räpinas. Ujumas käisime. Ühes huvitava nimega järves, mille ma unustanud olen. Lahedad päikeseloojangud olid. Ja siis kolmapäeval hakkasime tapvas palavuses Mulgi küla poole sõitma. Seal oli koosolek kokkutuleku asjus. Ja pärast seda läksime niisama Viljandimaad avastama. Parmud, raisk. Vaatasime Heimtalit. Seal olid lahedad puud. Siis tahtsime üles otsida Siniallika. Aga parmud, raisk. Allika leidsime lõpuks üles, aga minu parmumõõt oli täis. Viljandis parme ei olnud. Lossimäed vaatasime üle. Aga minu eelpoolmainitud suurepärase plaani lennutas uppi (lisaks parmudele) minu kingapaar, mis oli mu jalad katki hõõrunud. Nii ma siis olin paljajalu keset Viljandit, sant ja vigane, parmude poolt ära söödud ja väga pahur. Ja Kalle oli lihtsalt imeline ja sõitis minuga Tartusse tagasi. Tartus kuulasime natuke mürtsu (nii puhkpildureid kui äikest), vaatasime värvilisi pilvi ja olime niisama kasutud. Aa, lasanjet tegime. Söödav tuli välja. Ja reedel viis ta mu Kõppu. Aga ma olen Tallinnast, ma maksan ka.

Ja siis hakkas etnolaager. Hea nagu alati. Muusika ja inimesed ja söök ja muusika. Ülim. Kõpu kirikus oli ka kontsert, kus sai esimest ja viimast korda reaalselt kuulda kolme kannelt. Ja Matis õpetas mulle kaks karmoškalugu. Hea oli. Ja neljapäeval algas folk. Kalle tuli ka folgile. Siim tuli ka folgile. Ja ma ei tea, kas keegi kujutab seda ette, aga Kalle oli mulle Tartus rabarberikooki küpsetanud ja kaasa võtnud. Ma lihtsalt ei uskunud seda. Keegi teeb vor mii speššal rabarberikooki??? Ja folk oli ka lahe. Nagu alati. Oorti kontsert oli Kaevumäe asemel Aida suures saalis. Ja mina istusin nurgas ja haletsesin nautisin ennast. Nagu tavaliselt. Juba neljandat aastat. Juba neljandat aastat käin ma Oorti kontserdil ja mõtlen, et mis pagana põhjusel mul ometi veel plaati ei ole. Teised kontserdid olid ka lahedad. Kuigi paar tükki jäi mul nägemata tänu tungivale vajadusele Aidas netis istuda. Ja Paabel pole enam päris see, mis enne. Ja Zetod pole enam päris see, mis enne. Aga üldiselt oli mõnus. Mulle meeldis Klapp kõige rohkem. Sel õhtul sadas vihma ja me saime üsna märjaks. Aga mis siis. Pühapäevased kontserdid jäid mul kahjuks kõik kuulmata.

Sest MTÜ vajas mind! Wikimedia Eesti ei suutnud kuidagi ilma minuta end ära asutada. Tegelikult nii hull asi ei olnud, aga Epp nõudis minu kohalolekut ja eks ma ise tahtsin ka käppa sees hoida. Ja siis kukkus kuidagi nii välja, et ma sattusin juhatusse. Lihtsalt kogemata. Esialgu kuni augusti lõpuni. Siis vaatab.

Noh ja siis ma sain jälle paar päeva kodus lebotada. Ja eelmisel nädalavahetusel toimus Kartaude kokkutulek. Mida üldlevinud seisukoha järgi mina korraldasin. Ma ütleks, et minul oli ainult mõte seda korraldada, korraldasid ikka teised ka. Tund aega enne ärasõitu said viimased üliolulised seadmed organiseeritud. Ja siis me kaarutasime järelkäruga mööda linna ja korjasime asju peale. Ja siis Raplast ka veel läbi. Ja siis üks hetk me olime kohal. Katrega panime sugupuu üles. Ja ime küll, reedel tuli isegi rahvast kohale. Laupäeval oli avamine, pildistamine, supisöömine, suguvõsatutvustus, näituse avamine, muuseumiekskursioon, pärimustantsud, ajaloominutid ja bänd. Ega mina ei korraldanudki ju eriti midagi. Katre registreeris edukalt inimesi, Tea tegeles edukalt toitlustamisega. Minu ülesanne oli aeg-ajalt mõni laps joonistama juhatada. Vahepeal mängisin natuke karmoškat ja kõik. Tegelikult tegin ma ikka muud ka. Peitsin pesupulki põõsastesse näiteks. Ja võimaluse korral vältisin mikrofoni rääkimist. Ja tundsin ennast sügavalt ja isiklikult puudutatuna, kui inimesed jäid hiljaks, ei võtnud osa minu poolt pakutavatest aktiviteetidest ja läksid liiga vara ära. Aga üldiselt öeldi, et läks hästi.

Nüüd ma olen jälle lebotanud kodus. Teinud Kalle sugupuud. Sest minu sugupuu on juba sellises faasis, kust edasiminek läheb järjest raskemaks. Aga Kalle sugupuu on nii meeldivalt poolik, et seda on lausa lust ludinal muudkui teha.

Homme lähme maale. Seal on triatlon. Ja pühapäeval Vigalasse pärimusalaagrisse.

Kas ma ütlesin, et ma teen lühidalt? Noh, vabandust, enam lühemalt ei saanud.

laupäev, 10. juuli 2010

Suured sõnad ja väiksed sõnad

Ära kunagi karda pikki, suuri sõnu.
Suured sõnad tähendavad väikesi asju.
Kõik suured asjad öeldakse väikeste sõnadega
sellistega nagu rõõm ja nutt, sõda ja rahu.
Või maa, mets, päev, õnn, kodu, süli.
Õpi kasutama väikesi
sõnu suurte asjade kohta.
See on raske.
Aga väikeste sõnadega ütled,
mida tegelikult mõtled.
Kui sa ei tea, mida mõtled,
Kasuta pikki, suuri sõnu
– ja vahel õnnestub teisi alt vedada.

Arthur Kudner

kolmapäev, 7. juuli 2010

Olla

Ma mõtlen väga tihti olemise peale. Inimeseks olemise. Üks näide. Ühed inimesed on jälginud elu ja sellest omad järeldused teinud. Seejärel kirjutavad nad stsenaariumi ja teevad sellest filmi. Teised inimesed vaatavad seda filmi ja teevad sellest omad järeldused. Võrdlevad filmi enda eluga ja fikseerivad teadlikult või alateadlikult erinevused. Ja siis mõnikord ütlevad oma elu kohta "elu nagu filmis". Ja mina mõtlen, et miks ja kuidas see nii on. Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem uusi sarnaseid küsimusi mul tekib. Ja need küsimused ja nende oletatavad mulle teadmata vastused tekitavad minus sellist hirmu, et mõnikord on mul tunne, et sellest hirmust piisab, et hulluks minna.

esmaspäev, 5. juuli 2010

Sotto laager Rakveres

Esmaspäeva lõuna paiku sõitsin bussiga Rakverre Soto laagrisse. Kati ja Silvia ja Kaisa olid ka samas bussis. Rakveres arvasin mina, et ma tean täpselt, kuhu me peame minema, aga tuli välja, et ei teadnud. Tassisime oma tavaari natuke aega totaalselt vales suunas. Lõpuks tuli Ruth meile järele ja imestas, et miks me bussiga tulime, kui Anneli auto sõitis Tallinnast praktiliselt tühjalt. Igatahes jõudsime siis Rakvere Muusikakooli kohale. Majatuur tehti meile, kus jagati meid klassidesse magama ära ja näidati ka arvutiklassi, kus võis vabalt tšillida ja õpetajate tuba, kus võis ka vabalt tšillida ja kohvi juua ja külmkappi ja nõusid kasutada ja telekat vaadata. Peen värk. Selliste mugavustega laagrit vist polegi varem olnud. Rakvere Muusikakool ise oli ka eriti peen. Igas klassis oli diivan. Söök toodi meile karpidega kohale. Naljakas oli nendest süüa, portsud olid ka päris suured. Ja iga toidukorra juurde käis ka magustoit. Saiavorm või kissell vahukoorega või tarretis või pirukad ja nii edasi. Neid jäi virnade viisi üle, kuigi nad olid väga head. Ei jaksanud lihtsalt. Siis sai nad külmkappi pandud ja öösel tagantjärele söödud. Aga proovid olid meil ka. Alguses oli tamp päris kõva. Esimesel õhtul harjutasin mina Kaanoni kiireid käike ja sain sõrmed villi. Sellega oli siis korras. Edaspidi jäid proovid järjest lühemaks ja harvemaks, rohkem rõhuti seltskondlikule ajaveetmisele. Anneli oli kaasa võtnud terve kotitäie lauamänge, mida igal vabalt hetkel mängiti. Kuna ma oli miskipärast ainuke, kes oli Katani enne mänginud, siis sain ma selle saladused edasi anda, sest mängujuhendist oli võimatu aru saada. Veel olid populaarsed Sabotöör ja mingi labürindimäng, aga ka see värviline asjandus, millega ainult kahekesi toimetada sai. Esmaspäeva õhtul käisime natuke linna peal ka. Pulli ehk tarvast vaatamas. Ja poes sai ka iga päev käidud, mõni päev isegi mitu korda. Aa, Jaanus jõudiski esmaspäeva õhtupoole, Gerda ja Ann alles teisipäeval erinevate koole puudutavate probleemide pärast. Kuna Ruth läks esmaspäeva õhtul ära (ta pidi Tartus Gerda ja Katrini Elleri kooli sisseastumisel osalema), siis tegi proovi Jaanus. Nuusutasime lugu "Up is down". Seal oli üks suur auk igal pool. Aga mul õnnestus sellest eemale hiilida, kuna ma pidin Virumaa Teatajasse laagrist ja Sotost ühe nupukese kirjutama. Kirjutasin ka, kuigi nad muutsid selle tundmatuseni ära. Aga Ruth tuli tagasi ja proovid läksid edasi. Ja sõrmed ei olnudki lõpuks millegipärast enam nii tapvalt valusad. Kolmapäeva õhtul käisid mõned Võsul ujumas, kuigi Ruth hoiatas, et see sõrmedele hästi ei mõju. Noh ja neljapäeva hommikul tehti meile ekskursioon Rakvere peal. Vaatasime kirikut ja teatrit ja tammikut ja pulli. Ja siis tuligi kontsert. SEB pangamajas. Naljakas saal oli. Ruudulise põrandaga. Kolmes seinas olid toolid ja keset saali oli vann. Õnneks nägi see välja lihtsalt nagu mingi kast, muidu oleks veel naljakam olnud. Kuna selles laagris olid jälle ka väiksed, kellega Pille proovi tegi, siis nemad mängisid kõigepealt kolm lugu. Ja siis mängisid suured. Tõnis-Peeter oli pannud kaamera meid filmima. Kava oli siis järgmine: Kaanon, Scipione, Jesu bleibet meine freude, Libertango, Mother's journey, Martale, Speed of sound, Polska a-moll, Foxhunters jig, Paina päälle Berlusconi ja lisalugudena Ukuaru valss ja Foxhunters. Foxhuntersis oli minu soolo. Ja Laura jõudis Roomast tagasi täpselt kontserdiks. Pärast kontserti pillid kokku ja muusikakooli tagasi. Sest stiilikas hakkas. Stiilika teemaks oli seekord punk ja hipi. Hipisid oli mõnevõrra rohkem, aga algus venis just punkarite tõttu, kes olid juuksuri- ja meigijärjekorras. Esiteks oli kummalgi seltskonnal ülesanne vastasmeeskonna kirjutatud sõnade põhjal mingi loominguline etteaste välja mõelda. Punkarid tegid vahelduva riimiga jabura luuletuse, hipid mõmisesid niisama metronoomi saatel oma sõnad maha. Järgmiseks ristiti rebaseid, kes pidid kotist välja võtma ja kokku panema kujuteldavad kandled, vande ütlema ja seejärel kandled uuesti kottidesse pakkima. Siis toimus rooside sõda. Küsimustega stiilis "Millise looga on Ruth kõige rangem?" See läks minu jaoks suht igavaks ja ma läksin õpetajate tuppa ja sõin pool liitrit jäätist. Aga siis hakkasime üht mängu mängima, mida mängisime järgmised umbes neli tundi. Nägi see välja nii, et ringi keskel olija ütleb mingi enda kohta käiva väite ja need, kelle kohta see veel käib, peavad kohad vahetama ja ringi sees olija püüab endale istekohta saada. Päris huvitavaid asju koorus välja. Ann ja Laura kukkusid koos tooliga maha näiteks. Kell kolm kupatati päris väiksed magama ja päris suured läksid vabatahtlikult. Muud siis jutustasid veel õpetajate toas. Ma tahtsin väga nende juttu kuulata, aga samas teadsin, et kui ma magama ei lähe, siis ma järgmisel päeval suren. Ja siis ma jäin kogemata õpetajate toa diivanile magama ja ärkasin pool üheksa hommikul. Kiire hommikusöök ja Virumaa teataja lugemine koos aruteluga (Pille ja Ruth ja Jaanus olid sinna suure intervjuu andnud) ja oligi laager läbi. Mis edasi sai, sellest kirjutan homme näiteks.

laupäev, 26. juuni 2010

Eile ja täna

Eile oli üks kontsert Räpinas. Aapo laulis ja kammõrkuur laulis ja esinesid veel Vaiko Eplik ja Jaan Pehk ja teised. Klapp oli ka. Ja Jalmar lehvitas mulle. Naljakas kontsert oli. Täna sõitsin Tallinna. Ma polegi varem Räpinast Tallinna sõitnud bussiga. Aga üldse ei tundunud pikk maa.

neljapäev, 24. juuni 2010

Ansambel "Käest ära"

Plaanis oli teispäeva hommikul rongiga Räpinasse sõita, aga kuna ma magasin sisse, siis sain minema lõunase rongiga. Siis sõitsin neli ja pool tundi rongiga. Verioral läksin maha. Ja siis jõudsin Räpinasse ka. Eile sõitsime Räpinast läbi Võru Haanjasse, siis Räpinasse tagasi, siis Tartusse, siis Elvasse ja siis läbi Põlva Räpinasse. Jaanituled olid igal pool.

Hüpoteetiline situatsioon:
Teele: "Tule täna meile uut maja vaatama!"
Arno: "Jah, ma ei tea... kodus..."
Teele: "Mis sul on kodus?"
Arno: "Ah, tead, jalgpall hakkab."

pühapäev, 20. juuni 2010

Ulme

Ma nägin täna unes triloogiat. See oli nii, et vaatasin seda esimest filmi onju. Sellest ma eriti palju ei mäleta. Aga reaalikaid oli seal mõni. Hendrik näiteks. Ainuke asi, mida ma mäletan, oli see, et ma üritasin mängida ühte viiulit, mis oli väga vana ja mitte eriti hea kõlaga. Aga siis mingil hetkel olin ma põrandal pikali ja vahtisin, kuidas Keri Russell minu kõrval magab. Ja tuli välja, et vahepeal on kolm aastat mööda läinud. Ja see tähendas, et ma olin hüpanud kolmanda filmi algusesse. Mis tähendas, et maailmaga oli mingi hull lugu juhtunud. Mandrid olid ära liikunud ja kaks suurt mandrit oli. Aasia ja Ameerika. Ja meie olime selle Aasia peal. Ja mingi tulnukad vist olid tulnud või midagi. Igatahes. Ma olin mingis tiimis. Ja see tiim oli leiutanud mingi relva, mis tappis. Relv ise oli selline värvilise veepüssi moodi. Aga töötas kuidagi laseriga või ma ka ei saanud aru. Ja siis me tapsime sellega inimesi. Nad miskipärast tahtsid meid tappa, aga neil ei olnud nii võimsat relva nagu meil. Aga meid ennast see relv ei tapnud. Me proovisime. Korduvalt. Mitte üksteist tappa, vaid proovida, kuidas see mõjub. Kõht hakkas valutama ainult. Aga siis hakkasin ma kolmanda filmi poole pealt teist filmi vaatama, sest ma tahtsin teada saada, mis esimese ja kolmanda filmi vahel juhtus. Aga sellest teisest filmist ma ei mäleta ka midagi.

neljapäev, 17. juuni 2010

Kuhu me niimoodi jõuame?

Lihtsalt nii ajaloo mõttes: eelmise aasta augusti viimasest nädalast kuni praeguseni olen ma sõitnud 4235 krooni eest busside ja rongidega. Pluss veel linnaliinibusside piletid. Võrdluseks: ajavahemikul märts 2005 - august 2009 kulutasin ma samal eesmärgil 3790 krooni.

Pealkirjaks oleva küsimuse vastus on: punktist A punkti B.

teisipäev, 15. juuni 2010

Õõtsik

Ma tegin täna täpselt sedasama, mis eile ja eile tegin täpselt sedasama, mis üleeile. Noh ja üleeile tegin ma täpselt sedasama, mis üleüleeile. Ehk siis vikit, sugupuud ja heegeldust. Olen igav. 

Täna avastasin, et koodikaardiga saan ma kuni 3000 eeku päevas üle kanda. Ups. Ma tahaks kanda 3021 eeku.

Homme on tšill Mariti ja Mari-Anniga.

Mu telefonilaadija on Tartus. Ja mõni asi veel. Sest ma miskipärast arvasin, et ma suundun sinna pühapäeval tagasi. Aga näed, ei suundunud. Kalle sõitis üksi. Mingi nädala pärast lähen. Siis on ju juba jaanipäev.

Vikiga läheb suht sõjakaks juba. Osa rahvast on üksteise peale solvunud, osa rahvast on üldse kõigi peale vihane, osal rahvast on kinnisideed ja osa rahvast on lihtsalt toaalselt apaatne. Mängi siis sellistega.

laupäev, 12. juuni 2010

37 sekundit enne lõppu tuleb orav

Kolmapäevane maailmakirjanduse eksam oli naljanumber. Esiteks ma õppisin hommikul seitsmeni ja siis magasin kaks tundi (mis tekitas Maritis teatavat võõristust). Siis jalutasin linna (20 minutit kiirkõndi ajas naha jube kuumaks). Ja siis hakkas eksam. Mis nägi välja järgmiselt. Esimene küsimus oli suur küsimus, minul näiteks "Renessansi lüüriline ja eepiline luule 15.-16. sajandil". Seal pidi siis kirjutama kõik, mis tead, ja võimalikult palju. Teine küsimus oli loetud kirjanduse nimekirjast ühe vabalt valitud teose analüüs. Ja kolmas küsimus oli see nimekiri ise (kursuse programmist tuli valida kümme tervikteost pluss kaks antoloogiat). Kui ma seda esimest küsimust üles kirjutasin, siis tundus, et täitsa normaalse sain. Aga kui tahtsin vastama hakata, oli totaalne tühjus. Bläkkaut. Null. Vaatasin oma loetud kirjanduse nimekirja, et äkki saan sealt mingitki abi. Aga ei midagi. No ei voi olla totta. Siis vastasin teise küsimuse kõigepealt. Shakespeare "Suveöö unenägu". Ja siis hakkas esimene küsimus ka vaikselt meelde tulema. Poolteist lehekülge kirjutasin esimest ja ühe lehekülje teist küsimust. Kui keegi sai kirjutamise valmis, siis läks klassi ette, Talvet luges töö diagonaalis läbi, küsis eriala ja ütles hinde. Nii lihtsalt käiski. C-d lendasid peamiselt. Erialad olid kirjandus, prantsuse või hispaania filoloogia, eesti keel. Ma spetsiaalselt ootasin, kuni Marit lõpetab. Ütles veel õppejõule, et ta läks natuke hoogu :P. Ta oli kuus lehekülge kirjutanud :D. Ja kui õppejõud eriala küsis ja Marit ütles "füüsika", siis oli Talvetil korra mök-mök. Teistel ilmselt ka. Ja Marit sai A. Kui Talvet minu tööd luges, siis ta ohkas niimoodi sügavalt, et ma mõtlesin, et mis nüüd siis lahti on. Lõpetas lugemise ja ütles, et kõik on muidu hästi, ainult üks tähtis teos on puudu esimese küsimuse vastusest. Et kas Portugaliga tuleb midagi meelde. Jaa, muidugi tuli mul siis meelde. Lusiaadid. Miskipärast oli mulle jäänud mulje, et see on proosas. Igatahes ma sain ka A. Päris lahe. Siis me läksime Maritiga tähistama. Ja siis ma läksin ära magama.

Neljapäeval sõitsime Kallega Tallinnasse. Eile kablutasime linna peal. Haridusametist sain oma olümpiaadijuhendamise autasu kätte. Mingi hiiglaslik raamat, kus on majade pildid sees. Ja kinos käisime ka. Mingi päris naljakas, aga samas suht rõve film oli. Ja täna ma pole mitte midagi kasulikku teinud. Kalle läks kell seitse Lauluväljakule. Ma ei viitsinud siis uuesti magama jääda. Tegin vikit. Ja siis tegin sugupuud. Ja siis heegeldasin. Ja nii see päev raisku lähebki.

teisipäev, 8. juuni 2010

Kill-koll-kohalolekukontroll

Põhimõtteliselt ma olen nüüd kolinud. Eile vedas Kalle mu asju. Mahtusid kõik autosse ära, aga palju oli neid küll. Praegu vedelevad toas laiali ja midagi ei leia üles. Täna pesin akna ja põranda ära ja pühkisin tolmu igalt poolt. Taurit nägin ka. Homme peab vist veel natuke kööki ja vannituba ka koristama. Ja siis on ühikatoa üleandmine ja lepingu lõpetamine.

Praegu hakkasin õppima muideks. Üllatus-üllatus, homme on eksam.

reede, 4. juuni 2010

Proportsionaalne... modell

Eksamid läksid halvasti. Eile tahtsin minna raamatukokku, aga see oli kinni. Miks minuga alati nii juhtub? Tahtsin näidata Kallele vene keele filmi, aga minu arvuti ei mänginud seda plaati. Eile lugesin Shakespeare'i "Sonetid" ja Cervantese "Koerte kõnelus". Täna olen lugenud keskaja antoloogiat.

teisipäev, 1. juuni 2010

tule tuul ja puhu ära meie lapse valu
tule vihm ja uhu ära meie lapse valu

Seisin tuule ja vihma käes, aga ei puhunud, ei uhunud. Sõin meelega liiga suurte ampsudega mahlajääd. Aitas sekundiks.

Ja kõik mu oma süü.

laupäev, 29. mai 2010

Lodi tuu, lodi vii

Eile sõitsin bussiga Tartust Räpina. Läbi Põlva. Mööda mingeid pisikesi metsateid. Poolteist tundi. Põlvas läksid kõik inimesed maha ja Räpinani olin üksi bussis. Peale bussijuhi. Õhtul lõpetasin "Utoopia". Telekast näidati "Sügist". Täna lõuna paiku kuulasin Dyskomfordi proovi ja lugesin "Printsess de Cleves"-i. Siis käisime Põlvas. Seal oli Uma Pido. Kõik laulud ja muud jutud olid võru keeles. Sääsed pinisesid ka vist võru keeles. Paar piiska tuli ka, aga muidu paistis päike. Praegu passin siin niisama. Kalle läks jalaväelastega pidutsema. Mina peaksin lugema. Ja lugema. Ja lugema. Ja kaks referaati kirjutama.

Mingi Eurovisioon on või? Kost tuu viil vällä karas'?

reede, 28. mai 2010

Kultuur on see, mis teeb lärmi

... olevat öelnud bioloogid.

Noh, ma ei tea. Kui ma selle kultuuri nüüd suurema lärmita hommikuks selgeks saan, on hästi. Keeleteaduse sain B ja inka arvestatud. Teisipäeval oli kirjakeele ajalugu ja korraldus. See vist läks puu taha.

Ilm on selline jahe, juba esmaspäevast saadik. Mõnes mõttes mulle väga meeldib. Naatukene rohkem päikest võiks ainult olla.

Helistab issi keset ööd ja ütleb, et mõtle homseks välja, kas sa tahad 28. juuni kuni 8. juuli Euroopasse reisile. Eee... esiteks mul on sellel ajal kaks laagrit korraga ja ei, ma tõesti ei taha Vahemere äärde.


ja lõpetuseks...
kas keegi on meil vaba mees? ??? ? :D

teisipäev, 25. mai 2010

Tembamisse-wäggi

Surm ja häving. Esiteks ma hakkasin liiga hilja õppima, teiseks, ma ei maganud piisavalt, kolmandaks ma magasin sisse, neljandaks ma jäin eksamile hiljaks, viiendaks ma ei leidnud eksamiruumi üles, sest seda oli muudetud, kuuendaks ma ei osanud.

Aga midagi head ka. Esimest korda kahekümne aasta jooksul tuli mul pudru õigesti välja. Ma olen arenema hakanud.

Ja spetsiaalselt Mari-Annile eeloleva eksami puhul: mis pagana orgaanilised ained? Kreutzwald ütles "elu awaldawad ollused"!

Edit: Leidsin siukese lause: Edukus on suutlikkus minna ühelt ebaõnnestumiselt teisele, kaotamata entusiasmi. Haa.

esmaspäev, 24. mai 2010

Võidujooks iseenda ja sääskedega

Eelmine nädal oli vist suhteliselt lebo. Ei mäleta enam, see oli nii ammu. Ei, mis ma räägin, keeleteaduse aluste eksam oli ju reedel. Nõme oli.

Pärast eksamit sõitsin Tallinna. Jube palav oli. Pargis peeti tädi Mai ja vanaisa sünnipäevi. Koos sääskedega. Neid oli palju. Laupäeva hommikul magasin natuke sisse. Ja siis magasin õige trollipeatuse maha. Ja Tartus ei jõudnud ühikast läbi. Aga õigeks ajaks jõudsin Räpinasse. Seal olid ka sääsed. Nüüd ma olen nii põhjalikult ära söödud, et igalt poolt sügeleb. Tartus õnneks on kuidagi vähem neid.

Praegu ma "õpin". Kell neli on ladina keele arvestus, aga selleks ma ei õpi. See läheb, nagu läheb. Aga homme on kirjakeele ajaloo ja korralduse eksam. See on jube. 99% tõenäosusega ma ei jõua tervet materjali ära õppida, nii et tuleb improvisatsioon jällegi. Kuigi ma ei ole ajaloolises improvisatsioonis just eriti tugev. Aastaarve on jube raske improviseerida. Ja siis millalgi peaks hakkama tegelema inglise keelega. Kolmapäeval on kollokvium (20 lk teksti jutustada ja 50 sõna ja väljendit) ja sõnade töö (mingi 150 sõna). Ja siis millalgi peaks hakkama tegelema eesti keele väljendusõpetusega, kus on neljapäevaks vaja teha ära neli kodutööd, mis mul on tegemata. Ja reedel on etnoloogia arvestustöö.

Ühesõnaga, suht lootusetu.

Aga reedel pärast lõunat on jälle kõik hästi. Mis siis, et kaks hiiglaslikku eksamit on veel ees.

teisipäev, 18. mai 2010

Otsan

Alguses olin peast nagu lõke. Praegu on selliseks puunikaks ära hajunud. Ei teagi, kas olen rahul.

Aa, lingvistika olümpiaadi eest saan palka ka. Päris palju kusjuures.

Eile käisime Epu ja Ave Mariaga tšillimas. Väga sisukas oli jällegi. Öösel olin täiesti Vikipeediaga hõivatud. Ja ma isegi ei teinud otseselt ühtegi muudatust. Mingi kinnisidee hullumeelsest projektist on nüüd. Ma ikka oskan.

Bussijaamas oli mingi kaos. Bussijuht ei olnud eriti sõbralik.

Loengus ühe ettekande raames vaatasime filmikest võrokestest. See oli jube armas.

Ladina keel on tõsiselt kurjast. Ja keeleteaduse alused ka. Kolm eksamit, mis siiani olen teinud, on hästi läinud (A, B, B). Aga nüüd läheb asi hulluks. Tõsiselt ka.

pühapäev, 16. mai 2010

Mitu ruutmeetrit on kuubis???

Eile käisin Kristeli sünnipäeval. Nägin Kristeli uue kodu ära. Sõime kartulisalatit ja juustuga viinereid ja maasikatega torti. Õues jalutasime ka. Ja mängisime siukest mängu nagu Focus. Hull mäng on. Vigu täis. Nii kirjavigu kui faktivigu. Siis tahtsin mina sügissemestri aineid regada. Aga ÕIS jooksis kokku. Suht närvi läksin. Aga lõpuks ikka pääsesin sisse ja sai regatud. Sain oma ihaldatud soome keele. Mingi 41 punkti on vist praegu regatud, aga ma regan sealt mõned maha sügisepoole.

Täna tassisin asju. Kannel ja spordikott ja arvutikott ja üks suur kilekott. Ühikatoast alla ja Mariti juurde ja pärast Mariti autost üles tuppa. Neljandal korrusel tahtis pilt korra eest ära minna. Siis segasin möksi. Ülejäänud olid vist väga häiritud. Homme saab näha.

Ilm on jätkuvalt põrgulik.

neljapäev, 13. mai 2010

Pokemon, digimon, etümon

Täna oli eksam. Kolmas sel semestril. Eile hakkasin siis õppima. Vaatasin, et materjali on hullult palju. Aine ise oli ainult ühepunktine. Täna tund enne eksamit sain alles kokku kirjutatud selle teksti, mis päheõppimisele läks. 18 A4 päheõpitavat väikses kirjas teksti. Hull. Suht jube tekst oli. Suurem osa ei jäänud meelde. Aga eksam oli lihtne. Üllatavalt isegi. Milleks ma siis üritasin kogu seda teoreetilist möga pähe ajada kui küsimused olid: too kaks näidet polüseemiliste sõnade kohta, kaks näidet historitsismide, arhaismide, anakronismide kohta, kaks näidet lihtsa, tuletatud, liitse ja mitmest sõnast koosneva lekseemi kohta, viis näidet eesti keele ükskeelsete sõnaraamatute kohta, näited foneetilise, morfeemse, semantilise ja situatiivse motiveerituse kohta. Kõik. Näpuotsaga veel neid samu mõisteid selgitada ka.

Ja siis veel see ilm. Suht kohe, kui eksam algas, hakkas müristama. Ja siis raksus juba täitsa pea kohal. Keegi küsis, et kas me ikka võime rahulikult kirjutada või keegi pommitab meid. Ja siis tuli vihm. Ja äike raksus edasi. Ulme. Siis kahe vihmahoo vahel sain ma valmis ja lippasin üle tee raamatupoodi. Ja siis kahe vihmahoo vahel lippasin ma Lutsu raamatukokku. Istusin seal ja lugesin raamatut. Väljas sadas ja raksus ja müritas ja välkus. Ja siis küsisin ma ühe töötaja käest, et kus on personalijuhi kabinet. Ta läks mulle riiulist personalijuhtimise raamatut otsima :D. Aga selle kabineti leidsin ikka üles ja siis tehti mulle ekskursioon.

Üldiselt on põrgulikult palav.

teisipäev, 11. mai 2010

Täna on tädi-Mai sünnni-päev, seda ei juhtu iiiigapäev*

Kes julgeb ütelda, et ma oma aega planeerida ei oska? Täna jätsin inka tööks õppimise nii viimase minuti peale kui võimalik. Mingi tunnikese õppisin, poole ajast olin muidugi vikis, aga õpitud sain minutipealt siis, kui oli vaja tööd kirjutama minna. Tööks ja muudeks asjadeks instrueerimine võttis aega kümme minutit. Töö ise võttis aega täpselt kaks minutit. Minul küll vähemalt. 25 oli ette nähtud. Nagu kuulipildujast ladusin kõik sõnad paberi peale ja viskasin varvast. Tahtsin õppejõule 'nägemist' öelda, aga lähima ingliskeelse vastena tuli pähe 'see ya', mida minu keel ei paindunud õppejõule ütlema. Õppejõud ütles mulle 'bye-bye' ja siis ma olin juba väljas. Ja loivasin suurima rahuga mööda teed. Päike on küll täna tappev, aga tuul hoiab õnneks kõige hullema ära.

Liftis oli üks huvitav lõhn. Nostalgia tuli kohe peale. Ükskord, kui mina veel väike olin, sain ma endale siukse barbi, millel oli pisike lõhnaõlipudel kaasas, päris lõhnaõli sees. Vot see lõhnas täpselt nii, nagu täna liftis. Mul oli see barbi lasteaias kaasas. See oli see aasta, kui Maria minuga ühes rühmas käis ja ma olin jube uhke, et ta just minu lõhnava barbiga mängida tahtis. Suht kõik mänguasjad haisesid mul vist siis selle sama lõhna järele. Kuni pudel tühjaks sai. See oli kurb hetk.

*viisil "sünnipäevalaps, sa võta veel üks naps. ja veel üks. ja veel üks. ja veel..."

esmaspäev, 10. mai 2010

Kuu aega veel

Läksin mina kingapoodi. Kingapoes oli mingi kampaania ja allahindlus ja kollased latakad ja värk-särk. Käisin terve poe neli korda läbi, kuni leidsin kaks riiulit, kus oli selliseid kingi, millel oli mingi aimatav sarnasus minu peas oleva ettekujutusega. Ettekujutus oli siis mustad, ilma kontsata, kinnised ja ümara ninaga ja soovitatavalt mitte üleliia läikivaid kulinaid täis. Pole ju nii raske? Ühtedel kingadel, mis mulle isegi meeldisid, oli täpselt minu numbri koha peal tühjus. Suuremad ja väiksemad, palun väga, aga minu numbrit mitte ühte paari. Selleks ajaks olin ma juba nii lootusetu, et ma ise ka enam ei teadnud, mida ma tahan ja vantsisin poest minema.

Selle Sirje Rei teema täienduseks. Ta oli kirjutanud Sandrale, et Sandra saadaks talle minu kontaktandmed. Telefoninumber või e-mailiaadress. Kuigi tal on need juba nii umbes viis aastat olemas ja ta on neid ka usinalt kasutanud. Noh, eks ma siis lasin Sandral talle oma mailiaadressi saata. Reedel, kui laulvaid kirjanikke kuulasime, oli ta mulle helistanud, mida ma nägin laupäeva lõuna paiku. Siis nägin, et ta oli ka mulle meili saatnud, mille sisu oli: Helistage mulle sellel ja sellel numbril. Eks ma siis helistasin. Ta rääkis kuidas ma olen olümpiaadide õnnitlemisele kutsutud, millega ma olin juba väga hästi kursis. Ja siis lubas ta mulle kutse meili peale saata. No sellest oleks võinud siis alustada! Milleks on vaja läbi Sandra asju ajada või kõneaega kulutada, kui oleks võinud selle kutse mulle kohe alguses meilile saata. Johhaidii.

Täna käisin ja tegin omale linnaraamatukogu lugejakaardi. Ja siis täitsin ära ühe blanketi. Kuupäev 9. juuni.

Õppimise asemel tahaks kohe vikisse nii umbes sada artiklit vorpida. Üks tegi just sellist tempu, et lahkus vikist igaveseks. Juba teist korda. Juhtub.

laupäev, 8. mai 2010

Otsereportaaž

Mingil päeval, ma ei mäleta enam, millisel, käisin Mariti juures kooki söömas. Õige, see oli kolmapäeval pärast teatriteaduse eksamit. Eksam oli enam-vähem. Analüüsida "Popi ja Huhuu" lava- ja valguskujundust. No mida asja. Siis vahepeal ei toimunud midagi erilist. Neljapäeva hommikul käisin korra bussijaamas. Ja eile tuli Kalle. Siis me käisime ühes muusikapoes, kus olid ainult klaverid ja trummid. Ja siis me vaatasime laulvaid kirjanikke.

Ilm on ikka pagana huvitav... ja mõnus.

Kuna Sandra kirjutas mind oma lingvistikaolümpiaadi juhendajaks ja sai vabariigis kaheksanda koha, siis tahtis Sirje Rei minuga lobiseda. Aga ma kahjuks ei saa sinna õnnitlemisele minna, sest see on Tallinnas neljapäevasel päeval, kui mul on koolipäev.

teisipäev, 4. mai 2010

And now we have the talking time

See läks mul meelest ära mainida, et laupäeval, kui me vihmaga mööda linna kablutasime ja raamatukogu kinni oli (tegelikult oli peaaegu terve linn lukku pandud), sai üks kasulik asi ka ikka tehtud. Vihmavari sai mulle ostetud. Täna tassisin seda ilusti kaasas, sest taevas oli pilves ja öösel vähemalt sadas nagu oavarrest. Aga ilmselt oligi see vihm hommikuks pilvedest otsa saanud, nii et kinnine ja kuiv vihmavari jõudis minuga samamoodi tuppa tagasi.

Homme on teatriteaduse eksam. See nädal, mis algab 24. maiga, on hull nädal. Esmaspäeval on ladina keele arvestus, teisipäeval on kirjakeele ajaloo ja korralduse eksam, kolmapäeval on inglise keele test ja kollokvium, neljapäeval on eesti keele väljendusõpetuse arvestus ja reedel on etnoloogia ja kultuurantropoloogia arvestus. Pärast seda hullu nädalat läheb natuke hingatavamaks.

Inka õppejõud kirjutab jätkuva järjekindlusega "strech", kui peaks olema "stretch". Või olen mina millestki valesti aru saanud?

esmaspäev, 3. mai 2010

Eilne jutt tuleb siis täna

Tahtsin minna raamatukokku, aga raamatukogu oli kinni. Ja nii kaks korda järjest kahes erinevas linnas.

Kalle tuli Tallinna. Pitsat tegime.

Marella sünnipäeval käisime. Marella sai ka lõpuks vanaks. Inimesi nägin. Sain teada, et Jorgen on Jari vend. Reaalikad rääkisid jälle keset ööd paralleeluniversumitest ja robotkätest.

Ilm on tore. Paadirallit vaatasime ka.

Selle semestri esimese eksami sain A. Aga see oligi lihtne. Järgmistega on hullud lood.

kolmapäev, 28. aprill 2010

Seebiooper eesti moodi

Hoiatan, et järgnev tekst sisaldab suures koguses numbreid ja nende suhtes nõrganärvilistel palun mitte üritada kaasa mõelda.

Elas kord üks härra Jüri, kes oli sündinud 1809. aastal. 1839. aastal võttis ta naiseks Liisu. Neil sündis teadaolevalt vähemalt kolm last (1840., 1854. ja 1864. aastal). 1880. aastal suri Liisu ära. 1881. aastal, kui Jüri oli 72-aastane, võttis ta naiseks Mari, kes oli sündinud 1856. aastal, ehk siis oli abielludes 25-aastane. Liisul ja Maril oli veel muide sama perekonnanimi. 1888. aastal sündis Jürile ja Marile poeg. Kui mu arvutused nüüd õiged on, siis Mari oli poja sündides 32-aastane ja Jüri 79-aastane. Jüri suri 85-aastasena 1894. aastal ja Mari 60-aastasena 1926. aastal.

Kõik aastaarvud ja nimed muutmata.

esmaspäev, 26. aprill 2010

Üks hea video Wikipedia kohta


Ja teine hea video, mis tutvustab Viimaseid muudatusi ja Jälgimisloendit. Eesti keeles võiks ka selliseid olla.

Tremulant nagu simulant ikka

Foneetika ja fonoloogia eksam oli suhteliselt lihtne. Ja ma isegi magasin öösel. Ja hommikul tarbisin söödavaid tooteid... mõõdukalt. Sõitsin bussiga Tartusse ja üritasin õppida pähe häälikute artikulatsiooni kirjeldusi, umbes nii: heliline predorsaalapikaalne alveolaardentaalne nasaal (n), helitu postdorsaalne postpalataalvelaarne klusiil (k), helitu laminaalne palataalalveolaarne sibilant (š) jne. Aga päike paistis nii mõnusalt ja klappidest tuli nii hea muusika, et pidevalt jäin lihtsalt aknast välja vahtima ja lõpuks tuli uni ka veel peale. Ja mu selja taga keegi onu norskas jube koledasti.

Aga ma nägin kollast liblikat.

pühapäev, 25. aprill 2010

Hommik

No pagan, ma ütlen. Muidu alati kui Tallinna tulen, võtan Tartust fotoka ka kaasa. Ja mitte kunagi ei pildista sellega midagi. Ja nüüd, kui ma lõpuks mõtlesin, et milleks ma teda vean, kui niikuinii ühtegi pilti ei tee, siis kohe hirmsasti tahaks pilti teha. 

Hästi ilus hommik on. Vaatan, panen siis siia ühe teise pildi. See on tehtud 10. juunil 2006. aastal minu esimese digifotokaga. Kell 4.09. Praegu tuleks umbes samasugune pilt.

neljapäev, 22. aprill 2010

Oli kaksi miestä

Täna ostsin endale soome keele õpiku. See, mis mul enne oli, on 1981. aastast pärit, ilmselge muumia. Ja pealegi, ülikooli soome keele kursus käib nagunii selle õpiku järgi, mis täna ostsin.

Täna rääkisin telefoniga. Maritiga, Heimar Lengiga, Katrega, Teaga, Marellaga, Kallega. Päris kaua rääkisin, ilmselt mõjus ajudele ka. Heimar Lengiga oli kõige ebameeldivam rääkida. Selleks ma kogusin enne kaks kuud julgust. Katrele lihtsalt kurtsin oma kurba elu. Aga Marella tegi mulle jube hea tuju. Nagu alati. Ta on ju meil antihüpohondrik. Tere, Anti!

Aga üldiselt on košmaar.

Kannibaaliherra kannibaalidaamille:
-Saanko tarjota teille käsivarteni?
-Kiitos, olen jo syönyt aamiaisen.

Kaksi hölmöläispoikaa leikkii. Toinen meni laatikkoon piiloon ja toinen arvaili kuka siellä on.

Kell on pool 12, kõrvaltoas on tšikid ennast juba üle kahe tunni mukkinud, nüüd vist saavad toast välja ka lõpuks mindud.

kolmapäev, 21. aprill 2010

Kuulolaite, kävelykeppi ja tekohampaat

Mul jäi vahepeal Anki täitsa hooletusse. Mingi üle kolme kuu ei teinud teda üldse lahti. Aga eile mõtlesin, et kaua see laga võib kesta, ja otsisin ta üles. Üle tuhande kaardi oli kogunenud, mis ootasid kordamist. Kordasin nad siis ära kahe päeva jooksul. Ja täna lisasin hunniku uusi ka. Peaks õpikut ka vaatama üle pika aja.

Vihma sajab. Täitsa korralikult sajab. Kui homme päeval ka veel sajab, siis ma ei tea. Sest mul ei ole ju vihmavarju. Kus poes müüakse vihmavarje? Aga kui homme sajab, kuidas ma siis kuivalt kooli saan? Ah? Mul ei ole isegi vihmajopet mitte, mille kapuutsi saaks pähe panna. Häda ja viletsus.

Vikis ühel kasutajal on oma kasutajalehel loetletud artiklid, millega ta tegeleb, ja need on jaotatud pealkirjade alla Lemmiklapsed, Murelapsed, Imikud, Mallikad mullikad. How cute is that?

Üks naljakas sõna on ka 'kabend'.

teisipäev, 20. aprill 2010

Tuu om õks määnegi ummamuudu mõtõlus

Kalts, kalts, kalts.

Tahaks õue päikse kätte, muru peale pikali.

Kaugele-kaugele.

Ma nägin unes, kuidas ma käisin Tikril külas. Naljakas. Ma ei kujuta ette, kui palju Ellen tegelikult räägib, aga minuga rääkis umbes nii, nagu kahe-poolesed räägivad.

pühapäev, 18. aprill 2010

Selles keeles on olemas sõnad

Lingvistikaolümpiaadi lõppvoor oli eile ja täna. Ja mina olin muideks žüriis. Isegi ei usu, aga olin. Tegin ühe ülesande ja parandasin ja kõik muud asjad, mis žüriis olemise juurde kuuluvad. Jube lahe. Jube väsitav oli ka tegelikult see nädalavahetus. Vähe sai magada ja praegu ka väsimus tapab, varsti lähen magama ära.

Ma kirjutaks siia pika jutu, et mis kõik toimus või ei toimunud, aga lihtsalt ei jaksa. Kes tahab kuulda, siis tulge pärast lava taha, ma räägin teile. Aga teistele... teised võivad baari minna.

kolmapäev, 14. aprill 2010

Reppu selässä

Kes ütles, et soome keel on laulude kirjutamiseks täiesti sobimatu ja kole keel?? Vale puha. Mulle jubedalt meeldib soome keel. Ja lauludes eriti. Hetkel mängib siuke laul nagu Dingo "Autiotalo". Mmmm... Ja Värttinä meeldib mulle. Ja Rajaton.

teisipäev, 13. aprill 2010

Need asjad ripuvad ära teineteisest

Õpiöö tasus ennast ära. See oli küll rohkem vikiöö, aga õppisin ikka ka. Tegin valmis powerpointi esitluse tänase ettekande jaoks. "Eestikeelse oskussõnavara arendamise ajalooline ülevaade" oli mul teema. Vot ja siis tuli hommik kätte ja ma pidin Tartu poole hakkama minema. Vähemalt oli mul esitlus, ettekannet ennast küll veel polnud. Enne, kui välja kablutasin, ostsin endale 10 bussipiletit. Ja bussi peale minnes aktiveerisin ühe neist ära ka. Ja õigesti tegin, sest ühel hetkel tuli kontroll peale. Vedamine missugune (et mul pilet oli). Ja siis Olümpia hotelli peatuses tuli bussi peale üks keskmist kasvu väga karvane koer. Üksi. Sibas mööda bussi ringi rõõmsalt ja läks järgmises peatuses teisest uksest maha. Ja siis ma juba sõitsin teise bussiga ja kuulasin muusikat ja võitlesin unega ja kirjutasin omale valmis spikrid, mille põhjal ettekannet pidada. Ma ei ole veel kunagi nii kiiresti Tartusse kohale jõudnud. Ettekannet ennast jätkuvalt ei olnud veel. Aga siis ma jõudsin Tartusse ja siis sündis ettekanne. Oma arust täiesti keskpärane, nagu alati. Aga inimestele meeldis. Õppejõu käest sain ka kiita. Olevat väga hea tempo olnud, konspekteerimiseks ideaalne. Minu meelest ma rääkisin jälle liiga aeglaselt, nagu ma alati teen. Ja pausid kestsid terveid igavikke. Ja hääl hakkas ragisema, nagu alati. Ja liiga palju vahtisin arvutiekraani, kuigi mul oli kõik spikrite peal ka kirjas ja peas nagunii. Nüüd ma mõtlen, kas minna magama või minna poodi.

esmaspäev, 12. aprill 2010

Luud

Ma küsisin ekstra enne maaleminekut, et kas ma pean trööpamisriided kaasa võtma (juhuks kui on plaanis lõkketegemine või matk loodusesse või mõni muu vabaõhuaktiviteet). Öeldi mulle, et pole vist vaja, seega ma ei võtnud. Aga lõkketegemiseks läks ikka. Papud said rokaseks ja käed ka. Riided vist mitte nii väga.

Atsi ja Karini sünnipäeval käisime ka.

Täna käisin "tšikkidega linna peal". Vikikoosolek oli niiöelda.

reede, 9. aprill 2010

Mitme inimesega oled ühes leivas?

Pagan, ärge küsige mu käest, kuidas mul läheb. Ma ei oska ega taha sellele vastata ja ma tean, et teid nagunii ei huvita. Ma võiks vastata mida tahes, teil pole sellest niikuinii sooja ega külma. Küsige ainult seda, mida te tõesti teada tahate. Ma ei pea teid põrmugi vähem viisakaks, kui te ei lenda mulle kohtudes peale küsimusega "Kuidas sul läheb?". Arusaadav?

Täna läksin natuke närvi. Teemaks see, et kuigi ma kogu aeg üritan olla võimalikult hea ja vastutulelik ja tähelepanelik teiste vajaduste suhtes ja siis üks kord ootan seda ka teistelt enda suhtes, siis lõpuks olen ikkagi mina segaduse ja tülina tekitamises süüdi ja tunnen ennast selle pärast halvasti.

Kui mul on depressioon, aga ma ise ei tunnista selle olemasolu, kas siis mul tegelikult kokkuvõttes on depressioon või mitte?

kolmapäev, 7. aprill 2010

Muinasjutt on kastreeritud rahvajutt

Minu pühapäevane menüü: lõunaks jogurt, jäätis, komm, õhtuks kohuke ja pontšikud. Kuhu me niimoodi jõuame???

Täna vähemalt sõin korralikult.

Õues on natuke jahe jälle. Aga kuna minul algas varajane suvi, siis ei mingit jopet. Põhimõtte küsimus. Põhimõtte pärast ei jää haigeks ka. Marit jäi, käisin talle seltsiks täna.

pühapäev, 4. aprill 2010

Hull koer

Nii. Punased juuksed oli loomulikult aprillinali.

Ilm läks täiesti ootamatult kiiresti ootamatult soojaks. Jalutasin praegu Eedenist ühikasse ja täielik suvi oli. Lumi on ka peaaegu täielikult ära sulanud. Muru juba kasvab :P.

Hambaharja unustasin Räpinasse ja sain jälle uue osta. Pontšikuid sain ka :).

Mina: Mis kell on?
Kalle: Mitte oluliselt rohkem kui eile samal ajal.

neljapäev, 1. aprill 2010

Kevad peas

Ilma jopeta liikusin täna õues. Astusin õue ja selline soe õhk lõi vastu, et ma mõtlesin, et kui kohe tuul ei tule, siis hakkab palav. Käisin juuksuris ja lasin juuksed ära värvida. Punaseks. Lõikas natuke järgulisemaks ka. Pärast läksin Mariti juurde muljetama. Enne käisin poes ka. Regati jäätis muideks on väga hea.

Õuest kostab träna. Ja mingi auto vingub ka.

Ma arvan, et homme on mul parem tuju kui eile. Muidugi on ka võimalus, et on halvem tuju. Siis ma ei tea, mis saab.

esmaspäev, 29. märts 2010

Lisalugu tuleb meilegi üllatusena

Eriti ei viitsi siia kirjutada tegelikult. Aga miskipärast ütlevad hääled peas, et peaks.

Soto laagris olin neljapäevast pühapäevani. Viljandis. Reaalselt kannelt mängida sai üllatavalt vähe, kuna suurem aur läks kandlefestivali kontsertide kuulamisele ja niisama passimisele. Neljapäeva õhtul vajus kogu rahvas poole kümne ajal juba ära. Tuled kustu ja tudile. Reedel vist pidasime natuke kauem vastu. Aga laupäeva öösel jutustasid mõned veel kella kaheni. Sabotööri mängisid ka. Laupäevane proov kestis üldse ainult pool tundi, mille jooksul vaatasime üht uut lugu ja siis arutasime, mis järgmises laagris toimub. Sügisel vist hakkame uut plaati salvestama.

Nagu mis mõttes on õues 9 kraadi sooja?

kolmapäev, 24. märts 2010

Vikker viinake

Kalts on olla jälle. Põhjused samad, mis alati. Lisaks on lihtsalt kurb ka veel.

Õues on kevad. Nii et lootust on suvelegi. Kunagi.

Homme hommikul võtan oma elamise kukile ja hakkan Viljandi poole roomama. Vaatab, kas kohale ka jõuab. Soto laager ja kandlefestival on seal. Äkki lähevad mõtted natuke mujale. Või siis ka mitte.

Võtsin raamatukogust Canterbury lood. Tõlgitud inglise keelde. Inglise keelest. Et minusugune ka aru saaks. Aru võib-olla saan küll, aga kas viitsin lugeda ka, see on teine asi. Värssides ju.

Kõige parem rohi on tudu. Aga ma ei saa siin koguaeg ju Uinuvat Kaunitari ka mängida, asjad on vaja kokku pakkida ja saabastele suurpuhastus teha ja miljon muud asja.

Ja viki server on maas. No mida asja.

pühapäev, 21. märts 2010

Maamees otsib printsessi

Eile Grete paaritas sokke. Jutu sees olid enne "Maamees otsib naist" ja "Unistuste printsess".

Grete: "Mul on siin viis üksikut sokki: üks printsess ja neli printsi."
Mina: "Las proovivad seda kristallkingakest jalga. See prints, kellele jalga läheb, saab printsessi omale."
...
Grete: "Ma sain need printsid nüüd paaritatud."
Mina: "Omavahel või?"
Grete: "Geiparaad."

Täna käisin Mari-Anniga kinos seda Älissifilmi vaatamas. Mage film oli.

Pärast läksin ostsin bussijaamast endale õhtuks pileti valmis. Mida mulle tegelikult üldse ei meeldi teha. Piletit valmis osta. Sest mul on kalduvus mõnikord hilja peale jääda ja siis on ju halvasti, kui pilet juba olemas on. Ja noh, muidugi ma jäin hilja peale. 17 bussist jäin maha, siis kooserdasin trolli peale. Tegin miskipärast siis veel siukse vea, et läksin Koidu peatuses maha. Lootsin, et 23 tuleb või midagi. Ei tulnud. 16 tuli, millest mul midagi kasu polnud, aga Kalle helistas mulle samal ajal, mistõttu mu tähelepanu täiega ära hajus, ja siis ma sõitsin selle 16-ga Estonia juurde. Kell oli selleks ajaks juba lootusetult palju. Siis võtsin ma takso (taksojuht oli mingi eriti õhinas aktsendiga rääkiv onu, kes tahtis kõike minu kohta teada ja torises valgusfooride peale, et nad üldse roheliseks ei läinud, sest mul oli ju kiire). 2 minutit pärast bussi õiget väljumisaega jõudsin kohale, aga buss ootas mind ja ma jõudsin täitsa bussi peale. Aga kuri olin enda peale ikka. Järgmine kord ikka ei tasu piletit valmis osta.

Praegu vaatas toakaaslane "Tõehetke". No ei ole see intelligentsete inimeste saade. Väga rumalate inimeste saade on see. Ma ei saa aru, miks Võrno seda teeb. Tema ju ei tohiks nii rumal olla.

neljapäev, 18. märts 2010

Hardunud bürokraadid

Mitte midagi arukat ma teinud ei ole. Vanemat Eddat pole läbi saanud. Õpikut pole alustanudki. Ladina keel on üle kahe nädala tegemata juba. Homseks on referaaditeema valimata. Ja siis veel need sada asja.

Aga ma tegin ühe lingvistikaülesande. Mis on üsna kahtlane, kardetavasti lõppvooru ei sobi, aga loota ju võib.

Ja vähemalt ma käisin täna kirjanduse loengus. Paari nädala tagusest "rüütel ja tema armastus"-teemast oli saanud "Petrarca ja tema Laura", mis on ju sisuliselt täpselt seesama.

Nädalavahetusel tahaks minna kaema seda kolmdeefilmi. Älissit noh. Eile õhtul vaatasin muidu siukest šedöövrit nagu "The other Boleyn girl", mis oli täitsa põnev. Vahepeal oli ainult natuke liiga põnev, kui kahel persoonil pead maha võeti. Ja tead, see tüüp, kes mängis "Across the Universe" filmis Jude'i, mängis nüüd seal filmis George'i (kes muuseas oma peast ilma jäi). Nunnu. "Tšill", ütleks vist Grete.

pühapäev, 14. märts 2010

Keerab ära

Ilmal on identiteedikriis. Kord paistab päike, siis tunni aja pärast sajab laia jõululund, siis on jälle taevas selge, kuni tulevad pilved ja hakkab uuesti sadama. Huvitav, kas see oli sellel nädalavahetusel mingi Räpina eripära või oli igal pool nii.

Mingit Eesti laulu nimelist saadet ei vaadanud, istusin sellel ajal Räpina muusikakoolis hunniku puhkpilduritega. Täna nägin kordust. Totaalne jamss. See Rapuntsli lugu kummitab muidu praegu natuke. Vot see oli laulu moodi. Mitte nagu need ülejäänud. Mitte, et ma oleks õudsalt tahtnud, et see laul oleks Eurovisioonile läinud. Lihtsalt oli normaalsem lugu kui teised. Iiris Vesiku laulu taust oli ka lahe, ülejäänu, mis seal peal oli, oli jama.

Tead küll, pühapäeviti tulevad telekast need loodussaated. Päris naljakad on mõnikord.

Ükskord oli selline nädal, kus oli kaks reedet. Ausõna. Seekord kahjuks ei olnud selline nädal.

neljapäev, 11. märts 2010

Akna taga rõõmsalt vulisevad veed

Inimesed tahavad kõigele nimesid panna, kõikide asjade ja nähtuste, tegevuste ja mõtete jaoks sõnu välja mõelda. Ei saagi aru, mis häda neil sellega on. Ühes loengus tuli lambist mõte, et kui mul oleks mingi loom, siis ma paneks talle nimeks Ludvig.

Mängisin täna üle saja aasta kannelt. Kandlekott oli juba päris paksu tolmukorra all. Pühkisin puhtaks, võtsin kandle välja ja hakkasin häälestama. Kõik keeled olid suurest nördimusest pool tooni madalamaks veninud. Siis nuusutasin natuke Sotto lugusid ja mängisin muid ka, mis parasjagu meelde tulid. Varsti tuleb laager.

Tahaks veel seda viinamarjamahla. Ja banaani tahaks ka. Pood pannakse küll alles poole tunni pärast kinni, ma jõuaks küll. Aga ei viitsi. Mahlajäätisest ei ütleks ka ära.

Eile, kolmapäeval, muideks (kuigi terve kolmapäevase päeva oli mul neljapäeva tunne) läksin sinna, kus pitsat saab ja sõin ühe pitsa. Vääääikese pitsa, mis tegelikult oli nii suur, et mul oli kõht täis ammu enne, kui pitsa otsa sai. Ma olin suurepäraselt teadlik, et nii juhtub, sest nii on ennegi juhtunud, ja mitte ainult minul. Aga mingi hasart oli sees, et kas ma olen nii äge tüüp ja sel korral jõuan kõik üksi ära süüa. Ja jõudsingi.

kolmapäev, 10. märts 2010

Pedäjit

Ma ütlen kohe alguses ära, et üldiselt oli mul täna hea tuju. Päike ja kevade lõhn ja nii edasi, onju.

Aga korra sain ma natuke pahaseks. Kes mäletab, siis ükskord käisin ma raamatukogus ja sain pahaseks. Sest mina tahtsin välja printida inglise keele materjale, aga arvuti ei tunnistanud mind ja printimismasin ei tunnistanud mu kaarti. Siis jooksin mitu korda infolaua ja meediasaali vahet trepist üles-alla. Küll pidi mu lugejakaarti uue ID-kaardi peale ümber tegema, küll teist ja kolmandat. Kuni hakkas loeng ja jäigi printimata. Hiljem printisin lihtsalt Mariti juures. Täna aga läksin ja tahtsin uuesti printida, varusin igaks juhuks endale kohe palju aega. Ja jälle ei saanud. Ja jälle jooksin edasi-tagasi, et infolauatädi saaks minu andmeid kolm korda üle kontrollida. Meediasaali onu oli põhjendamatult kuri mu peale ja tekitas mus tunde, nagu ma oleksin viimane loll, kes ei saa millestki aru. Ma tõesti ei saanud millestki aru, kui ta enda ette sellise halvustava tooniga pomises. Ütles, et masin ei loe mu ID-kaarti kiibivea pärast. Ma pakkusin, et äkki peaks siis uue ID-kaardi tegema. Selle peale ta nähvas, et milleks, see ei aita. Et igal pool mujal on ka ID-kaartidega sama probleem, mitte ainult seal. Siis ma julgesin ta käest veel küsida, et milleks siis üldse ID-kaart, kui seda üksi masin ei tunnista. "Kust mina tean, miks Te ta üldse tegite omale." Siuke onu ongi. Käisin jälle infolauas, kus mu printimiseraha ID-kaardi pealt magnetribaga Partnerkaardi peale kanti. Aga meediasaali arvuti ei tunnistanud ikka mind. Järjekindlalt teatas mulle, et "prinditöö katkestatud, tundmatu konto". Vot ja siis ma sain pahaseks. Mina olen teinud kõik õpetuse järgi, kuulanud, mis mulle öeldakse, aga robotid mässavad. Siis läksin konsultandi juurde ja kurtsin oma muret. Tema tuli koos minuga arvuti juurde ja vaatas, et tõesti on mingi viga, ja ei hakanud minuga pahandama, nagu see onu. Aga mingi peaarvuti oli vahepeal kokku jooksnud ja ta arvas, et võib-olla sellepärast ta ei tunne minu kontot ära. No johhaidii, ütlesin mina sellepeale ja läksin loengusse, sest kell oli juba palju. See konsultant palus homme tagasi minna ja infolauatädile kurja häält teha.
Foneetika loengus lugesin Vanema Edda järelsõna. Pärast loengut kasutasin juhust ja pugesin natuke õppejõule. Õppejõud ütles, et "oli meeldiv juttu ajada".

Ammu pole pilte näidanud. Täna tegin siukse. Aken on ikka jube must juba. Aga mis teha.