Läksin mina kingapoodi. Kingapoes oli mingi kampaania ja allahindlus ja kollased latakad ja värk-särk. Käisin terve poe neli korda läbi, kuni leidsin kaks riiulit, kus oli selliseid kingi, millel oli mingi aimatav sarnasus minu peas oleva ettekujutusega. Ettekujutus oli siis mustad, ilma kontsata, kinnised ja ümara ninaga ja soovitatavalt mitte üleliia läikivaid kulinaid täis. Pole ju nii raske? Ühtedel kingadel, mis mulle isegi meeldisid, oli täpselt minu numbri koha peal tühjus. Suuremad ja väiksemad, palun väga, aga minu numbrit mitte ühte paari. Selleks ajaks olin ma juba nii lootusetu, et ma ise ka enam ei teadnud, mida ma tahan ja vantsisin poest minema.
Selle Sirje Rei teema täienduseks. Ta oli kirjutanud Sandrale, et Sandra saadaks talle minu kontaktandmed. Telefoninumber või e-mailiaadress. Kuigi tal on need juba nii umbes viis aastat olemas ja ta on neid ka usinalt kasutanud. Noh, eks ma siis lasin Sandral talle oma mailiaadressi saata. Reedel, kui laulvaid kirjanikke kuulasime, oli ta mulle helistanud, mida ma nägin laupäeva lõuna paiku. Siis nägin, et ta oli ka mulle meili saatnud, mille sisu oli: Helistage mulle sellel ja sellel numbril. Eks ma siis helistasin. Ta rääkis kuidas ma olen olümpiaadide õnnitlemisele kutsutud, millega ma olin juba väga hästi kursis. Ja siis lubas ta mulle kutse meili peale saata. No sellest oleks võinud siis alustada! Milleks on vaja läbi Sandra asju ajada või kõneaega kulutada, kui oleks võinud selle kutse mulle kohe alguses meilile saata. Johhaidii.
Täna käisin ja tegin omale linnaraamatukogu lugejakaardi. Ja siis täitsin ära ühe blanketi. Kuupäev 9. juuni.
Õppimise asemel tahaks kohe vikisse nii umbes sada artiklit vorpida. Üks tegi just sellist tempu, et lahkus vikist igaveseks. Juba teist korda. Juhtub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar