neljapäev, 16. juuni 2011

Berliin, 1. päev

24. märts 2011, neljapäev

Kell on 5.05 hommikul. Issi lükkab mu lennujaama uksest sisse ja sel ajal, kui ma Lennart Meriga tõtt vahin, kaob ise vaikselt, aga otsustavalt ära. Kõristan oma kohvriga check-ini poole. Raul on juba seal. Ütleb mulle, et siin läheb aega. "Miks?" "Küll sa kohe ise näed". Annan tädile oma väljaprinditud pileti, mis mulle saksa täpsusega oli broneeritud ja saadetud. Tädi klõbistab natuke ja ütleb ohates, et ei saa pardakaarti vormistada. Raul teeb kõrval nägusid. Tädi helistab kuhugi, räägib teise tädiga, klõbistab veel. Minutid kuluvad. Lõpuks öeldakse, et nad saavad meile pardakaardi kirjutada, aga ainult kuni Helsingini. Targu ütlemata jäetakse "edasi vaadake ise, kuidas saate". Algus on paljulubav.

Lennukis asun hüsteeriliselt kommi imema. Kuid see on kõige lühem lennureis, mida ma olen kunagi kogenud. Pärast õhkutõusmist jõuan võtta kotist raamatu "Tõhus juht" ja lugeda kõigest paar lehekülge, kui juba hakkame maanduma ning hakkan maniakaalselt järgmist kommi imema. Helsingi lennujaamas otsustame kohe minna uurima, kuidas siis ikka meie edasilendamisega lood on. Mingit selget vastust ei saa. Aga lennujaamas on tasuta wifi! Postitan Facebooki: "Kiire teadaanne Helsingi lennujaamast: kell on 7.53 ja ma olen ärkvel!", mille peale Kalle tekitab paanikat "londonisse pidid minema ju:D:D", mille peale emme võtab paanika üle ja hakkab lisaks Tallinn-Helsingi-Berliin marsruudile internetis igaks juhuks jälgima ka Londoni lende. Meie suureks üllatuseks läheb check-inis kõik ilma vähimategi viperusteta. Lennukis vaheldumisi loen, magan ja teesklen magajat.

Berliini Tegeli lennujaamas oleme esimest korda ja kasutame ära iga ettetulevat võimalust eksimiseks. Lõpuks leiame üles bussi, mis meid kesklinna viib. Kuna sellel päeval veel konverentsi ei ole, otsustame mängida turisti ja alustame sellega, et bussist välja astudes kulutame ligi veerand tundi oma asukoha kindlakstegemiseks, lähimate tänavasiltide otsimiseks, väljaprinditud juhendite ja kaardilaadsete toodete uurimiseks, põhja-lõunasuuna kindlakstegemiseks (lootusetu) ja vaidlemiseks. Lõpuks osutab Raul ühte suunda ja hakkab kindlameelselt astuma. Eks ma siis lähen järele. Ma tahaks kohtuda selle inimesega, kes otsustas, et Berliini kõnniteedele tuleb iga natukese aja tagant laduda krobelistest kividest takistusrada, et turistide kohvrirattad mingil tingimusel terveks ei jääks. Möödume hoonest, kus peaks toimuma meie konverents. Kõigile eeldustele vastavalt ei teata seal "meie inimestest" päev enne konverentsi muidugi midagi, aga küsida võib ju ikka. Edasi minnes satume ristmikule, milleäärset maja Raul pikalt ja põhjalikult pildistab. On ilus maja küll. Ka mind tuleb pildistada. "Teele mingil suvalisel ristmikul eelmisest õhtust pärit soenguga." Kui hostelisse jõuame, saame kümne-eurose pandi eest pakihoiuruumi võtme. Raul küsib endale wifiparooli ning veedab järgmised paar tundi internetis. Mina olen kuskilt saanud Berliini kaardi ja üritan välja mõelda, kuidas täpselt ma tahan sellel päeval turisti mängida. Valin välja Reichstagi, Brandenburgi värava ning muusikainstrumentide muuseumi ning otsustan ülejäänuga tegeleda jooksvalt. Selle aja peale on kätte jõudnud lõuna. Suundume välja, et midagi süüa. Näitan välja täielikku otsustusvõimetust ja sörgin lihtsalt Rauli sabas. Astume sisse ühte pisikesse kiirsöögikohta. Ma ei viitsi pikalt mõelda ja tellin pasta bolognese, mis tundub esimene tuttav ja ohutu toit. Oma veast saan aru kohe pärast tellimist. Mulle ju ei meeldi spagetid. Asja ei tee paremaks see, et söömiseks antakse kahvel ja lusikas. Igatahes. Kuidagi saab söödud. Seejärel suundub Raul Pergamoni muuseumisse ja mina olen jäetud võõras linnas üksinda. Tuleb meelde aastatetagune reis Brüsselisse, kui ma kogusin tund aega julgust, enne kui läksin üksinda hotellist viiesaja meetri kaugusele suveniiripoodi. Pistan kaardi tagataskusse, kontrollin, et fotokas on kotis ja hakkan minema. Tuletan endale aeg-ajalt meelde, et ma olen täiskasvanud inimene ja see on tsiviliseeritud koht. Üritan jätta muljet, et ma tean, kes ma olen, kus ma olen, kuhu ma lähen ja et mul on tähtsad asjad ajada. Aeg-ajalt pildistan suvalisi maju. Berliinis sõidetakse palju jalgrattaga. Väga palju. Tänavaääred on täis sinna pargitud jalgrattaid. Ma ei ole nii palju jalgrattaid enne näinud. Juba kaugelt on näha, et Reichstagi juures on palju turiste. Üritan sulanduda massi ja pildistan hoonet iga külje pealt. Lihtsalt selle pärast, et proovida, mis tunne see on. Olla turist ja pildistada vaatamisväärsust. Selleks ma ju siin täna olen. Mingit erilist kirgastust ei järgne, seega suundun Brandenburgi värava poole, mis on veidi eemal läbi puude juba näha. Seal toimub mingi meeleavaldus. Hulk tumedapäiseid mehi erinevate riikide lippudega laulavad laule ja skandeerivad midagi võõras keeles. Ainsad sõnad, millest aru saan, on "Gad-da-fi, Gad-da-fi" ja "Li-by-a, Li-by-a". Rohelistes riietes mundrimehed seisavad kõrval ja hoiavad asjal silma peal. Seda stseeni ma eriti pildistada ei julge, sest ei ole kindel, kas see on skandeerijatele või mundrimeestele meeltmööda. Teisele poole väravat liikudes leian sealt teise samasuguse lauljate ja skandeerijate pundi. Nii, kaks punkti on läbitud, mis edasi. Hakkan minema pillimuuseumi poole. Tee peale jääb imelik holokausti mälestusmärk, mis koosneb väljakutäiest erineva kõrgusega kivikuubikutest ning kodanike Goethe ja Lessingu kujud. Pillimuuseumis suudan ennast võrdlemisi arusaadavaks teha, mida ei saa küll öelda minusuunalise kommunikatsiooni kohta. Onu on küll viisakas ja esinduslik, aga mitte kõige sõbralikum. Kapp, kuhu pean oma asjad hoiule panema, sööb ühe-euroseid. Minul on ainult kahe-eurone münt. Järjekordne väike samm iseseisvuse suunas toimub, kui suudan veenda samuti kappide juures asjatava paarikese vahetama minu mündi kahe ühe-eurose vastu. Muuseum ise on oivaline. Järgmine kord, kui ma Berliini satun, pean kindlasti võtma rohkem aega süvenemiseks. Kõige rohkem on seal klahvpille (klavessiinid, tšembalod, klavikordid, klaverid, harmooniumid, orelid jne). Kõnnin kikivarvul ühe juurest teise juurde ja muudkui pildistan (ise ei teagi, miks). Kõige vanemad pillid on pärit 16. sajandist. Keelpille on samuti palju (viiulid, viola da gambad, lautod, kitarrid, harfid). Puhkpille on samuti mõned, aga löökpille peale ühe trummi ma ei leidnud. Ning mitte ühtegi instrumenti, mida saaks pidada kandle kaugemakski sugulaseks, kahju. Teisel korrusel, kus on põhjalikumalt tutvustatud klaverite valmistamist, saab tühjaks minu fotoka aku. Ning laadija on Tartus. Nii palju siis turistimängimisest. Kuna on juba hiline pärastlõuna ja mina olen käimisest-seismisest üsna väsinud, otsustan hakata tagasi liikuma. Kolm kilomeetrit hiljem kukun hostelis diivani peale ning kuna mu jalad võib maha kanda ja mõte enam üldse ei liigu, siis suurest meeleheitest luban endale pool tundi tukkumist. 

Kell kuus algab tervitusõhtusöök hosteli lounge'is. Väike hämar ruum on täis Wikimedia rahvast. Ühe laua juures toimub registreerimine. Cornelius on üks nendest haruldastest inimestest, kellega esimest korda kohtudes tekib tunne, nagu ta oleks sinu vana sõber. Ja mitte sellepärast, et ta oleks kuidagi eriti seltskondlik või midagi. Kuna kõht on tühi, siis hakkame toitu otsima. Saksamaal süüakse veidraid asju. Söögiks pakutakse suppi, mis näeb välja ja maitseb nagu soust ning selle kõrvale sardelli moodi vorst. Mind haaratakse kohe erinevast rahvusest meesisendite poolt vestlusse. Üritan naeratada ja noogutada. Hiljem võtan pakihoiuruumist kohvri ja saan oma tuppa sisse. Toas on viis voodit, millest üks jääbki vabaks. Minu toakaaslasteks on kaks tüdrukut Indoneesiast ja suur Lõuna-Aafrika neegritädi. Neegritädi, kelle nimi on Charlene, on kaotanud oma pagasi. Ning õnnetuseks ka kogu raha ja dokumendid. Ma ei ole kaastunde väljendamises just eriti tugev, eriti inglise keeles. Saksa chapter on andnud talle raha, mille eest ta on poest pidžaama ja muud tarvilikku ostnud, aga on sellegipoolest väga halvas olukorras. Pikk päev täis võõraid kohti, võõraid inimesi, võõraid keeli ja palju jala käimist on mind viinud äärmise härdameelsuseni ja ma istun voodi peal, arvuti süles, tatistan juba neljandasse salfakasse ja kurdan Kallele oma kurba elu ja koduigatsust. Hoian arvutit näo ees ja üritan olla tasa, aga muidugi saab Mariyanah, kes oma voodis kõhtu valutab, aru, et ma nutan. Olen naeruväärne, ma tean. Võõras kohas magamajäämisega on mul lood loomulikult nagu alati.

kolmapäev, 1. juuni 2011