Hamm tulijoo

Postitus sellest kõigest umbes täpselt aasta tagasi.

Seekord ei teinud ma seda viga, et päev varem kohale sadanuks (kuigi see polnudki lõppkokkuvõttes päris viga, mulle see "viga" väga meeldis). Olin täpselt platsis. Rongis toimus hulle asju. Nimelt oli seal seltskond purjus-pohmas noormehi. Kes kuidas täpselt, mind eriti ei huvitanud, aga mis mind huvitas oli see, et nad üsna tugevalt mind häirisid. Ma istusin küll neile ohtlikult lähedal, aga õnneks sinnapoole seljaga, nii et kõige hullem jäi mul loodetavasti nägemata. Pärast kamandati nad igatahes rongi koristama.

Otse rongijaamast Kõppu viis meie seltskonna vor as speššal Pärimusmuusika Keskuse väikebuss. Ja laager hakkaski peale. Küllaltki erinev eelmistest, üldiselt paremuse suunas. Korralduslikus mõttes. Margiti ja Erki kujundatud. Tore oli. Täh. Välismaalasi oli hästi palju. Õppisime hollandi keelt. Één, twee, drie, zo schattig jne. Oh ma ei viitsigi kõigest kirjutada, ma teen kolmekümnega. Õpitoad, setu lood, tantsimised, lõke, mulgipudru, megahead saiakesed koguaeg, muidu head söögid, küpsised, karmoška, ilusad laulud ja lahedad laulud (Jako oll jarvo :P ja joodeldused), tommi lemmiklugu featuring turban symphony, Erki mängud, jutupulk, indiaani väravad ja värgid, naeratused, kallistused, kontserdid, remondis mõis, paljad jalad, Herta. Herta oli muideks justkui laagri ühisvara. Selline pisike aasta-paarikuune tüdruk, kes võttis kõigist meie tegemistest osa. Hoidis jutupulka, vehkis ähvardavalt viiuliga, näris plokkflööti, patsutas trummi, revideeris kõigi kohvrite sisu, käis ja vaatas oma teadja pilguga kõigile otsa. Ja kõik hoidsid teda.

Eelmise aasta postituses ma olen maininud, et ma mingil juhul kannelt kaasa ei võtaks, kui kõvasti peale ei maksta. Ilmselt olin ma selle ära unustanud, sest kannel oli kaasas nagu viis kopikat. Kuigi palju kasu tast ei olnud, sest põhiliselt mängisin ikkagi karmoškat. Ainult need lood, mida karmoškal ei saanud mängida, mängisin kandlega. Ja neid oli imevähe-vähe.

Folk tuli ja läks. Õiget tunnet ei tekkinudki. Oorti ajal tuli mingi kummaline jälleolemise-toimumise tunne. Sest ka eelmisel aastal olin ma laupäeva öösel Oorti kontserdil, istusin üksi lava kõrval kivil ja haletsesin ennast. Peaks Oorti plaadi muretsema. Aga võib-olla tahan ma liiga palju. Võib-olla seda minu ettekujutatud ja igatsetud folgitunnet polegi. See oleks küll kurb. Kui ma nüüd kõvasti meenutan, siis ega esimese folgi ajalgi mingit sellist "päris" tunnet ei olnud.

Nüüd olen ma igatahes tagasi.
Ja üks teine asi sai ka pidulikult viimaks ära lõpetatud.

Kui karjainstinktiga olevus kaaslastest ilma jätta, tähendab see ta sandistamist, tema loomuse vägistamist. Nii vang kui eremiit teavad, et teised inimesed on kusagil olemas; nad on ka üksi olles ikkagi osa karjast. Ent kui karja enam ei ole, ei saa ka kariloom kauem eksisteerida. Ta on osa hävinud tervikust, värdjas, kelle jaoks ei leidu kohta. Ja kui ta siis oma mõistust kokku võtta ei suuda, on ta tõepoolest kadunud; lõplikult, täielikult ja kohutavalt kadunud, nii et temast ei saa muud kui viimne tõmblus laiba jäsemetes.

John Wyndham, "Trifiidide päev"

Üks filmiteemaline pealkiri siia paluks

Laupäev on. Laisk laupäev. Väga laisk laupäev.

Inglite ja deemonite film ei meeldinud mulle üldse. Sest kuigi ma olin raamatust ainult algust lugenud, sain ma väga hästi aru, kui valesti kõik võrreldes raamatuga on. Kõik oli nii vale. Ma saan aru, et filmi aeg on piiratud ja absoluutselt kõiki detaile ei saa sisse võtta. Aga no ikkagi. Lausvalet ei peaks ka harrastama. Praegu, kui ma edasi loen, on kõik ka hoopis teistmoodi ja seda vähem film mulle meeldib.

Aaa ja siis ma vaatasin veel ühte filmi. Algus oli ingliskeelne b-tähega sõna, sest seal oli Mandy Moore, kes kolmest filmist, milles ma teda näinud olen, talutav oli ainult ühes, ja üldse tundus kõik olevat ühe teise filmi hale järeletegemine. Aga kui mängu tuli üks teatud meesisend, siis ma teadsin kolme asja: et tema on selle filmi meespeaosaline, et ma olen seda näitlejat kuskil näinud, ja et see näitleja on ikka jube nunnu. Wiki ütles mulle, et selle näitleja nimi on Matthew Goode ja tuli ka meelde, kus ma teda näinud olen. TOO film mulle ei meeldinud. Igatahes, kuna meespeaosalise nunnudus kompenseeris väikse varuga naispeaosalise ebanunnuduse, siis oli ülejäänud film täitsa tore. Kokkuvõttes vist isegi parem kui see teine täpselt samasugune film, mulle tundub. Aa ja kui mõni tahab teada, mis film see oli, siis vihjeid peaks küllalt olema, kasutage wikit.

Ma ei ole ikka veel otsustanud, kas ma tahan Tartusse minna hommikuse või pärastlõunase rongiga.

I'd like to buy a hämböögöö

Hei, mul on midagi uut. Teele loeb raamatut. Ingliskeelset. Lõi pahviks?

Juba teine täiesti tavaline ingliskeelne raamat. Mõni saab veel niimoodi lugejaks. Raamat ise on "Angels and demons". Olen umbes-täpselt 138. leheküljel. Suhteliselt algus veel, nad just jõudsid Rooma alles. Aga hirmpõnev on. Lots of physics all over the place. Ja ma isegi saan aru, millest nad räägivad, mis siis, et füüsika ja inglise keel on kaks kõige jubedamat võõrkeelt, mida ma tean. CERN-is mässavad seal. Osakeste kiirendi ja antimateeria ja kõik selline värk. Muideks ma lähen seda filmi ka vaatama. Kohevarsti.

Üldiselt on natuke närune olemine. Maailmavalu ja kompleksid ja etsetera, etsetera, etsetera.

Jummel-jummel... kiri jäi üles.

Pärast filmi lähen tööle. Ja esmaspäeval lähen Tartusse. Rongiga. Maritile külla. Ja dokumente viima. Ma annan neile seal õppeosakonnas pidulikult üle 16 lehekülge dokumente pluss isikutunnistus. Osad neist saan ma küll tagasi. Aga ikkagi.

Igavuse peletamiseks koostan ma tunniplaane, mõistatades, kas A või B gruppi saab ise valida või käib see tähestiku järgi.

Sellised lood.

Uus

Nonniii... Uus aasta või midagi. Tuli. Sel puhul vahelduseks jälle midagi uut siia vaatamiseks.

Üldiselt on nii, et kurguvalu on ammu unustatud ja nohu on ka ära läinud. Ainult see paganama kõrv on lukus. Ikka veel. Ära tüütab juba. Mh.

Mis ma siis teinud olen. Aastavahetuse veetsin sõna otseses mõttes teleka ees. Lihtsalt lesisin diivanil ja vahtisin järjest. Kell 12 viitsisin korraks aknast ilutulestikku ka piiluda. Päris kena oli.

Siis ma lugesin Herman Sergo "Näkimadalad" läbi. Mulle meeldis see raamat. Isegi väga. Lugu on Hiiumaa rootslastest, kes 18. sajandil Reikebi külas elasid ja 1781 Katariina II ukaasi alusel Ukrainasse küüditati. Esiteks mulle meeldis see raamat sellepärast, et seal on hästi palju olustikupilte, inimeste igapäevase töö ja elu kirjeldusi, rannarootslaste kommete kirjeldusi jne. Ja teine asi on selle küüditamise värgiga. Ja üldse pärisorjuse ja mõisaikkega. Lugesin ja lugesin ja järjest rohkem ma tundsin, kui hea on elada tänapäeval riigis, kus ei ole pärisorjust, vahetegemist mõisnike ja talupoegade vahel. Väga kahju hakkas nendest inimestest, kellel ei olnud mingit sõnaõigust mõisniku ees, rääkimata õigusest oma kodule. Minu arvates on mõistusevastane, et talupoeg, kellel on maa ja maja ja perekond, peaks kellelegi alluma, tema käske täitma, tema heaks tööd tegema, tema sõna kuulama, laskma ennast karistada, müüa, kinkida, tappa, mida iganes. Kuidas said mõisnikud mõelda, nagu poleks talupojad samasugused inimesed nagu nad isegi. Talupojad on sama auväärse, ammustesse aegadesse ulatuva suguvõsaga, nad on elanud sellel maal, teinud oma kätega rasket tööd, kasvatanud üles palju lapsi. Kas ei tulnud mõisnikel kunagi mõttesse, et ka talupoeg on inimene? Kurb.