Nonniii... Uus aasta või midagi. Tuli. Sel puhul vahelduseks jälle midagi uut siia vaatamiseks.
Üldiselt on nii, et kurguvalu on ammu unustatud ja nohu on ka ära läinud. Ainult see paganama kõrv on lukus. Ikka veel. Ära tüütab juba. Mh.
Mis ma siis teinud olen. Aastavahetuse veetsin sõna otseses mõttes teleka ees. Lihtsalt lesisin diivanil ja vahtisin järjest. Kell 12 viitsisin korraks aknast ilutulestikku ka piiluda. Päris kena oli.
Siis ma lugesin Herman Sergo "Näkimadalad" läbi. Mulle meeldis see raamat. Isegi väga. Lugu on Hiiumaa rootslastest, kes 18. sajandil Reikebi külas elasid ja 1781 Katariina II ukaasi alusel Ukrainasse küüditati. Esiteks mulle meeldis see raamat sellepärast, et seal on hästi palju olustikupilte, inimeste igapäevase töö ja elu kirjeldusi, rannarootslaste kommete kirjeldusi jne. Ja teine asi on selle küüditamise värgiga. Ja üldse pärisorjuse ja mõisaikkega. Lugesin ja lugesin ja järjest rohkem ma tundsin, kui hea on elada tänapäeval riigis, kus ei ole pärisorjust, vahetegemist mõisnike ja talupoegade vahel. Väga kahju hakkas nendest inimestest, kellel ei olnud mingit sõnaõigust mõisniku ees, rääkimata õigusest oma kodule. Minu arvates on mõistusevastane, et talupoeg, kellel on maa ja maja ja perekond, peaks kellelegi alluma, tema käske täitma, tema heaks tööd tegema, tema sõna kuulama, laskma ennast karistada, müüa, kinkida, tappa, mida iganes. Kuidas said mõisnikud mõelda, nagu poleks talupojad samasugused inimesed nagu nad isegi. Talupojad on sama auväärse, ammustesse aegadesse ulatuva suguvõsaga, nad on elanud sellel maal, teinud oma kätega rasket tööd, kasvatanud üles palju lapsi. Kas ei tulnud mõisnikel kunagi mõttesse, et ka talupoeg on inimene? Kurb.
Üldiselt on nii, et kurguvalu on ammu unustatud ja nohu on ka ära läinud. Ainult see paganama kõrv on lukus. Ikka veel. Ära tüütab juba. Mh.
Mis ma siis teinud olen. Aastavahetuse veetsin sõna otseses mõttes teleka ees. Lihtsalt lesisin diivanil ja vahtisin järjest. Kell 12 viitsisin korraks aknast ilutulestikku ka piiluda. Päris kena oli.
Siis ma lugesin Herman Sergo "Näkimadalad" läbi. Mulle meeldis see raamat. Isegi väga. Lugu on Hiiumaa rootslastest, kes 18. sajandil Reikebi külas elasid ja 1781 Katariina II ukaasi alusel Ukrainasse küüditati. Esiteks mulle meeldis see raamat sellepärast, et seal on hästi palju olustikupilte, inimeste igapäevase töö ja elu kirjeldusi, rannarootslaste kommete kirjeldusi jne. Ja teine asi on selle küüditamise värgiga. Ja üldse pärisorjuse ja mõisaikkega. Lugesin ja lugesin ja järjest rohkem ma tundsin, kui hea on elada tänapäeval riigis, kus ei ole pärisorjust, vahetegemist mõisnike ja talupoegade vahel. Väga kahju hakkas nendest inimestest, kellel ei olnud mingit sõnaõigust mõisniku ees, rääkimata õigusest oma kodule. Minu arvates on mõistusevastane, et talupoeg, kellel on maa ja maja ja perekond, peaks kellelegi alluma, tema käske täitma, tema heaks tööd tegema, tema sõna kuulama, laskma ennast karistada, müüa, kinkida, tappa, mida iganes. Kuidas said mõisnikud mõelda, nagu poleks talupojad samasugused inimesed nagu nad isegi. Talupojad on sama auväärse, ammustesse aegadesse ulatuva suguvõsaga, nad on elanud sellel maal, teinud oma kätega rasket tööd, kasvatanud üles palju lapsi. Kas ei tulnud mõisnikel kunagi mõttesse, et ka talupoeg on inimene? Kurb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar