Nagu veidike diskleimer või nii

Eelmises postituses mainitud "Hea päev lepinguteks ja loominguks" oli vist mingi keskpärane naljategemisüritus. Tegelesin ma jee loominguga. Magasin hoopis ja lugesin tikri blogi. Seda 2007. aasta osa. Praegu olen maikuus ehk poole peal. Ja lugesin ja lugesin ja mõtlesin, mille poolest meie blogid erinevad. Nad erinevad täpselt selle poolest, mille poolest me ise inimestena erineme. Tikker on emotsionaalne, ta julgeb blogisse kirjutada nii isiklikke asju, mille peale vanamoodsad inimesed ilmselt silmad peast häbeneksid. Mina häbeneksin ka, kui ise niimoodi kirjutaksin, nagu tikker julgeb. Pealegi, tikril vähemalt on, millest kirjutada, mina lihtsalt ei ole selline inimene, kellel oleksid joomapeod ja pikad pandavad poisid iga nurga peal :P Mingil hetkel tikker kirjeldas, kuidas 17-aastaste blogid on ilma igasuguse sisuta ja alla igasugust arvestust. No täpselt. Kui mina seda blogi alustasin, siis olingi 17-aastane. Ja teemad pole sest saadik eriti muutunud. Ma saan isegi aru, et mu blogi on üsna sisutühi ja põnevust ei maksa siia üldse otsima tulla. Aga ju siis see on kõik, milleks ma võimeline olen. Järgneb nimekiri teemadest, mida te siit blogist ei leia:

• siin ei ole ekstaatilisi kirjeldusi viimasest neli päeva väldanud joomisest, suvalistes kohtades linna peal hängimisest, magamatusest ja muudest seiklustest seoses meesisenditega
  
• siin ei ole päevakajalisi ühiskondlik-majandus-poliitilisi arutlusi
• siin ei tutvustata uusi põnevaid filme, ansambleid, raamatuid, IT-vidinaid
• siin ei ole postitusi sisuga "te ei kujuta ette, mis minu tibu täna ära õppis"
• siin ei ole kaasahaaravaid kirjeldusi võitlusest kehakaaluga
• siin ei ole hingematvalt kauneid loodusvaateid, natüürmorte, portreesid missivälimusega inimestest ja loomadest

Kas sai kõik? Ja mis järele jääb? Minu igav elu, hakitud ja tsenseeritud veel pealekauba. Sest nagu öeldud, ma ei julge kirja panna kõike, mis torust tuleb. Aga siiski ma kirjutan. Enda jaoks. Midagigigi. Ja teiste jaoks, kes lugeda soovivad.

Ja tikriga on veel nii, et mul on pidev dilemma ja kahevahelolek. Ühest küljest on kõik torevahva, põnev on lugeda tema blogi ja inimesena on ta meeldiv ja lahe ja intelligentne. Teisest küljest, mis minu iseloomule ja põhimõtelele (ilmselt tuleb see kasvatusest ka) natuke vastu käib, on see sama joomine ja pidutsemine. Alati kui ma kohtan mõnda inimest, kes tarbib suurtes kogustes alkoholi ja/või pidutseb ja/või suitsetab, hakkan ma tema intelligentsuses kahtlema. Ja sellest tulenevalt hakkab mul kahju selle inimese lastest. Ma palun vabandust, kui ma nüüd kedagi rängalt solvasin. Kõik pretensioonid võtan vastu ja lähevad kaalumisele.