pühapäev, 31. august 2008

Jätkuks eelmisele...

Jätkan möla-lainel...

Reeglid:
1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada kes sulle saatis.

Laua peal sattus olema "Totu kuul".

Kuues kuni kaheksas lause leheküljelt 123:
"Nüüd aga pean ma kaupluse sulgema." Ta keeras ukse seest lukku, astus parukavitriini juurde ja vajutas külgseinasse peidetud nupule. Vitriin pöördus otsekohe kiginal kõrvale ja selle tagant seinast tuli nähtavale neljanurgeline avaus.

Viienda reegli jätan vahele.

Vot nii. Mul ei ole endiselt midagi asjalikku öelda, mis siis, et peaksin olema ülim asjalikkus ise ja oma äärmiselt asjalikku tunniplaani, päevaplaani, nädalaplaani, kuuplaani, kvartaliplaani, aastaplaani ja viisaastakuplaani kokku panema. Uhh.

kolmapäev, 27. august 2008

Üks eriti crap postitus vahelduseks

Et siis pane oma muusikamängija shuffle'i peale ja kae, mis lugusid ta sulle mängib.

1. What do my friends really think of me? Frederic Chopin - Butterfly Etude (hmm)
2. How can I make myself happy? Great Big Sea - The Jolly Butcher (come along with me, come along and be my wife)
3. What should I do with my life? Lou Bega - Mambo number 5 (khm)
4. Why must life be so full of pain? Fernando Stern - Mananera (instrumentaallugu, mis iseenesest on üdini positiivne ja helge, eriti kui Fernando seda mängib)
5. Will I ever have children? Kevin MacLeod - Sovereign (instrumentaal, väga rahulik ja natuke nukker klaverilugu)
6. Will I die happy? Mika - Lollipop (ei kommentaari)
7. What do you think happiness is? Savage Garden - Cherry Cola (juba natuke protesteeerin)
8. How am I feeling today? Apocalyptica - Hall of the Mountain King (põneev)
9. Will I get far in life? Teräsbetoni - Älä mene metsään (jätan meelde)
10. Where will I get married? Vennaskond - Sõbrad ma mahun teile taskusse ( :D )
11. What is my best friend’s Theme Song? Audioslave - Until We Fall
12. What is the Story of My Life? Terminaator - Plekktrumm (päris kurb, või kes)
13. What was Highschool like? Vennaskond - Kõik on hea (kõik oligi hea, rohkem kui hea)
14. What is the best thing about me? Stephen Bashaw - Applessence (mai tea, mis see sõna tähendab, aga lugu on jälle üks selline mõnus, rahulik ja helge klaverilugu)
15. What is today going to be like? Adiemus - Kayama (laul on väljamõeldud keeles, seega ei kommentaari)
16. What is in store for this week? Leahy - McBrides (iiri instrumentaal)
17. What song describes my parents? Travis - More than Us
18. How is life going? Keane - Somewhere Only We Know (jah, ilmselt ma hõljun pidevalt kuskil mujal)
19. What song will they play at my Funeral? Jääboiler - Sina said uue elu (oh kui lõpmata armas)
20. How does the world see me? Eduard Tubin - Sabatants balletist Kratt (okei...)
21. How will I be remembered? Great Big Sea - A Boat Like Gideon Brown (ah?)
22. What is my signature dance song? Nightwish - Bless the Child (päris karm)
23. What is my current theme song? Iff, Jaska, Mäks - Taas punab pihlapuid (täitsa nõus)
24. What does everyone else think of my current theme song is? Sting - This Cowboy Song (khm, okei :D)
25. What type of men/women do I like? Leahy - B Minor (aru ma ei taipa)
26. What is some good advice for me? Apocalyptica - Fade to Black (eino aitäh)

laupäev, 23. august 2008

Milline oivaline sõna - multikas...

Oh, oleksin ma Kunksmoor. Siis ma elaksin omaenese pisikesel üksildasel saarel mändide, mustikavarte ja kibuvitsapõõsaste vahel, kollektsioneeriks igasuguseid põnevaid taimi, külmadel õhtutel istuks kamina ees mõne huvitava raamatuga, jooks teed ja ootaks kapten Trummi. See oleks hea...

Aga ka kõige parema tahtmise juures ei saa ma silmapilkselt Kunksmooriks moonduda. Sellest on nii ütlemata kahju. Selle asemel, et lihtsalt olla, pean ma varsti hakkama istuma loengutes, kulgema punktist A punkti B ja punktist B punkti C, muretsema tähtaegade ja ressursside pärast. Oleks mul kollane õhupall, ma lendaks kohe sellega ära.

pühapäev, 17. august 2008

Kõik minu sugulased

Nii, ma nüüd teile kirjutaks. Millest kirjutaks? Ikka jälle sellest, mis vahepeal teinud olen, sest muidu läheb meelest ära ja siis on paha lugu.

Et siis Bulgaarias käisin. Sellest ma juba tegelikult eelmises postituses kirjutasin. Pühapäeva öösel jõudsin koju, kirjutasin blogi ja "pakkisin" laagri jaoks asju. Ja kohe esmaspäeva hommikul laagrisse. Pärimusa laagrisse. Kuna ma olin Bulgaaria palavusega juba mingit pidi ära harjunud, siis esimese päeva Vodja mõisamüüride vahel ma ainult lõdisesin. Niikaua kui tuli Margit ja meie toas oleva radiaatori sisse lülitas :P.

See laager oli hoopis teistmoodi kui minu eelmised laagrid on olnud. Selles laagris mängiti pilli, lauldi, tantsiti ja tehti käsitööd nagu on tehtud ka teistes laagrites. Aga nüüd toimus kõik vabas vormis, kiirustamata, sõbralikult, olemisest rõõmu tundes. Mind üllatas, kuidas kõik mind toetasid ja julgustasid ja rääkisid, kui ilus mu kandlemäng on. Suured ja väikesed tegid kõike koos. Päevaplaanis olid pilli-, laulu- ja tantsutunnid, aga pilli mängida või laulda või käsitööd teha võis igaüks alati, millal aga tahtis. Ma õppisin ära palju uusi pillilugusid, laule ja tantse. Eriti nautisin ma Jalmari ansamblit, mille proovid toimusid mitu korda keset ööd. Tänan Sind, Jalmar, ja ka ansambli teisi liikmeid Jussi, Lisandrat, Jukut, Marit, Mailit, Sandrat. Ja ma olen nüüd ka Erki fänn, sest ta on lihtsalt üle mõistuse lahe :D.

Eelmine lõik peegeldab ainult poolt sajandikku kõigest sellest, mida ma tegelikult tunnen ja mäletan ja tahaks edasi anda, aga kõik sõnad tunduvad selle kõrval tühisena, nii et ma proovisin teha pigem lühidalt ja neutraalselt.

Aga täna natuke aega tagasi jõudsin ma koju Mariti sünnipäevalt. Mariti juurde Palmsesse jõudes oli mul nii kirjeldamatult hea meel oma sõpru näha. Ma ei tea, kas te kujutate seda ette. Ma ei olnud nendega nii ammu kohtunud ja nüüdsest hakkan järjest harvemini kohtuma. See on nii kohutavalt kurb. Ma tundsin, et nüüd alles sai meie kolm gümnaasiumiaastat läbi. Koos olime sammunud läbi kolme aasta, mis alati algasid esimese septembri aktusega ja lõppesid Mariti sünnipäevaga augustis. Alles nüüd lendame me lõplikult laiali, kes Tartusse, kes välismaale. Ma ütlesin teistele ka kui hea meel mul on neid näha ja et nüüd läheme lõplikult laiali. Nad arvasid, et ma olen lihtsalt purjus. Võib-olla olin ka, ma ei tea. Ma arvan, et keegi ei saa aru, kui tähtis see minu jaoks tegelikult on. Ma isegi ei saa sellest veel täielikult aru. Võib-olla käib see kokku sellega, mis Taavi ütles: "Teele on Eesti." Hmm, ei hakka nutma, ei hakka... Indiaanlased ütlevad: "Kõik minu sugulased," sest nad usuvad, et kõik inimesed on omavahel sugulased. Mulle meeldib see.

Kõik minu sugulased...

Mulle meeldib elada.

esmaspäev, 11. august 2008

Back from Bulgaria

Veetsin nädala Bulgaarias Musta mere ääres Sunny Beach-il. Oo, oli see alles nädal. Päevad täis päikest. Mitte üht pilve taevas. Temperatuur konstantselt üle kolmekümne. Hmm, üsna mõru. Mina olen põlenud.

Lingvistikast ja olümpiaadist niipalju, et halvasti läks. Aga mul on sellest täiesti poogen, sest esiteks on mul ju medal eelmise aasta olümpiaadilt olemas ja teiseks kukkus see reis niikuinii rohkem puhkusereisina välja.

Sunny Beach-ile jõudsime pühapäeva õhtul pärast hilinenud lendu ja bussisõitu. Kuna meile oli võetud puhkusepakett, saime hotelli sisse tšekkides maagilised punased käepaelad, mis pärast väikest uurimistööd meile väga kasulikuks osutusid (teistel olümpiaadist osavõtnutel olid kollased käepaelad kirjaga "events"). Nimelt oli punase paela omanikele hinna sees (kuna meile maksti asi niigi kinni, siis tasuta) kõikvõimalikud söögid (kellaajalised ja mitte-kellaajalised) ja joogid (alkohoolsed ja mitte-alkohoolsed). Kui Taavi oli selle imeasja avastanud, istus ta järgmised paar päeva baaris ja kasutas oma "all inclusive"-õigusi, juues eriti džinni toonikuga. Selle järgi hakkas üks poola tüüp (kellel oli esimesest õhtust saadik Melissaga mingi seletamatu tõmme) teda džinnipoisiks kutsuma. Igatahes. Meie päevad möödusid rannas, baaris ning restoranis päevitades, juues ning süües ja mõnikord juhtus, et ka konverentsisaalis või mujal lingvistikaülesannetega tegeledes. Aga seda juhtus suhteliselt harva.

Mul jääb pikaks ajaks meelde teisipäev, mil mul tuli pähe hull mõte öösel ujuma minna. Taavi haaras sellest kohe kinni ja lubas, et kui kell 11 baar kinni pannakse, siis lähemegi. Sellel õhtul mängisid nad psühholoogi. Ma nägin oma silmaga, kuidas Taavi endale järjest alkoholi sisse kallas. Täpselt kell üksteist läksid ameeriklased oma tubadesse, see tähendas, et mäng oli läbi. Baar pandi ka kinni ja me hakkasime ranna poole minema. Alina tuli ka kaasa. Vette minnes käis mul kuskilt ajusopist läbi, et ma peaks midagi kokku leppima, midagi läbi rääkima, kedagi hoiatama, aga enne kui ma aru sain, olid mõlemad mu nägemisulatusest väljas. Mina poist kaugemale ei läinud, sest ma teadsin, et mulle ei meeldi valgeski ülepeasügavuses vees ujuda, saati siis öösel pimedaga. Solberdasin seal veidi aega, kuni jahe hakkas, siis nägin Alinat ja mõtlesin, et aitab kah. Läksime kaldale ja hakkasime Taavit ootama. Aga Taavi ei tulnud. Ja ta ei tulnud ka veidi aja pärast. Kui olime juba tükk aega oodanud, muutusin väga rahutuks. Pingutasin oma silmi, et tumedas vees midagi näha. Aga Taavit ei olnud. Alina arvas, et peaksime vette minema teda otsima. Vesi oli järsku väga külm, tume ja hirmus. Hüüdsime Alinaga koos, kuigi teadsime, et seda pole nagunii kosta. Külm ajas meid ruttu veest välja. Me ei teadnud, kui palju aega on mööda läinud, kella meil ei olnud. Ainus mõte, mida ma suutsin selgelt mõelda, oli: "Kui ta tuleks vales kohas veest välja, siis leiaks ta mööda randa kõndides oma riided üles. Järelikult pole ta veest välja tulnud." Ülejäänud emotsioone ma parem ei üritagi kirjeldada. Ma tundsin, et ma ei saa seal lihtsalt seista ja mitte midagi teha, ma pidin k e l l e l e g i rääkima. Jätsin Alina rannale valvama ja hotelli poole minnes mõtlesin, keda oleks kõige mõttekam traumeerida. Ma ei julgenud Reelile ja Renatele sellist sõnumit viia. Ütlesin Rosinale, et Taavi pole veest välja tulnud. Rosina kell näitas 12 läbi. Tund aega möödas sellest, kui vette läksime! Rosina kõndis natuke aega ringi nagu peata kana, millest polnud eriti kasu, nii et otsustasin ikkagi Reelile öelda. Ma ütlesin talle ainult, et Taavi pole veest välja tulnud ja jätsin ta otsustama, mida ette võtta, ise jooksin randa tagasi. Seal oli olukord endine: Taavi riided kaldal, Taavit ennast aga mitte. Varsti saabus randa "otsimisrühm" koosseisus: Reeli, Renate, Rosina ja Stass (žürii liige). Renate oli juba teatanud Ivanile (žürii ja korralduskomitee esimees), kes omakorda oli ühendusse astunud kohaliku politseiga. Puurisime nüüd jälle oma pilgud pimedusse. Stass läks mööda rannajoont veidi eemale. Renate rääkis telefoni midagi päästekaatrist ja tundemärkidest. Ainus, mis ma teha sain, oli enda süüdistamine. Ma olin süüdi kolmes tähtsas punktis: esiteks kutsusin mina Taavit öösel ujuma, teiseks ma ju teadsin, et ta on purjus ja kolmandaks olin mina erinevalt Taavist ja Alinast 18 ja vastutasin. Aga järsku, nagu ilmutus, tuli keegi meie poole. Hm, see oli Taavi ja tema järel Stass, kes oli ta leidnud rannal talle vastu jalutamast. Ma tahtsin öelda igasuguseid asju, aga ma ei suutnud. Taavi ütles: "Kas te otsite mind või? Mu riided on vist natuke sealpool." Selle peale sain ma lõpuks suu lahti teha ja üsna kõlatult öelda: "Ei, su riided on siin minu selja taga," mille peale Taavi oli väga üllatunud. Hotellis võttis meid vastu vaikiv Ivan. Politsei ei olnud veel õnneks välja sõitnud. Taavi ise oli ülimalt heatujuline, kuigi üle keha tugevalt kriimustatud.

Järgnevatel päevadel sain ma korduvalt kuulda tema versiooni kogu loost. Tema oli ujunud kaugemale sellepärast, et tahtis millimallikaid näha. Neid ta pimedas ei näinud. Siis vaatas ta Jupiteri. Ühel hetkel nägi ta mingeid imelikke värvilisi tähti ja tahtis neid mulle näidata, aga ta ei näinud mind. Siis avastas ta, et lained on teda ilmselt kõrvale kandnud ja hakkas enda avates tagasi ujuma. Tegelikult olid lained teda teisele poole kandnud ja järelikult ujus ta vales suunas. Tüki aja pärast kaldale minnes avastas ta enda täiesti tundmatus kohas. Ja hakkas ikkagi täiesti vales suunas minema, ise uskudes, et jõuab hotellile lähemale. Kuna hotellini ta ei jõudnud, hakkas ta jooksma. Endiselt vastupidises suunas. Ühel hetkel jõudis ta sillani, mis ühendab uut Nessebari vana Nessebariga (vaata alumist pilti). Siis sai ta lõpuks enam-vähem aru, kus ta on, aga õiges suunas minna ikka ei osanud. Ta astus mingisse baari ja küsis, kus on Sunny Beach. Inimesed naersid, sest kujutlege ise: ujumispükste väel meeskodanik, paljajalu, keset ööd küsib, kus on Sunny Beach, kui Sunny Beach on kohe sealsamas. Tal endal oli ka suht naljakas. Aga nad vähemalt tahtsid aidata ja näitasid suuna, kuhu minna. Taavile see suund ilmselt ei meeldinud ja ta otsustas jälle isetegevuse peale üle minna. Tema arvas, et mööda randa ta jõuab paremini kohale kui mööda teed. Rannale jõudmiseks hakkas ta endale teed tegema läbi okkaliste põõsaste. Poolel teel muutusid okkad juba rohkem kui häirivaks ja ta pööras tagasi. Lõpuks jõudis ta ikkagi liivani. Kus on liiv, seal on ka kusagil tema tuttav hotell. Vähemalt ta läks nüüd õiges suunas ja sealt Stass ta üles korjaski.

Taavi ise ütles, et tal ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et ta oleks eksinud, või midagi oleks väga valesti. Ta arvas, et pole vahet, kas ta jõuab tagasi kell üks või kell kaks või kell viis, ta teadis, et ta kunagi jõuab. Temal oli kõik kontrolli all, tema jaoks oli see isegi nagu väike seiklus. Aga ta mõtles just, et mis meie peame sellises olukorras tundma. Mina vist tekitasin kõige rohkem paanikat. Pärast ma juurdlesin kaua, kas ma tegin õigesti, kui läksin hotelli teistele ütlema. Kui me oleks Alinaga piisavalt kaua rannal oodanud, oleks Taavi tagasi jõudnud ja poleks vaja olnud Ivani ja politseid asjasse segada. Nüüd ma muidugi tean seda, aga sellel hetkel ma lihtsalt ei saanud seal seista ja oodata, ma p i d i n midagi tegema. Ma sain loota kõige paremat, aga pidin kartma kõige halvemat. Ma sundisin ennast tegutsema halvima stsenaariumi järgi, kuigi alateadvuses tiksus miskipärast koguaeg: "Selline asi ei ole võimalik, see peab mingi nali olema." Lõppude lõpuks ma usun, et ma tegin õigesti, sest parem väike asjatu draama, kui suur tragöödia.


reede, 1. august 2008

Lühikokkuvõte sellest, mis lähinädalatel toimuma hakkab

Muideks, täna ma sõidan maale, kus homme toimub Põldotsa Raudmees. Siis pühapäeval kähku koju tagasi ja kiiresti-kiiresti lennujaama. Kolm tundi potentsiaalset kõrvavalu ja olengi Bulgaarias. Seal veedan ma põrgukuumuses terve nädala. Ma loodan, et päikesest natuke minu peale ka jääb. Järgmise pühapäeva öösel jõuan tagasi ja kohe hommikul laagrisse. Siis saab jälle sõrmi villi mängida. Mõnna... Ja karmoškat hakkan ka õppima. Ja kui laager läbi saab, siis põrutan otse Mariti sünnipäevale. Nii et ärge minult enne augusti keskpaika mingit blogikirjutamist nõudke.

Aa ja kes veel ei tea. Mind on vastu võetud Tallinna Ülikooli klassiõpetaja (kõrvalainega) bakalaureuse ja magistri integreeritud õppekavale riigieelarvelisele kohale. Uhh, kui pikk. Sisseastumiseksamil 98 punkti 100-st. Igatahes ma olen nüüd peaaegu et üliõpilane.




Your Dominant Intelligence is Linguistic Intelligence



You are excellent with words and language. You explain yourself well.

An elegant speaker, you can converse well with anyone on the fly.

You are also good at remembering information and convincing someone of your point of view.

A master of creative phrasing and unique words, you enjoy expanding your vocabulary.



You would make a fantastic poet, journalist, writer, teacher, lawyer, politician, or translator.



Niimoodi siis. Ja mis teie arvasite?

Google Reader blokib.

Armastada, see tähendab omada ja levitada head energiat

Lugesin siit blogist postitust käest ära läinud noorte inimeste kohta. Lugesin ka artikleid, mille kajana oli postitus kirjutatud. Üks neist Ekspressis, mis räägib vägivaldsetest Viljandi tüdrukutest. Tahaks ka üht-teist sellel teemal arvata.

Need Viljandi teismelised tüdrukud lihtsalt peksavad valimatult teisi inimesi, laamendavad ja ei allu manitsustele. Nad joovad, suitsetavad jne. Mis neil viga on? Nad ei saa aru mõistete õige ja vale, hea ja halb tähendustest. Samamoodi ei saa nad aru, mida tähendab õiglus ja austus. Austus nii teiste kui enda vastu. Kui kedagi lööd, peaks ju endal paha hakkama, et sellise teoga hakkama said. Need tüdrukud arvavad, et neil on õigus nõrgemaid peksta, kui neile see parasjagu meeldib. Nende energia valib väljumiseks kurjuse. Vanemate tegemata töö.

Vanem generatsioon räägib vist alati, et noorus on hukas. Ma kardan, et ma ei ole selle koha pealt 100% pädev, kuna mina tunnen seni ainult ühte noorust, seda minuealist. Aga ka mina ütlen, et noorus on hukas. Iga päev ma käin ringi ja näen, mis toimub. Ja ma näen veel vähe, väga vähe sellest, milline olukord tegelikult on. Sest minu tavaline seltskond on üsna palju intelligentsem sellistest kampadest, mida artiklis kirjeldati. Sest midagi peab ju mõtlemisega korrast ära olema, kui käsi tõuseb põhjuseta teise inimese vastu. Jah, on olemas sellised mõisted nagu konkurents ja looduslik valik ja olelusvõitlus jne. Aga miks peab oma tugevamaks ja võimukamaks olemist sellisel moel välja näitama? Ilma mingi põhjuseta. Nende inimeste mõtlemine käib valesti. Ja ma arvan, et ma tean, mis suunas. Mu klassivend seletas selle mulle ära. Ta ütles mulle, et me elame ainult üks kord, järelikult tuleb sellest elust kõik võtta, kõik ära proovida ja teha seda, mis meeldib. Pigem elada vähem ja teha, mida hing ihkab, kui igavleda kõrge vanuseni. Mina saan sellest aru nii: mina, inimene, olen kõikvõimas. Mulle on antud väikene aeg elada, mille jooksul olen mina valitseja ja otsustan kõige üle. Minu tahtmine saagu ja minu soovid rahuldatagu. Järelikult peab ohjeldamatult jooma ja laaberdama ja vajadusel ruttu ära surema. Mina tahan küll kaua elada, nii kaua, kui võimalik. Sest elu on ainuke ja kõige tähtsam väärtus, mis mul on.

Selle joomise koha pealt veel. Ma ei ole veel siiani aru saanud alkoholi mõttest. Mulle ta vajalik ei ole, järelikult on mul tast täiesti ükskõik. Minu arvates on hakkab enamik noortest jooma ettekäändel: ma joon, siis olen lahe. Suitsetamise ja muu jamaga täpselt sama lugu. Kahjulikud on nad aga küll. Ja mind ei huvita jutud, kui palju vitamiine ikka õlu sisaldab ja et väike naps teeb tuju lõbusaks. Alkohol teeb ainult rumalaks. Otseses mõttes. Sööge parem porgandit.

Ma ei ole mingi psühholoog, ega noorsootöötaja, ega karistus-, järelevalve-, kasvatus- ega mingi muu ametnik, aga minumeelest tuleks nende tüdrukute puhul rakendada nö vangla ja ühiskondliku töö sümbioosi. Aga mitte sellisel kujul, nagu vanglad meil praegu eksisteerivad. Vangla on rõhuv ja rusuv ja muudab vangi energiat veel kurjemaks. Pealegi elavad vangid riigi kulul, mis on ilmne raiskamine. Kuulsin kuskilt ühest saarest, ei mäleta, kus riigis või mis meres, aga terve see saar ongi vangla. Vangid elavad seal vabalt, kasvatavad endale süüa ja teevad tööd. Loodus ja töö on kaks asja, mis tekitavad head energiat. Ja vanemad, kes tegelevad oma lastega.

Hüppaks nüüd täitsa teise teema peale. Etnolaagris käis meil Mart Maameele jälle ja ka sel aastal pidas väga huvitava loengu väga huvitaval teemal. Selleaastane loeng oli isegi huvitavam, kui päris aus olla, sest eelmisel aastal ma võitlesin terve aja jõhkra unega, aga sellel aastal ta rääkis vähem ja näitas rohkem filmi. Vaatasime lõike filmist "Legend nutvast kaamelist" või midagi sellist. See on film ühest Aasia kõrbeperekonnast ja nende kaamelitest. Mart Maameele ütles, et selles filmis sellel emal on väga hea energia. Igal emal peaks olema nii hea emaenergia. Siis suudab ta oma lapsed sama hea energia juurde juhatada.

Väga palju jäi ütlemata, aga terve selle pika ja segase jutuga tahtsin edasi anda ühte mõtet: kasutage head energiat, armastage ennast ja üksteist...