neljapäev, 29. oktoober 2015

pühapäev, 24. mai 2015

Reikopi käed langevad rüppe

Mitte, et kedagi huvitaks, aga minu Eurovisiooni esiviisik:
1. Rootsi
2. Sloveenia
3. Rumeenia
4. Läti
5. Belgia

Eestit ei arvestanud, sest seda lugu olen teistest rohkem kuulnud ja ei oska teda mingile kohale sobitada.

Ei saa märkimata jätta, et Vene laulu sõnad olid lihtsalt uskumatud.

Ja Austria lugu ei olnud tõepoolest nii halb, et see oleks pidanud nulliga viimaseks jääma. Klaveri oleksid võinud siiski jätta põlema panemata.

reede, 20. märts 2015

Sealt tuleb kevad


laupäev, 3. jaanuar 2015

Hüper

Leidsin ühe avaldamata postituse. Juhtus järgmine lugu 2012 varasuvel.

Olin täna neli tundi kahekesi hüperaktiivse kuueaastasega. Ja lasin lahti oma veendumusest, et hüperaktiivsus on lihtsalt lapse kasvatamatus või ebaharilik energilisus. Ma küll endiselt keeldun seda nimetamast haiguseks, aga see on mingi erilaadne seisund inimesel, mõistusega mitte kontrollitav käitumishäire. Seega, sotsiaalfoobik hoidis hüperaktiivset. Esimese poole sellest neljast tunnist oli olukord vist tegelikult vastupidi, hüperaktiivne hoidis sotsiaalfoobikut. Sest alustuseks otsustasin ma teha kaasa kõik, mis talle pähe tuleb. Ja pähe tuli talle iga kahe sekundi tagant. Järgnevat lugedes kujutage ette last, kes sõna tõsises mõttes ei seisa ega istu hetkegi paigal. Me mängisime ühe minuti peitust ja siis ühe minuti autodega ja siis ühe minuti peitust ja siis ühe minuti autodega. Ja nii umbes nelikümmend korda järjest. Vahepeal joonistasime ühe minuti. Ja siis paari minuti pärast veel ühe minuti. Siis algas eepiline saaga mahl kapist-juuakse-mahl kappi-juust välja-lõigatakse tükk-süüakse-juust kappi-juust välja-lõigatakse-süüakse-lõigatakse-süüakse-juust kappi-mahl välja-juuakse-juust välja-lõigatakse-süüakse-juuakse-vorst välja-lõigatakse-süüakse-lõigatakse juustu-süüakse-juuakse-mahl kappi jne. Kogu selle juurde käis ilma pausideta vestlus etteantud teemadel. Minu ülesandeks oli toetada sobivate repliikidega. Enamasti pidin ütlema ahah või lugema kümneni või ütlema enda ja kõigi oma sugulaste eesnimesid. Kui repliik oli juhuslikult mingi minu enda loomingulise mõttetegevuse tulemus ning ei sobitunud seega kuidagi faabulasse, anti mulle armulikult võimalus sobiva repliigiga uuesti esineda. Pidevalt väljendati vabalt oma emotsioone. Ma sain muu hulgas teada, et mul on ilusad ripsmed ja väike hüperaktiivne armastab mind. Hoogne kallistus käis selle juurde ilmtingimata. Minuti pärast aga teatati, et mind ei taheta, ja lasti rusikad käiku. Kogu selle ühest toast teise jooksmise ja vestluse jälgimisega väsisin ma veidi ära ja otsustasin, et mul on ikkagi oma vaba tahe ka. Istusin toolile maha ja keskendusin ainult vestlusele. Kui enne olime me mõlemad arutult rabelenud ja kaootilisi mõtteavaldusi pildunud, siis nüüd istusin mina kindlalt ühes kohas ja ei lasknud ennast sealt ära meelitada. Tulemuseks oli see, et hüperaktiivne keskendus ühes toas suhteliselt ühele tegevusele (kõikide leiduvate patjade kuhjamine, nende ümberpaigutamine, nimepidi mulle esitlemine ja padjakuhila otsas turnimine) ning ka vestluses võis märgata ühte püsivat süžeejoont. Tabasin üksikuid hetki, kus pidev liikumine lakkas. Sellist "ühel kohal tammumist" harrastasime peaaegu kogu viimase tunni. Minu jaoks oli see mugav, kuna ma ei pidanud ennast palju liigutama. Aga kas hüperaktiivsele on parem see, kui ma nö surun tema energilisust alla ja soodustan stabiilsemat käitumist või see, kui ta saab rahmeldades oma energiat välja elada, seda ma ei tea.

kolmapäev, 31. detsember 2014

Saeben siin

Käisime Kallega Haanja metsas lõket tegemas. Tänase märja ilmaga ei tahtnud puud kuidagi tuld võtta. Plaan A oli liiter bensiini puude peale ära valada ja siis koju minna. Plaan B siiski toimis ja küpsetasime lõkke peal vorsti ja leiba.

Kalle: Nii, pidu läbi.
Mina: Äge pidu oli.
Kalle: Rahvast oli vähe.

laupäev, 27. detsember 2014

Paarisarvud on need paremad. Ja just alla kolme.


Kalle saab minna Eesti Laulu poolfinaali pilli mängima.

MTÜ jõulupeod olid Tartus ja Tallinnas. Õigemini jõuluõhtusöögid. Süüa sai. Nalja sai. Inimesi näha sai.

Tegin juustukooki. Kaks korda. Esimene kord tuli täiesti uutmoodi välja. Põhi ei olnud õhuke ja kõva, vaid paks ja kohev. Aga kõik sõid ja kiitsid. Teine kord tuli nagu tavaliselt. Oli hea nagu tavaliselt.

Pargis olid jõulud. Päris jõuluvana tuli. Väiksed pudinad demonstreerisid oma andekust. Kolmepoolene Mirjam luges ja kirjutas. Kahene Marleen jutustas ja laulis.

Ma sain vanaks. Saja aastani on veel ainult 75 aastat minna.

Praegu vaatan laulupidu. Ja lund sajab.


reede, 21. november 2014

Trepp oli jääs, läksin ringiga

Teine postitus ühes kuus, vau.

Aga ega ma tegelt midagi erilist rääkida ei tahtnudki, pilti ainult esimesest lumest.

Säh.


teisipäev, 4. november 2014

Töötada Vikipeedia toimetuses

laulaks vaid hümne
mängiks taevamuusikat
kuid kosmos on kalk

Enamvähem kõik peod, kus ma käin, on osa mulle näidustatud psühholoogilisest ravist. Laupäeval oli Efku tehtud Halloweeni-pidu. Ma ei tea, kui palju täpselt seal inimesi oli, kindlasti üle kolmekümne. Ma tundsin umbes nelja. Imeline sündmus jälle. Efku tegi mulle näomaalingu, kuigi eelmisel ööl täiesti soovimatult saabunud nohu seda veidi takistas. Imeline, lihtsalt imeline. Inimesed on nii ilusad ja head.

Eelmisel nädalavahetusel oli Kalle praaznik. Kõik läksid vara ära.

Meditsiinisüsteemiga on arengud sellised, et vereanalüüsil viskas allergianäidu lakke, aga allergoloogi juurde saab alles jaanuari lõpus.

Minu elu ja töö on praegu põmst minu kaks praktikanti. Mina teen neile töö hoolika väljavalimise ja seletamise ja kontrollimise ja tagasiside andmisega enamvähem sama palju tööd kui nemad, nad saavad oma ainepunktid, mis mina saan? Kontoris istun juba neljal päeval nädalas.

reede, 17. oktoober 2014

Buratino. Vaata ka: Näo anatoomia.

Kõigepealt tuli sügis (kui oleks pidanud veel suvi olema). Jube äkki. Külm ja vihm ja nõme. Siis tuli vananaistesuvi. Päike ja üle 20 kraadi. Ja siis tuli uuesti sügis. Sellel nädalal tuli kuskil vist juba valgeid sademeid, mina pole veel näinud. Puud on küll hästi kollased.

Käisime tsikliga sibulateel sõitmas. Varnja ja Kasepää ja Kolkja, teate küll. Seal Peipsi ääres. Ostsime sibulaid ja küüslauku ja sõime lõunat Alatskivil.

Haanjas sai õunamahla tehtud. Mina hoidusin hoolikalt õuntega üheski vormis suukaudselt kokku puutumast. Veel sai puud riidast autokärusse laotud (Kalle põhiliselt, mina ju tegelesin õunamahlaga) ja pärast kärust kuuri. Aa ja metsas oli kukeseeni, sest need on ainsad, mida Kalle sööb. Sõime.

Tegin paar vikikoolitust Tartu koolides haridusprojekti jaoks. Grete vikipeedistasin ka ära. Projekti endaga on natuke halvasti.

MTÜ üldkoosolek oli meie kontoris. Kontori köögis, kui täpne olla. Mind valiti järgmiseks kaheks aastaks tagasi juhatusse. Samal päeval käisime Kallega Viljandis teatris. Esietendusel. Polegi vist varem esietendusel käinud.

Viis aastat tagasi tulin Tartusse ja komistasin Kalle otsa.

Üks TÜ eesti ja soome-ugri keeleteaduse tudeng tahtis oma keeletoimetuse praktikat teha Vikipeedias ja saatis MTÜ-le praktikataotluse. Mind pandi teda juhendama. Muidu on tore, lihtsalt naljakas on see, et üks praktikaeesmärkidest on "tutvuda keeletoimetaja tööga". Mina pole kunagi keeletoimetaja ametikohal töötanud (keelt toimetanud olen muidugi küll), seega ei oska seda tutvustada, samuti ei ole meil tüüpilist keeletoimetaja töökeskkonda. Aga küll me hakkama saame.

Koolis oli lõputöö seminariga seoses üks õppetund selle kohta, kuidas andmebaasides otsinguid teha, Boole ja kõik seonduv eksole. Mitte et mul TLÜ-s terve aine selle kohta ei olnud ja ka enne ja pärast seda miljon korda sama asja tutvustatud ei ole olnud.

Kalle läks täna öösel Saksamaale. Lugesin talle korduvalt sõnu peale, kuidas lennujaamas käituda tuleb. Et ei tohi karjuda "Pomm, pomm!". Näiteks.

Hiljuti külastatud ja lähitulevikus külastatavad tervishoiutöötajad ja -asutused (mõni korduvalt):
*2 erinevat psühhiaatrit
*psühholoog
*perearst
*vereanalüüsi labor
*silmaarst
*allergoloog
*võib-olla veel midagi/kedagi, eks selgub

Nagu haige inimene oleks.

Aga mul on sõbrad! Te ei tea, kui õnnelikuks see mind teeb.

esmaspäev, 18. august 2014

Cold turkey

Haanjas olin mõne päeva, kui Kallel puhkus oli. Läbisin 70ndatest pärit "Loomapsühholoogia" (loomadega on mugavam katseid teha, sest neil saab vabalt kehaosi ja organeid eemaldada) ja kannatasin tuumanohu all. Ma kahtlustan, et pärn. Nohusena sääskedega ühes ruumis magamine ei ole tore.

Viljandi folgil olin teist aastat vabatahtlik. Kuumalaine meelevallas Eesti Etno kontserti kuulates suutsin ennast pooleteise tunniga lootusetult ühelt küljelt ära põletada ja püüdlused teisele küljele võrdväärne põletus saada ei kandnud vilja. Tuttavad iga nurga peal ja iga kümne minuti järel. Laupäeva öösel: "We are going to die, we are going to die. Today or tomorrow, life is only borrowed, we are going to die."

Triatlon oma tuntud headuses, seekord koos matuserongiga.

Suguvõsa kokkutulek. Mina väikese maja vundamendi juures: "Mirjam, mis sa arvad, mis maja sellest tuleb?" Mirjam: "Sellest tuleb põllumaja maasikapõllu jaoks. Seal saab siis maasikad ära tappa, noh, niimoodi plögaks teha."

London. Mul juba teistkordselt sel aastal. Vilunud liigutusega ostsin lennujaamas rongipileti ja sain siis teada, et see rong ei sõida sellesse kohta nagu eelmine kord. Tuttavad tänavad ja tuttav hotell. Train the Trainers koolitus Wikimedia UK kontoris. Toredad koolitajad ja toredad koolituskaaslased. Sepapoisid. Wikimania. Võistlus, kumb tutvustab Sven-Erikule rohkem inimesi, kas mina või Kaarel. Kohv. Kokkuvõttes kolm hotelli kaheksa päeva jooksul ja hommikuti uudised Ebolast. Lõpetamistseremoonial kuulutas Jimmy postuumselt aasta vikipedistiks ukrainlase Ihor Kostenko ja vaikusehetkega meenutati ka teisi sel aastal lahkunud vikipediste. Tagasiteel õppesõitu tegev lennuk.

 Morbiidne lugu.

Ahjaa. Maritil oli juubel. Elagu Marit!