reede, 28. detsember 2007

Variatsioonid Pentti Saarikoski teemale be-moll op.13

Sina ei tea
mida unes
ma räägin soome keeles

Sina ei tea
mida unes
ma räägin eesti keeles

Sina ei tea
mida unes
ma räägin suahiili keeles

Sina ei tea
mida unes
ma räägin

Sina ei räägi
mida unes
ma tean

Unes
ma ei tea
mida Sa räägid

Mina ei tea
mida Soomes
Sa räägid suahiili keeles

Mina tean
mida Eestis
Sa räägid eesti keeles

teisipäev, 25. detsember 2007

Keegi sai täna 18

Jah, see olen mina. Lõpuks ometi. Mul ei tulegi kohe pähe kõik need asjad, mida ma nüüd teha saan. Alkoholi vist ei lähe kohe ostma. Aga verd lähen andma küll. Mari-Ann tuleb ka. Põnev on ju. Ja nii saab aidata ka inimesi, kellel abi on vaja.

Kui aus olla, siis ei olegi mingit erilist tunnet. Jõulutunnet ka ei ole. Paganpaganpagan kus see lumi on???

reede, 21. detsember 2007

Riietevahetus valguskiirusel

Eile oli koolis gümnaasiumi jõulupidu. Kõik klassid pidid tegema näidendi etteantud teemal, et lunastada oma kingikotti. Näiteks olid teemad "Uinuv kaunitar" balletina või "Pähklipureja" dokumentaalina. Meie klassi muinasjutt oli "Lumivalgeke", mida pidime esitama kui thrillerit. Mina mängisin Lumivalgekest. Näidend algas sellega, et Kuri Võõrasema (Eva) seisis üleval rõdul ja hüüdis üle saali peeglile :"Peeglike, Peeglike seina peal, kes on kaunim ilma peal?" Ja Peegel (Anni) vastas talle, et see on Lumivalgeke. Selle peale Kuri Võõrasema kriiskas südantlõhestavalt ja saatis Palgamõrvari Lumivalgekest eemaldama. Palgamõrvar (Kaarel R.) vedas Lumivalgekese metsa ja lasi ta maha. Siis ilmus välja Režissöör (Hendrik), kes pahandas Kaarliga, kuidas ta sai lumivalgekese maha lasta kui nii pole üldse ette nähtud, ja käskis tuleku uuesti teha. Teist korda kordus sama asi: ma sain taas kord graatsiliselt kuulist läbistatuna maha langeda. Selle peale Režissöör solvus ja keeldus Kaarliga koostööd tegemast. Kaarel aga palus veel üht võimalust. Lõpuks ometi sain ma meeleheites anuda, et kallis jahimees mind maha ei laseks, ja tapaks minu asemel mõne hirvekese. Üks kappaski mööda. See oli Säm, sarved peas. Palgamõrvar hüüdis: "Põder, raisk," ning lasi ta maha. Lumivalgeke eksles mööda metsa, kuni jõudis majakese juurde, mille juures neli Pöialpoissi Jacksoni "Thrilleri" saatel omi asju ajasid (Sten, Erkki, Jevgeni, Oleg). Lumivalgeke läks nende juurde ja käskis neil ennast orjata. Sain neid ka piitsaga nüpeldada. Siis käskisin endale juua tuua. Pöialpoisid otsustasid, et mürgitavad Lumivalgekese ära ja tõid mulle Laua Viina pudeli. Pärast sealt joomist langesin kolmandat korda maha ja Pöialpoisid tassisid mu eemale. Siis kõlas vaieldamatu hitt "Mul on bemmil uued kummid" ja saabus Prints (Ragnar). Tema autost kostev tümakas äratas Lumivalgekese ja koos kadusid nad kaugusesse. Pöialpoisid ei saanud oma pääsemist aga nautima jääda, sest tuli Veiko (Joonas), kes kutsus neid kaasa klaverit vedama.

Täna aga toimus jõulukontsert, isegi kaks. Seal ma laulsin kooriga ja tantsisin koos Lees tantsivate reaalikatega. Need kaks tegevust saidki mulle saatuslikuks, sest Karp nõudis tungivalt mult riietevahetust. Laulmise ajal olid mul mustad püksid ja džemper, aga tantsimiseks pidin vahetama need rahvariiete vastu. Ja seda vähem kui viie minutiga. Pärast enda hingetuks tantsimist pidin uuesti riided tagasi vahetama, et veel mõni laul laulda. Esimesel kontserdil õnnestus kõik hästi, aga teisel kontserdil olin ma juba suht väsinud ja ei pannudki tähele, et keset ülehelikiirusel riietumist rahvariidepluusi pahupidi selga panin. Õnneks ei olnud seda väga palju näha. Tantsisime "Polka burleski" ja "Jälgesid".

Häid jõule kõigile :)

pühapäev, 9. detsember 2007

Vasak..vasak...üks kaks kolm neli!

Täna hommikul ma ei maganudki sisse. Arvake miks. Ma olen kindel, et te ei arva ära. Ma ei maganud sisse sellepärast, et ma ei läinudki magama. Kui üldse ei maga, siis ei ole ju võimalik sisse ka magada, lihtne, kas pole?

Aga vara tõusta oli mul vaja sellepärast, et jõuda akadeemiasse proovi. Tassisin siis oma kannelt läbi porise linna. Ühel hetkel möödusid minust kaheksa sõjaväevormid jorssi, ilusti kahekaupa rivis ja mulle tundus, et kui ma kõvasti keskendun, siis õnnestub isegi kuulda "vasak...vasak...vasak parem vasak"-ut. Ja ma mõtlesin, et oleks ju tore olnud, kui kas või üks neist oleks minu rasket kandamit nähes oma abistava käe ulatanud. Aga ei, nemad ilmselt suundusid täielikus rahus lähima burgeriputka poole ja minust ei teinud väljagi.

Kui ma aga akadeemia juures nägin pisi-pisikest Siretit ja tema suurt-suurt kontrabassi, siis pidin oma ego natuke kokku pakkima. Sest mis on üks kannel kontrabassi kõrval! Kärbsemust! Proov oli nii nagu ta oli, sest just need, kelle pärast oleks vaja proovi teha, ei ilmunud kohale. Teate mina juba kahtlen. Ma kahtlen, kas suudan kehastada mingit tädikest, mingit neiukest ja kogu selle asja õnneliku lõpuni viia.

Ahjaa. Mõnda aega juba ripub netiavarustes kaks sugupuud: Kartaude ja Vaalmate oma, ehk siis vastavalt minu emapoolne ja isapoolne suguvõsa. Asjaosalised ja ka muidu huvilised on oodatud lahkelt külastama.

Seekord siis sedamoodi.

reede, 7. detsember 2007

Regilaulikud ja hevirebased

Tänane päev koolis möödus rahulikult suure ootuse tähe all. Ootasime õhtut, et saaks ometi kord need pagana rebased korralikult ära retsida ja üksmeeles eluga edasi minna. Enne seda aga toimus veel ühiskonnaõpetuse tund, kuhu meid oli jäänud tubli kolmandik klassi tavalisest kvantiteedist. Luuk tahtis Hendrikult kodust tööd küsida, aga Hendrik oli muidugi selle lehe ära kaotanud. Ta ütles, et ta on otsinud küll, aga pole leidnud. Siiski otsis ta veel ja veel. Terve tema laud oli täis paberihunnikuid, mis peamiselt olid inglise keele händaudid ja muu selline pahn. Otsimise kõrghetk saabus siis, kui ta leidis oma koolikotist kolm(!) ühesugust füüsika õpikut.

Selle aja, mis jäi ühiskonnaõpetuse tunni ja rebaste retsimise vahele, veetsin ma Sandriga Virus tšillides. Meile kummalegi ei meeldi tegelt Viru üldse, aga mina tahtsin sealt juustukuklit ja jäätist ja Sander tahtis vinüüle vaadata. Ja kogu selle aja me kirusime nii Virut, Hesburgerit kui Coca-Colat.

Siiski saabus kord ka õhtu ja rebased lausa nõudsid retsimist. Ja seda nad ka said. Nüüd ma tahaks ühe tou anda kõikidele hip-hop rühma rebastele, sest nii allumatut, sõnakuulmatut ja ülbet kampa pole ma elu sees veel näinud. Kättemaksuks lasin ma neil klassi ära koristada. Minu isiklik rebane ei ilmunudki kohale. Pagan teda võtku.

Aga Mari-Ann läks Ardoga vasakule. Vot tak.

teisipäev, 4. detsember 2007

Müsteerium raamatukogus...

Istun praegu kooli raamatukogus, mis peaks idee järgi olema üks vaikne ja rahulik koht, kus oleks hea lugeda, õppida või lihtsalt oma mõtteid mõelda. Aga kaugel sellest, praegu lärmab siin üks punt väikseid nolke, kes väidab, et neil "kohe-kohe" algab saksa keele tund. See "kohe-kohe" kestab juba kümme minutit. Kristel siin kõrval üritab meeleheitlikult oma hispaania keelt tõlkida ja meile käib see jama tõsiselt närvidele.

Täiendus:
Lõpuks nende õpetaja siiski saabus ja tegi meile lühidalt ja lihtsalt selgeks, et kõik kes selles tunnis ei osale, peavad ruttu leidma tee ruumist välja. Selle peale me olime tõsiselt nördinud, sest raamatukogu on ju ikkagi avalik koht ja miks ei võiks õpilased seal olla ja õppida, kui neil on vaba tund. Ma oleks aru saanud, kui tõesti kõiki arvuteid oleks vaja läinud, aga seal jäi kindlalt vähemalt kolm arvutit vabaks. Ja üldse, milleks lastele saksa keel? Ja veel pealegi, raamatukogus... mysticus totalus...

pühapäev, 2. detsember 2007

Adeliine kontseptsioon ideaalsest mehest

Võtsin selle postituse maha, kas tead. Igaks juhuks.

laupäev, 1. detsember 2007

Üldmobilisatsioon!

Lumiiiiiii! Jah, lumi on maas. Nii ilus on vaadata kohe. Eile käisin Efku ja Kadriga natuke Mustamäel ilma ja inimesi nautimas. Tegin oma elu esimese piljardilöögi, mis selleks korraks ainsaks jäigi. Samuti uurisime kasside ja partide hingeelu - Efku suhtles kassiga edukalt saksa keeles ja Kadri partidega keeles "ma ei anna teile süüa, aga pildistada tahan küll". Pardid korraldasid üldmobilisatsiooni ja organiseeritud põgenemise.

Täna veetsin Mari-Anniga sisuka pooltunnikese kaubamaja-aluses kaltsukas eesmärgiga hankida kohane ja (eba)väärikas riietus oma rebastele. Esmaspäeval siis saame veenduda oma kadestamisväärsetes stilistivõimetes.

esmaspäev, 26. november 2007

Kui Sa tuled, too mull´ roose...

Nädalavahetusel sai siis Rakveres Jaan Paku noormuusikute festivalil käidud. Nagu eelmiselgi aastal, läks meil hästi ja veel paremini. Meid valiti lõppkontserdile esinema ja preemiaks saime Krediidipanga helkurid, armsad aknakaunistused ja palju raha. Roosid saime ka. Ja šokolaadi.

Õnneks ei pidanud täna vähemalt koolis käima, sest täna ma käisin hoopis Tartus. Surusin seal haridusministril kätt ja sain jälle nänni. Ma arvan, et see oli nüüd vist viimane nännisaamine selle augustikuise olümpiaadimedali eest. Igatahes said kõik umbes 90 vastuvõtule kutsutud õpilast endale päris hea digifotoka. Hmm, kui suur neil see eelarve oli õige..? Ja kõik said suure roosi ka. Kahjuks närtsis see pika kojusõidu ja bussiootamise peale kaunikesti ära. Päris huvitav on iga päev roosiga koju saabuda :). Sandrit ja Renatet nägime ka ja siis tegime minister Lukasega kõik koos pilti.

Sellised uudised seekord.

reede, 23. november 2007

Ootan lund, ootan und, ootan...

Mul viskas ilm lihtsalt üle. Ja otsustasin ennast lohutada blogi kujundusega. Sest kui õues lund ei ole, tuleb see välja mõelda. Need jääkarud on ju ka armsad.

Kooli kohta veel niipalju, et teisipäeval oli juhtumisi minu elu viimane bioloogiatund. Puhka rahus.

neljapäev, 22. november 2007

Meie klassi poisid ei kanna lipsu, sest täna on neljapäev!

Nii, ma vaatan, et ma pole siia tükk aega midagi asjalikku kirjutanud. Nii ei lähe mitte. Valgustaks siis vähemalt tänast päeva ja võimalik, et mõnda asja veel.

Tänane päev koolis möödus suhteliselt rahulikult, kui mitte arvestada
  1. valehäiret. Meie olime just kenasti alustanud vene keele tundi, kui üle kooli kriiskas häirekell. Paanika puhkes silmapilkselt. Mõni hetk pärast sirina lõppemist kostis kõlarist meeshääl: "See oli kaasõpilase põhjustatud valehäire, palun rahuneda." Ning siis saime me häiret veel üks kord kuulda. Selle peale kõlas juba Muusa ärevil hääl: "Õpilane, kes toimetas teisel korrusel ja tegi seal asju mida ei ole vaja teha, ..." Lause, nagu Muusal vahel kombeks, sinna lõppeski kena häälekõrgendusega.
  2. plahvatusohtu füüsikaklassis. Kuurme tahtis teha meile täna ühte katset, sest õues oli imekena udune ilm ja ta oli seda täna juba kõikidele klassidele teinud. Katse seisnes tillukese ampulli kuumutamises, mis sisaldas eetrit. Ampulli kujutis oli suurendatult projitseeritud klassi seinale, niiet pimedas klassis võis seda hästi näha. Põnevusega jälgisime eetri keemahakkamist, pealtnäha mitte hoolides Kuurme märkusest, et kogu kaadervärk on väga plahvatusohtlik. Kui eeter aurustus, siis ühel hetkel, täpsemalt temperatuuril 194 kraadi Celsiust, kadus gaasi ja vedeliku piirpind ja Kuurme ütles, et nüüd kohevarsti tuleb üllatus. Mis see üllatus ikka võis olla? Ilmselt see kauaoodatud- ja kardetud plahvatus? Kuid kahjuks seekord siiski mitte. Lihtsalt kui gaas igal pool ampullis korraga kondenseerus, läks ampull üleni mustaks. Kuna Kuurme avastas, et me ei tahagi veel koju minna (mis siis, et tunnikell oli ammu helisenud), kordas ta katset veel kord.
Sellega põrutavad sündmused reaalirindel seekord piirdusid. Ootame põnevusega, mida toob homne päev. Üldiselt hakkab toimuma see, et mina kui viimasel ajal rabavate ideede generaator ja organisatoorne aktivist olen mõnuga asunud valmistuma jõuludeks. Esiteks suutsin ma moodustada universaal-geniaal-instrumentaalansambli, millega me asume täitma ennenägematut ülesannet - saada kokku proovideks ja esineda jõulukontserdil. Siinkohal võtan vastu pakkumisi kandle- ja kontrabassitassijatelt :). Teiseks suutsin ma moodustada universaal-geniaal-tantsuansambli, millega asume täitma ennenägematut ülesannet - saada kokku proovideks ja esineda jõulukontserdil. Siinkohal võtan vastu igasuguseid pakkumisi.

Veel üks minu rabavatest ideedest. Täpselt esmaspäeva õhtul tuli mul mõte, mille ma ka viivitamatult teoks tegin. Söö porgandit, sest porgand on hea! Sellekohase plakati panin ma ka kooli puhveti kõrvale üles. Vot nii.

Laupäeval sõidab jälle üks universaal-geniaal-instrumentaalansambel koosseisus kannel, basskannel ja kaks flööti Rakveresse kammeransamblite festivalile. Eelmine aasta läks meil ju hästi, loodame, et nüüd ka.

Tegelikult ma tahaks akordionit hoopis mängida praegu. Oh, kuidas tahaks.

Nädala moto: Kõige parem komm on porgand!

esmaspäev, 15. oktoober 2007

Korraks ära vaid...

Praeguse hetke laul - Dagö "Maantee"

Peatudes bussipeatuses...
minna minema kas või ühega
tahaks kaasa
Korraks ära vaid, linnu säravaid
lihtsalt vaheldust, suunaski kaheldes
imede lõppedes, õndsais paikades
koju jõudmisel, täidetud nõudmised

Tuul ühel hommikul
viib kaasa su
merekaldale
Sääl iga päev
päikest näed
vaade maailmale
Need kes sinust jäid
kahelpool teid
sääl ikka on veel

tuul
koidikul
vaid kaasa viib need
kes valvanud öö läbi teed

Tahaks kuskile kaugele. Ära.

neljapäev, 6. september 2007

Tere sügis!

Nüüd on sügis käes ja kool alanud. Koguaeg sajab vihma ja pea on juba esimesest koolinädalast väsinud. Aga tore on see, et ma olen nüüd abiturient. See tähendab, et ma saan rebaseid retsida ja kõike muud toredat teha.

Mõtlesin, et kuna on sügis, siis vahetaks ka lehe kujunduse aastaajale vastavamaks. Mulle igatahes meeldib.

Tervitan kõiki õpetajaid, abituriente, rebaseid ja oma väikest nublut Kaid, kelle ma 1. septembril esimesse klassi juhatasin. Olgu teil tore.

esmaspäev, 30. juuli 2007

Ei taha reaalsusesse tagasi!

ETNO!
FOLK!


Rohkem sõnu polegi vaja. Kes teab, see teab. Ma tänan teid kõiki ja kallistan ja tahan teid uuesti jälle näha. Sest see oli lihtsalt ületamatult hea. Aitäh.

esmaspäev, 2. juuli 2007

Tükikesi tantsupeost



Üle aia Selverisse ronida ei tohi!
Muru on püha!

Kadri Tiis isiklikult: Kas te nende vihtadega tuletegi peole või?
Kadri Tiis isiklikult: Valge peaga Lee poiss, ma ei saa aru, miks sina üksinda ei jõua Jälgede lähteasendisse, kui kõik teised jõuavad.

Jou. Olen seitseüheksa. Jou. Ma olen nii mõnus mees, et ma ei tantsi. Jou. Ma ei tee ühtegi polkasammu. Jou. Mulle maksti selle eest, et ma tuleks siia tantsupeole kohatäiteks. Jou. Ma ei tõsta oma tüdrukut ka. Jou. Vot nii mõnus mees olen. Jou. Jou.

Ja läheb laine! Fa! Fa! Fa! Fa! Fa!

Ja suvi tantsib... Kõik see vägi. (Üks, kaks, vahetussamm, üks, kaks, vahetussamm, üks, kaks, vahetussamm, üks, kaks, pööre, hopp! Ja nüüd kammime!)
Soovide valss. C-segased. (See on romb, ausõna!)
Tees telu. Õpetajad.
Kiitsakas. 3.-4. klass
Päikeseratas. 3.-4.
Rongisõit. 2.-3.
Tulge siia, poisid-plikad. 2.-3.
Suur suvi. Suured võimlejad.
Vändra metsas. (..Vändramaal, lasti vana karu maha.) C-segaste poisid ja 3.-4. poisid.
Jõgeveste polka. Jou. Olen seitseüheksa. Jou.
Jaani räpp. Jou.
Räditants. Õpetajad.
Tahaksin olla. 1.klassid
Plaks ja pliks. 1.klassid
Jaaniussid. Väiksed võimlejad.
Kodu. 5.-6.
Suvetrall. 5.-6.
Tuuriga. Neiud.
Kulla kutse. Neiud.
Nummerpolka. C-segased. (Mumpsus olge! Selle tantsuga saab sooja!)
Jäljed. C-segased. (Kusagil veel soojad saiad on teel.)
Sügistaevas. Võimlejad.
Puu on puude kõrgune. Peaaegu kõik see vägi.
Ja suvi tantsib... Kõik see vägi.
Oige ja vasemba. Kõik see vägi.

Vägeev!

laupäev, 9. juuni 2007

Minu Vasja

"Isegi väljamõeldud inimene on parem kui mitte keegi. Väljamõeldud inimene on enamasti ka elavast inimesest parem."
Karl Ristikivi
Vasja on minu nähtamatu sõber. Ma sain temaga tuttavaks tema sünnipäeval, kuhu Efku mind kutsus. Ta on hästi tore ja tubli ja igakülgselt andekas. Ta tantsib minuga trennis kui Siimu ei ole, ta oskab orelit ja saksofoni mängida ja puust linnumajakesi kopsida. Ta on selline keskmist kasvu {tuvi}, juuksevärvis ma ei ole väga kindel. Aga ta on tugev. Ja minust parajalt pikem. Ja ta on minuga igal pool kaasas. Kui vaja, siis ta mahub mulle taskusse ära. Tegelikult on üks asi ka mida ta ei oska. See on füüsika. Aga tal on sõber, Volodja. Volodja on Mari-Anni nähtamatu sõber. Vasja ja Volodja on suured sõbrad ja teevad kõike koos. Seda sel ajal, kui mina parajasti Mari-Anniga koos olen. Volodjale ei meeldi ka füüsika. Nad kumbki Vasjaga ei julge füüsikaklassi sisse tulla ja ootavad väljas, kuni meil tund läbi saab. Siis nad mängivad kahekesi bridži. Nad saavad seda teha küll.
Tavaliselt istub Vasja tunnis minu laua kõrval põrandal. Kui ta tahab, siis ta võib isegi pikali visata, sest tal ei ole valus kui keegi talle kogemata peale astub. Ja ta ütleb mulle töö ajal vastuseid ette. Volodja ütleb Mari-Annile ka. Vot.
Aga Mari-Annil on nüüd Heiki ka, kes tuli Hispaaniast tantsukursustelt tagasi. Mari-Ann tantsis ka mõnikord trennis Volodjaga, aga nüüd ta tantsib Heikiga. Vasja on Heiki peale natuke kade, sest ta arvab, et Heiki oskab temast paremini tantsida. Mina küll nii ei arva.

P.S. Efkul on täna sünnipäev! :)

reede, 8. juuni 2007

PILERIN

HÜHEL PÄEV-
AL TÕUSIS
PILLERIN
VARAKULTÜLE-
SE JAAIASE-
MA KA ÜLES-
E JA ISA KA
JA PANIT KÕI-
K RIITESE
HÄKITSEL-
T HELISESUKSEKE-
L JA ISA LÄKS
VATAMAKESE-
ALONJAOLI
SEALNENTE
VANNAISAK-
ENEMATTEK-
ID TALE KÕVA
MUPSU JA
VANNAISA LÄKS
TAKASSI JA
VÕPATAS LÕPP


ELAS KORD
TÜDRUK
TALEIOLN-
UT EMAEK-
A ISA SEST
TAOLIJUBA
PÄRISURR
AKA SIIS SÜNT-
ISTAL POEK
TÜDRUKSÖÖTI-
S POEKA
NIIPALJUKUI
TEMATAHTIS





Teele, 5-aastane
kirjaviis muutmata

neljapäev, 7. juuni 2007

Tere, kõik suured ja väikesed sõbrad!

Pole kaua aega kirjutanud, tõsi. Aga oli ka palju teha.

Nimelt lõpetas Teele vahepeal muusikakooli. Kümme aastat orjapõlve on lõpuks ometi läbi. Pärast lõpueksamit torkas pähe, et nii, nüüd ongi kõik. Aktus veel ja siis enam ei midagi. Ei kunagi enam pingsat kandleharjutamist, solfedžot ja muusikalugu. Milline õndsus... Aktus oli tore: palju lilli, okkaid, kallistusi. Kindlasti ei olnud ma mõnda oma lennukaaslast iialgi muusikakooli koridorides kohanud, liiati siis kõigiga tuttavaks saanud. Aga pärast lõpuaktust muusikakoolis oli küll selline tunne, et kõik on sõbrad, selline ühtekuuluvustunne. Ja natuke kurb oli ka. Lihtsalt oli harjumuseks saanud peaaegu iga päev muusikakooli minna ja harjutada ja vahetevahel niisama tundi oodates istuda. Nüüd jääb selle harjumuse asemele tühi koht. Kuid selle tühja koha täidavad kogemused ja oskused, mis nende aastate jooksul omandatud.

Lisaks rabelemise muusikakooli lõpetamisel olid ka koolis kiired ajad. Matemaatika eksam ei läinud just kõige paremini, aga tühja sellega. Geograafia riigieksam on veidi olulisem. Me ei ole veel tulemusi teada saanud, aga loodan, et läks hästi. Kui mitte, siis saab ju igal juhul järgmine aasta uuesti proovida.

Ja kõige tähtsam: SUVI on kohal! Suvel saab igasuguseid lahedaid asju teha. Näiteks vene keele jaoks filmi teha ja tantsupeol tantsida ja rongkäigus käia ja laulupeol laulda ja lingvistika laagris keelesõlmi lahti harutada ja kandlelaagris sõrmi villi mängida ja jalgrattamatkata ja ujuda ja etnolaagris ja folgil jämmida ja lingvistika rahvusvahelisele Peterburgi sõita ja Vigala koorilaagrisse minna ja siis tuleb Maritil sünnipäev ja rahvatantsulaager ja oh, siis ongi juba sügis käes. Tegus suvi tõotab mul tulla. Soovin kõigile teile samuti siiruviirulist, kirjumirjulist, kullakarvalist, sääsevaba ja mõnusat suve. Sest suvi on nautimist väärt! :)

P.S. Minu isiklik optimum on 17 kraadi Celsiust, niiet hoidku see ilmataat oma nahk ja kõrvad, saba ja sarved, kui ta kavatseb meid siin 30-kraadise põrguga piinata. :P


pühapäev, 22. aprill 2007

Olümpiaadi kodukord


Palume kõigil olümpiaadist osavõtjatel olümpiaadi ajal ebameeldivuste vältimiseks:
  • käituda korrektselt (naeruteraapias pole ju midagi ebakorrektset?!)
  • mitte tarbida alkoholi jm õpilastele ebasobivat (kas metanooliõunad ja 3,9% alkoholisisaldusega kommid loevad?)
Igatahes, käisime siis Tartus lingvistika olümpiaadil: mina, Mari-Ann, Katre, Triinu ja veel mõned. Veetsime lõbusalt aega, möödaminnes lahendasime neli tundi ülesandeid, sõime metanoolisisaldusega sidrunõunu, mis pilku hägustasid, ja naersime ohjeldamatult. Toimus tutvumisõhtu, mille käigus said tuttavaks Teele, Mari-Ann, Katre ja Triinu. Üldiselt läks meil ju hästi.

Aga Mari-Ann ei ole normaalne. Sest ta kurivaim suutis selle olümpiaadi ära võita. Katre oli teine ja mina viies. Nüüd me põrutame augusti alguses Peterburi rahvusvahelisele.

Vot. Aga tegelikult jõudsime me Sandri abiga hoopis järeldusele, et kes kaua elab, see kannatab.

Ja kui keegi tahab meie toreda nädalavahetuse kohta veel üht-teist teada, siis palun lahkelt külastada Murka blogi.

esmaspäev, 26. märts 2007

Mina kaitsen ennast ja sind!


Tegelikult ma kaitsesin täna oma uurimistööd. Lõpuks. Ohjahh, nüüd on see siis tehtud. Kujutate ette, me istusime kuus tundi klassis ja kuulasime üksteise juttu. Meie komisjonis oli kõige rohkem kaitsjaid, sellepärast meil nii palju aega läkski. Lõpuks olid kõik juba nii tüdinud ja tahtsid ära koju saada. Mina olin eelviimane. Ma mõtlesin, et kui ma juba siia tulin, siis peavad nad ka ära kuulama, mis mul öelda on. Ja öelda oli mul palju. Mul ei olnud mingit aimugi, kui kaua ma räägin. Aga nagu välja tuli, rääkisin ma hoopis kauem kui ette nähti. Järelikult ma muudkui rääkisin ja rääkisin ja sain just õige hoo sisse ja oleks veelgi rääkinud, aga mind hirmutasid natuke komisjoni liikmete näod, mis nägid nii välja nagu nad magaksid lahtisilmi ja kukuksid kohe tooli pealt maha. Siis ma tegin lõpu ja nad miskipärast ei tahtnudki mult midagi eriti küsida, vist tahtsid ainult, et ma kiiremini sealt eest ära läheks. Aga vähemalt ma sain hästi hakkama. Mis sa nendele ajaloolastele ikka muusikast räägid, nagunii nad ei saa aru. Nende jaoks on see täiesti kõrvaline ja kasutu teema.

Vot nii. Uue tunniplaani saime ka täna. Reedel on ainult kuus tundi. Milline õndsus... See-eest algab reedene päev kahe bioloogiaga. Noh, vähemalt ei ole enam kahte füüsikat järjest :P.

Sellega me selleks korraks lõpetame, meie kordussaadet võite kuulata iga päev kella kaheksast kolmeni päeval. Kohtumiseni järgmises saates ja hoidke sabad rõngas (vihje Svenile) :).

pühapäev, 11. märts 2007

Kevaaaad...!



Aga minul algas kolmapäeval kevad. KEVAD, kas teate. Kevad on nii äraütlemata tore asi. Lumi sulab ära ja rohi hakkab rohelisemaks minema ja päike paistab ja linnud laulavad ja õhk lõhnab nii keva-kevadiselt ja kõik on nii tore, nii tore, nii tore...

esmaspäev, 5. märts 2007

Said üle koerast, saad sabastki.

Ohhhh...! Nüüd siis lõppude lõpuks, minu ajutiseks kergenduseks ja maailmarahu säilivuse huvides on üks jama kaelast ära saadud. Uurimistöö nimelt. Aga see on kõigest uurimistöö, mis on kaelast ära saadud. Järgi jäid retsensioon ja kaitsmine, mis ikkagi veel ähvardavad. Aga eks need ka saavad kunagi tehtud ja siis ma võin selle pagana uurimistöö igaveseks unustada. Vot tak.

Füüsika töö oli kõige katastrofaalsem katastroof, mida ma oma katastrofaalselt katastroofilise füüsika-karjääri jooksul olen kogema pidanud. No nüüd ma natuke liialdasin tõesti. Nii hull see ka ei olnud. Siiski oli see piisavalt jube, niiet ma mitte midagi ei osanud. Ah, tühja selle füüsikaga. Nagu Marella ütles täna: "Ma ei tahagi seda füüsikat enam osata. " Sest on ju nõme pingutada, kui niikuinii mitte midagi välja ei tule ja õpetamisest kasu ei ole. Üldsegi, ma absoluutselt ei usu, et seda füüsikaasja mul kunagi elus samal kujul vaja läheb. Ega ma füüsikuks ju ometi ei taha saada. Kuurme arvas täna, et ta kevadel läheb koolist ära. Äkki see olekski lahendus? (A) Oleks temale parem ja meile parem. Temal ei teki enam müramürgistust ja meie hakkame võib-olla midagi aru saama.

Kirjanduses saime teada, et Faehlmanni arvates räägivad eestlased Vanaisaga sama keelt ja on ka muidu igati privilegeeritud tegelased. Seevastu lätlased on tänu oma laiskusele ja logardlusele nime saanud vahu järgi, mis maha visates läts! teeb, sest et nad keelte ja nimede jagamisele hiljaks jäid. Ja nende keel on segu kõikide teiste rahvaste keeltest. Kahju kohe vaestest naabritest. Pole neil nii suurt häda midagi.

Tahan tänada oma juhendajat Märten Kaldamäed, kes mind kaitsmisele ei lubanud ja seda oma allkirjaga kehtetul leheküljenumbriga tiitellehel kinnitas. Tänan tähelepanu eest. Korrespondeeris kadett Tühikargaja.

laupäev, 3. märts 2007

Kuues ja ühtlasi viimane õppetund sarjast "Kuidas püüda kinni tuppa sattunud mesilane".

10. Võtta kätte tikutoos seesoleva mesilasega. Viia tikutoos avatud akna juurde ning hoida tikutoosi veidi väljaspool aknaavaust.

11. Nüüd teise käe sõrmega avada ettevaatlikult tikutoos u 50% ulatuses samade liigutustega, nagu juba kirjeldasime köögi stseenis objektide eemaldamisel tikutoosi sisemusest. NB!!! Tikutoos peab olema sellises asendis, et sahtli avatud pool jääks pärast avamist toast eemale ehk õue poole. Muidu võib juhtuda, et tikutoosi avamisel lendab mesilane tagasi tuppa. Kui tikutoos on avatud, peaks mesilane ise kiiresti tikutoosist välja lendama. Kui aga ta on jäänud miskipärast uimaseks, tasub juba avatud tikutoosi õrnalt näpuga koputada. Tavaliselt annab see tulemust ning mesilane lendab välja.

12. Kui mesilane on välja lennanud, on meie eesmärk täidetud. Kui aga mesilane keeldub tikutoosist väljumast, siis on tõenäoliselt tegemist surnud isendiga ja tikutoos tasub tühjendada mesilase laibast, avades ta vähemalt 75% ulatuses ning suunata sahtel alla poole, ise samal ajal ikka veel tikutoosi VÄLJASPOOL akent hoides. Taolise liigutusega peaks olema garanteeritud, et mesilase laip väljub tikutoosist ning pudeneb õue maha. Kui ta aga ei välja mingil põhjusel toosist, tasub taas kord proovida õrnalt koputada tikutoosi pihta, ise samal ajal endiselt tikutoosi väljaspool akent hoides ning sahtel suunatud allapoole. Sellise tehnikaga on garanteeritud, et mesilase laip väljub tikutoosist.

Igal juhul oleme me nüüd niimoodi mesilasest toas lahti saanud.
Sellega on õppetundide sari lõppenud. Loodan, et sain kasulik olla.

teisipäev, 27. veebruar 2007

Viies õppetund sarjast "Kuidas püüda kinni tuppa sattunud mesilane".

8. Kui mesilane on tikutoosisahtlisse püütud, ei tohi kohe tikutoosi seina vastast eemaldada. Enne seda tuleb tikutoosisahtel ettevaatlikult sujuva liigutusega lükata suletud asendisse nii, et ta jääb täielikult tikutoosisahtliümbrise sisse. Kui sahtel on tagasi suletud asendisse lükatud, on mesilane kindlalt suletud tikutoosi sisemusse. Nüüd võib tikutoosi seina vastast eemaldada.

9. Ikka veel kinnine tikutoos viia akna vahetusse lähedusse. Juhul, kui aken on kinni, asetada tikutoos mõneks ajaks aknalaua peale.

  • Akna avamine. (kehtib ainult juhul, kui aken pole juba avatud - seda saab kindlaks teha ohutumalt, kui käega või muu kehaosaga jõuliselt näivast aknaavausest läbi lükates, millel võivad olla pöördumatud traagilised tagajärjed juhul, kui aken oli suletud. Seda sügavate lõikehaavade näol. Et veenduda selles, kas aken on avatud, tuleb väga aeglaselt ning pikkamööda viia kätt järjest lähemale nähtavale aknaavausele. Niipea, kui tunnete käe liikumisele teatavat takistust, mis võib olla suhteliselt nähtamatu, kohe käe edasine liikumine peatada ning käsi tagasi tõmmata - takistus viitab sellele, et aken ON suletud. Kui aga käsi on täielikult väljaspool nähtavat aknaavaust, siis on aken juba lahti.) Kui aken on kinni, tuleb selle avamiseks haarata suhteliselt kindlakäeliselt käega akna küljes leiduvast lingist ning seda sujuva, kuid kindla liigutusega keerata ülespoole. Kui aken avaneb vasakule, siis tuleb linki keerata 70-90 kraadi päripäeva, kui aga aken avaneb paremale, tuleb linki pöörata 70-90 kraadi vastupäeva. Taolise strateegiaga tuleb avada kõik akna lingid. Kui lingid on viidud avatud asendisse, tuleb akent sujuvalt enda poole tõmmata, kuni aken on vähemalt 50% ulatuses avanenud.

esmaspäev, 26. veebruar 2007

Neljas õppetund sarjast "Kuidas püüda kinni tuppa sattunud mesilane".

4. Olles kindel, et tikutoos on tühi, libistada tikutoosisahtel tagasi tikutoosisahtlit ümbritsevasse karpi ehk ümbrisesse. Hoides tikutoosi käes, siirduda tagasi tuppa, kus asub mesilane. Siirdumise protseduuri kirjeldasime esimese õppetunnis. Eeldades, et kööki siirdumisel on uksed jäetud avatuks, ei ole siinjuures enam vajalik ukseavamise protseduuri uuesti korrata.

5. Jõudnud tagasi tuppa, libistada tikutoosisahtel umbes 1/2 pikkuse ulatuses ümbrisest välja.

6. Lokaliseerida mesilase asukoht. Tavaliselt lebavad mesilased (ja ka muud putukad) seintel ning eriti akendel.

7. Kui mesilane on lokaliseeritud, liikuda ettevaatlikult mesilase vahetusse lähedusse. Vältida tuleb järske liigutusi, kuna need võivad tingida mesilases ärrituvuse tõusu ning enesekaitsemehhanismi käivitumist, mis väljendub rünnakus liikuva objekti poole, mille käigus üritab mesilane ründeobjekti oma astlaga nõelata. Selle tagajärjeks on paistetus, terav valu ning halvemal juhul ka iiveldustunne. Jõudnud mesilase vahetusse lähedusse, tõsta tikutoos rahuliku liigutusega mesilasega paralleelsesse asendisse tema kohal. Tikutoos suunata sujuvalt ning rahulikult mesilasele järjest lähemale ja lähemale. Kuni lõpuks jääb mesilane tikutoosi alla. NB!!! Väga tähtis on, MILLISE tikutoosi osa alla ta jääb. Vääral tikutoosi kasutusel võivad olla kurvad tagajärjed mesilase lömastamise ja sellest tingitud hukkumise näol. Nimelt peab tikutoos olema asetatud mesilase peale selle tahuga, kuhu poole avaneb pooleldi avatud sahtel ehk siis sahtli avaus peab jääma mesilase poole. Tikutoos aga tuleb asetada mesilase peale nii, et sahtli lahti olev osa kataks mesilase täies ulatuses.

pühapäev, 25. veebruar 2007

Kolmas õppetund sarjast "Kuidas püüda kinni tuppa sattunud mesilane".

3. Olles avastanud tikutoosi olemasolu, kontrollida, kas antud toos on tühi. Selleks tuleb toos avada. Avamisel ei tasu kasutada jõudu, mille tulemusena tikutoos muutuks kasutuskõlbmatuks. Selle asemel tuleb lokaliseerida tikutoosil küljetahkudest kõige lühem. Sellele tahule kergelt sõrmega muljudes jookseb tikutoosi sisu muljumise suunas - seega avaneb tikutoos muljumisele alluva tahu vastastahupoolsest küljest. Taas kord tuleb olla ettevaatlik, kuna liigne muljumine võib põhjustada tikutoosi liigse avanemise, mille tulemusena pudeneb kogu tikutoosi sisu põrandale. Sahtli avamisest on see küll ohutum, kuna tikutoosi sisu ning toos ise on suhteliselt kergekaalulised ja seega ei teki tüüpiliselt füüsilisi kehavigastusi ka juhul, kui tikutoosi avanemine peaks toimuma liiga energiliselt. Olles tikutoosi avanud, heita pilk selle sisemusse. Kui silmad näevad segamatult tikutoosi põhja, siis on tikutoos tühi.

  • Kui vaatlustulemusena on täheldatav, et tikutoosis on objekte, tuleb need eemaldada enne järgnevaid toiminguid. Selleks on kõige sobivam lükata tikutoosi sisemine sahtel täiesti karbi seest välja, ise samal ajal peopesaga sahtlit toetades, et tikutoosi sahtel ei pudeneks põrandale, mis toob kaasa eelpool mainitud tikutoosi tühjenemise ning segaduse köögi põrandal. Olles tikutoosi sahtli edukalt oma peopesale libistanud, tuleb see ettevaatlikult asetada lauale. Tikutoosisahtlit ümbritsev karp tuleb kindlasti alles hoida. Asetanud tikutoosisahtli lauale, kummutada selle sisu taas kord ettevaatlikult laua peale. Ettevaatlikult seetõttu, et tüüpiliselt kipuvad tikutoosi sisu moodustavad objektid põrandale pudenema.

laupäev, 24. veebruar 2007

Teine õppetund sarjast "Kuidas püüda kinni tuppa sattunud mesilane".

2. Kui on jõutud kööki, otsida silmadega tikutoosi. Kui silmad ei näe tikutoosi, siis üritada avada kappide uksi ning otsida sahtlites ning riiulites.

  • Kapiuste avamise protseduur on sarnane köögiukse avamise protseduuriga. Ainult selle vahega, et kapiuksed avanevad ainult avaja poole ning tüüpiliselt pole kapiustel linke.
  • Sahtlite avamine on samuti suhteliselt sarnane kapiuste avamisele. Selle vahega ainult, et sahtlid ei avane kõrvale, vaid otsejoones avaja suunas. Liiga järsk, tugev ning pika intervalliga tõmme võib aga põhjustada sahtli välja kukkumise oma pesast, millele võib järgneda halvemal juhul varbaluu murd ning kergemal juhul segadus köögi põrandal. Selle vältimiseks tuleb sahtlit tõmmata sujuva mõõduka pikkusega liigutusega enda poole. Sahtlit avada ulatuses, mis on hädavajalik sahtli sisuga tutvumiseks, et vältida eelpool toodud segadusi.

neljapäev, 22. veebruar 2007

Alustan õppetundide sarja "Kuidas püüda kinni tuppa sattunud mesilane".

Mesilane (Apis) on perekond lendavaid putukaid kiletiivaliste seltsi mesilaslaste sugukonnast. Mesilast siseruumis nähes säilitada rahu. Mesilane nõelab enesekaitseks, seega ei tohiks teda lähemalt puudutada. Mesilase püüdmiseks ja toast eemaldamiseks teha järgmist.

1. Minna kööki. Selleks asetada üks jalg teise ette vaheldumisi: parem, siis vasak, siis jälle parem, siis vasak jne, kuni on jõutud kööki.
  • kui köögi uks on kinni, siis asetada oma käsi ukselingile ning sujuva liigutusega viia lingihoob alumisse asendisse (keerata ümber lingi telje u 45 kraadi päripäeva, kui uks avaneb paremale ning vastupäeva juhul, kui uks avaneb vasakule). Kui uksel pole lingimehhanismi, siis piisab vaid kergest tõukest ukse pihta juhul, kui uks avaneb avajast eemale ning sujuvast tõmbest uksenupust, kui uks avaneb avaja poole.

Adeliine on kuri


Aga mul on paha tuju. Kohe nii paha, et täitsa vihaseks teeb. Ärge siis mind närvi ajage, onju. Sest muidu ma ei vastuta tagajärgede eest. Asi on selles, et minu hoolikalt ja kaua tehtud uurimistöö põrmustati täielikult. Ja nüüd pean ma seda uuesti tegema. Tähtaeg on, üllatus-üllatus, esmaspäeval. Ja arvake, mis päev täna on? Neljapäev! Oi, ma olen kuri. Lisaks on umbes palju kontrolltöid, kaks arvestust vene keeles ja kannel ,mis lausa lunib harjutamist. Ööpäevas võiks olla 48 tundi. Siis saaks tervelt 16 tundi magada. Mmmm... Mari-Ann ja Kristjan ei söö kamašokolaadi. Häbi teil olgu! Siis ma saan kõik šokolaadi üksinda nahka pista :). Mata kontrolltöö oli lihtne. Oleg rääkis meile terve tunni uuest arvestusest. Aga me ei saanud aru mmitte midagi. No jamss noh. Vot tak.
Raporteeris Adeliine. Tänan tähelepanu eest.

laupäev, 17. veebruar 2007

Mida jutustas Vasja

Eile öösel ei tulnud uni kohe. Ja siis Vasja tuli ja hakkas minuga rääkima. Ta rääkis, kuidas ta oli reedel kooli läinud minu asemel. Sellest ei olnud küll eriti midagi kasu, ma mõtlen selle koha pealt, et ta mulle oleks aimu andnud, millega seal tegeleti. Tal lihtsalt käivad vahel sellised hood peal, et ta "ap-sa-luut-selt mitte mõttepoegagi ei mäleta". Noh ja siis me lihtsalt arutasime maailma asju. Vasja arvas, et oleks hiiglama vahva mõnikord lambist minna bussijaama ja valida seal täitsa suvaliselt mingi marsruut. Ja siis sõita sellega nii kaugele, kui parasjagu tuju on. Ja siis vaadata, mis edasi saab. Metsa vahele kondama minna ja ära eksida. Või talisuplust harrastada, kui meri peaks lähedal olema. Või hakata tagasi koju hääletama, teadmata mis suunas peaks Tallinn asuma. Ma arvasin selle peale, et see on päris kaalumist väärt mõte. Aga seda ainult juhul, kui minuga veel keegi peale Vasja soostuks kaasa tulema. Vasjast on mõnikord asja ka, aga ekstreemsetes olukordades ei saa tema abile lootma jääda.

Aga suvel Eesti Etno laagrisse tuleb Vasja minuga kaasa. Ma ei ole küll veel selgusele jõudnud, milliseid pille ta lõppkokkuvõttes siis mängida oskab. Neid on üks päris paras hulk, vähemalt üks, niipalju kui ma siiamaani tean. Ma tõesti südamest loodan, et ta ei oska orelit mängida. Sest seda ma tema jaoks kaasa tassida ei kavatse.

laupäev, 10. veebruar 2007

Uurimistöö, mu arm

Oijahh... Täna oli üks tegus päev. Adeliine veetis terve päeva tublilt uurimistööd tehes. Ja lõpuks sai valmis kah. Vähemalt esialgne versioon koos korraliku sissejuhatuse ja kokkuvõtte ja lisadega ja puha. Eks näeb nüüd, kuidas juhendajale sobib. Igatahes, see võttis mul terve päeva ära. Aga nüüd peab usinalt hakkama vene keelt õppima, sest esmaspäeval ähvardab jube kontrolltöö. Ma kujutan ette, et mõni õpib homme terve päeva vene keelt. Nojah, õhtul läheb ta Mari-Anni sünnipäevale. Aga enne seda on ta tubli ja õpib. Ja harjutab kannelt ka. Tegelikult oleks pidanud koos Siimu ja Mariti ja Mari-Anni ja Karli ja Taneli ja Triinuga homme Marimetsa rappa matkale minema. Aga Mari-Ann võttis kätte ja jäi haigeks. No vot. Jaanuaris me tahtsime ka minna. Siis kui Siimu sünnipäev oli. Aga siis olid meil Eestis nii vaimustavalt koledad ilmad, vihma koguaeg sadas, et ei saanudki minna. Ja nüüd siis jälle. Aru ma ei taipa, kellel on midagi selle vastu. Kas siin on mängus Saatuse Sõrm või hoopis Kõrgemad Jõud. Ei tea, äkki tuli kõrgemalt käsk, peab Ermanni käest küsima. Vot, nii ongi, et kahju. Aga vähemalt oli tänane päev kasulik ja ma loodan, et homne samamoodi. Lehva :)

pühapäev, 4. veebruar 2007

52.korruse lood

Kas te teate, et Adeliine kirjutab koos Mari-Anniga lugusid. 52. korruse lugusid. Need räägivad ühest tädist, kes kolib New Yorki elama. 52.korruse lugusid saab lugeda siit.

Tere

Adeliinel on nüüd oma koht, kuhu ta mõnikord oma mõtteid jätab. Mitte segamini vedelema, ei, kõik on korralikult reas. Täna näiteks mõtlesin kõige rohkem lingvistikast, sest täna oli lingvistika olümpiaad. Ja mulle tõesti meeldis see, sest vahelduseks füüsikale ja keemiale on lingvistika asi, mida ma üldjuhul oskan. Eriti meeldis olümpiaadi kõige viimane ülesanne, mis tahtis olla kõige raskem ja mille eest sai kõige rohkem punkte. See oli keeruline ülesanne, aga mulle ta meeldis. Aga mida ma tõesti ei oska, on kontrolltöö võrdlev-ajaloolise keeleteaduse kohta. Sest see on nii pagana raske. Vot ja sellepärast ma lihtsalt ei tee seda.