Mina kaitsen ennast ja sind!

Tegelikult ma kaitsesin täna oma uurimistööd. Lõpuks. Ohjahh, nüüd on see siis tehtud. Kujutate ette, me istusime kuus tundi klassis ja kuulasime üksteise juttu. Meie komisjonis oli kõige rohkem kaitsjaid, sellepärast meil nii palju aega läkski. Lõpuks olid kõik juba nii tüdinud ja tahtsid ära koju saada. Mina olin eelviimane. Ma mõtlesin, et kui ma juba siia tulin, siis peavad nad ka ära kuulama, mis mul öelda on. Ja öelda oli mul palju. Mul ei olnud mingit aimugi, kui kaua ma räägin. Aga nagu välja tuli, rääkisin ma hoopis kauem kui ette nähti. Järelikult ma muudkui rääkisin ja rääkisin ja sain just õige hoo sisse ja oleks veelgi rääkinud, aga mind hirmutasid natuke komisjoni liikmete näod, mis nägid nii välja nagu nad magaksid lahtisilmi ja kukuksid kohe tooli pealt maha. Siis ma tegin lõpu ja nad miskipärast ei tahtnudki mult midagi eriti küsida, vist tahtsid ainult, et ma kiiremini sealt eest ära läheks. Aga vähemalt ma sain hästi hakkama. Mis sa nendele ajaloolastele ikka muusikast räägid, nagunii nad ei saa aru. Nende jaoks on see täiesti kõrvaline ja kasutu teema.

Vot nii. Uue tunniplaani saime ka täna. Reedel on ainult kuus tundi. Milline õndsus... See-eest algab reedene päev kahe bioloogiaga. Noh, vähemalt ei ole enam kahte füüsikat järjest :P.

Sellega me selleks korraks lõpetame, meie kordussaadet võite kuulata iga päev kella kaheksast kolmeni päeval. Kohtumiseni järgmises saates ja hoidke sabad rõngas (vihje Svenile) :).