kolmapäev, 26. oktoober 2011

Ving

Eelmisel esmaspäeval käisin Renate juures. Niisama lobisesime lingvistika asjadest rahvaga. Ja sõime Renate tehtud roogi. Sain isikliku pühendusega eksemplari Külli doktoritööst "Optimaalsusteoreetiline käsitlus eesti keele fonoloogilisest kujunemisest".

Teisipäeva öösel rääkisin Ristiisas Rauliga rahast.

Reedel pidime Ivoga koos tegema väikse Vikipeedia tutvustuse LOTE aines "Eesti keele väljendusõpetus". Alguses öeldi, et aega on 30-45 minutit, lõpuks juhtus aga see, et vist mingi 15 minutit ainult. Ja sellest suurem osa läks ka raisku, sest mu arvuti otsustas sea moodi käituda. Piinlik. Üldiselt olen ma nüüd selles aines assistent, mis tähendab, et ma pean koordineerima 200 üliõpilast, hoidma neil kätt ja vastama korduvalt samadele küsimustele. Noh ja siis lugema läbi kõik nende Vikipeedia-artiklid, leidma üles absoluutselt kõik keele- ja muud vead, neid mitte ära parandama, vaid nendele tähelepanu juhtima. Ja seda 24 tundi ööpäevas järgmised 4+ nädalat. Väidetavalt saan ma selle eest natuke raha ka. Ja võib-olla lõputöö teema.

Reede õhtul oli siin üks praasnik. Kalle oma nimelt. Jõin umbes terve pudeli veini ära (??). Suurem osa õlut on ikka veel rõdul ja külmkapp on ka pudeleid täis. Mina ei tea midagi, mina magasin. Laupäeval oli neil esinemine muideks.

Eile pidasin Vikipeedia loengut aines "Arvutiriistvara II". Peamikker taheti mulle külge panna. Pandi ka. Suht harjumatu oli. Ümber kaela ja kõrva taga mingid torud. Vabandust väga, mul veel on juuksed ka peas! Prillid ka muideks. Alguses läks tükk aega ära selle adjustimise peale. Küll oli ta suust liiga kaugel, et hääl ei kostnud, kästi kõvemini rääkida, siis jälle liiga ligidal, nii et hingata ei tohtinud. Rääkimistempo oli üllatavalt poole kiirem kui tavaliselt loengut pidades, mis on ju hea. Mõned minu naljad tundusid, et olidki naljakad, mis on ka hea. 

Üldiselt olen ma nüüd mingi korraldajatädi, kes peab korraldama ära kaks üritust, ehk saama nendele reklaami, esinejad, külalised, toidu, joogi, auhinnad, diplomid, muu kila-kola, meeleolu, koristuse. Mind on üks, mul on kaks kätt ja jalga ja üks suitsev aju. Ja mul ei ole autot. Ja mul ei ole liiga palju raha.

neljapäev, 13. oktoober 2011

Kansanedustaja

Nägin paar päeva tagasi unes, et rääkisin kellegagi inglise keeles. Soravalt, hea hääldusega ja mitmeid lauseid. Täna, kui ma hakkasin MTÜ kolme kuu raportit inglise keeles kirjutama, said lootused muidugi purustatud.

Viimane juhatuse koosolek nägi välja nii, et võtsime eelmise koosoleku protokolli ja vaatasime, mis teha jäetud asjadest tehtud on. Paar asja oli kah. Ülejäänud asjadest osa delegeerisime üksteisele ümber ja osa lihtsalt ignoreerisime.

Õues on täitsa külmaks läinud. Kui sealt juhatuse koosolekult tulin, siis käed külmetasid. Need sai taskusse pandud. Aga siis hakkasid kõrvad külmetama. Need sai kapuutsi pandud. Aga siis ma jõudsin koju. Üks kõrv veel natuke valutas pärast.

Sellega üldse mitte seotult olin ma esmaspäeval haige. Köh-köh ja noh-noh ja palavik (vist). Täpselt ühe päeva.

Aa ja siis ükspäev ma lükkasin jälle Antsu käima.

Ja siis saadab mulle meili keegi kodanik TTÜ meeskoorist, et kuule me oleme siin Sao Paulos, et ega sa ei tea mõne Juhan Kartau kooriliikme kontakti, hüppaks nende juurest homme läbi...

laupäev, 8. oktoober 2011

Berliin, 2. päev


25. märts 2011, reede

Hommik saabub vara Indoneesia tüdrukute ajavahe tõttu. Pakun, et kell on neli, kui nad ärkavad ja jutustama hakkavad. Lõpuks jõuab aeg ka niikaugele, et ma ei pea enam pingutama unes püsimiseks ja võin üles tõusta. Nad kutsuvad mind trammiga sõitma, me nimelt saame oma kaelakaardiga tasuta ühistransporti kasutada. Keeldun viisakalt. Vannitoas on killer-dušš. Kui sellest käega kindlalt kinni ei hoia, paiskab see oma kontrollimatu veejoa vannitoa kaugeima seina poole, mis jõuab sinna väga edukalt, sest ei ole mitte midagi, mis seda takistaks. Tulemuseks on üleni märjad seinad ja vetsupott, rääkimata lainetavast põrandast. Siska võtab olukorra kokku nii: "Where is the fire???". See on üks neist duššidest, mis hakkab tööle vajutuse peale ja lõpetab ise. Liiga vara. Hommikusöögilauas leidub söödavaid asju. Ning siis ongi aeg minna konverentsile.

Otsin endale koha seina ääres, pikendusjuhtme kõrval. Mind haarab vestlusse Anna Rootsist. Ta näeb oma vanuse kohta väga noor välja. Naeratan ja noogutan. Kohal on inimesi kõigilt mandritelt, 34 chapterist ja Wikimedia Foundationist. Pärast sissejuhatust algab "State of the Chapters", kus chapterite esindajad tutvustavad kolme minuti jooksul oma chapterit, tegevusi viimase aasta jooksul ja tulevikuplaane. Kuna mina olen meie MTÜ tegevusega oluliselt rohkem kursis kui Raul, siis olen sunnitud selle ülesande enda õlgadele võtma. Ma põhimõtteliselt ei harjuta kunagi oma ettekannet stopperiga peegli ees seistes kolm korda läbi. Seega tuleb esitusele slaidiesitlusele tuginev improvisatsioon. Improviseerin üheksakümne inimese ees mikrofoni kolm minutit inglise keeles. Jube. Ma usun, et enamiku osalejate jaoks oligi see ainuke kord, kui nad üldse kuulsid mind kõnelemas.

Järgnevad presenteišonid, seššionid, diskaššionid. Teemasid ma ei hakka vast pikemalt ümber jutustama. Ei saa öelda, et õpiksin nendest ettekannetest ja aruteludest tohutult palju uusi praktilisi asju. Enamik teemasid on mulle tuttavad ja teada. Pigem on tähtsad üldine õhkkond ja kogemused, mida omandan alateadlikult. 

Iga natukese aja tagant on kohvipaus, kus saab käia ennast sirutamas ja puuvilju pugimas. Ja lõunasöök on ka. Toit on natuke veider, aga üldiselt mulle meeldib. Keedetud lillkapsas ja brokkoli näiteks on väga minu maitse järele. Etteruttavalt võin öelda, et alles viimasel päeval, kui ümberringi väga avalikult nurisema hakatakse, saan aru, et lõunasöökidel meile ühtegi lihalaadsetki toodet ei serveeritud. Ma ausalt öeldes ei pane seda üldse tähele. 

Õhtul, kui seššionid läbi on, suundub enamik rahvast kuskile linna teise otsa järjekordsesse lounge'i. Mul ei ole mingit tahtmist sinna minna, kuigi reklaamitakse, et seal saab süüa. Selle asemel lasen Siskal ennast kaasa kutsuda, aru saamata, kuhu ja mida tegema. Tuleb välja, et seltskond, mis koosneb kahest Indoneesia tüdrukust, ühest Hong Kongi ja kahest India tüübist ning minust, suundub (minu silmis) suvalisse kebabiputkasse (kus Siska väidetavalt on varem käinud, aga jutuhoos pöörab peaaegu valelt tänavalt ära). Söön mingit salatit ja kuulan, kuidas Siska aktiivsel eestvedamisel WMF-i kirutakse. Lõpuks maksab üks India tüüp kõigi eest arve.

Hostelisse tagasi jõudes otsustan tutvuda kohaliku jaekaubandusvõrguga. Küsin retseptsioonist, et kus on siin lähedal poodi, mis on veel nii hilja lahti (kell on juba kaheksa läbi) ja kus saab kaardiga maksta. Tšikk näitab mulle kaardi pealt ja seletab. Mina saan ainult poolest jutust aru ja ka kaardipealne täpne punkt jääb hoomamatuks. Aga sellegipoolest ma noogutan innukalt, tänan ja lähen enesekindlalt avastusretkele. Kõnnin küll mööda õiget tänavat, kuid juhatatud pood ei ilmu. Kõnnin tagasi. Küsin kahelt inimeselt teed. Poe nimi on Edeka ja tuleb välja, et see asub teeäärses metroojaamas. Tänava ääres selle silti ei ole, tuleb lihtsalt tänavalt alla jaama astuda ja oledki kohas, mille ametlik nimetus on Supermarkt, kuid mis annab kõigest väiksema Maxima mõõdu välja. Jäätee on odavam kui Eestis. Kassas tahan kaardiga maksta, kuna oma vähest sularaha oleks mõistlikum hoida kui kulutada. Terminal aga minu kaarti ei söö. Tädi jälle ei oska sõnagi inglise keelt. Mis siis ikka, mündid lähevad käiku. Hostelis saan teada, et tolles kauges lounge'is eriti süüa ei pakutudki ja igav oli ka. Charlene on endiselt oma pagasikaotuse tõttu väga õnnetu.

reede, 7. oktoober 2011

Mõistuse piires põhjalik

Jutuajamised kõrgema leveli inimestega. Vägagi tulemuslikud. Jutuajamised mitte eriti kõrgema leveli inimestega (minu subjektiivne arvamus). Kaheldavalt tulemuslikud. Jutuajamised Kallega. Muideks eelmine nädal ma sain ta niikaugele, et ta oli nõus laskma oma pilte Vikipeediasse üles laadida.

Loen ühte asja ja mitte midagi ei saa aru. Ei peagi saama eriti palju. Ja kõlbab ka see, kui ma arvan, et saan aru, aga tegelikult ei saa. Või keegi kõrgemal levelil on kuidagi aru saanud ja siis mina saan teistmoodi.

Mul on jäätist külmkapis. Järelikult on kõik korras ja muretsemiseks pole põhjust. Nii kauaks kui jäätis otsa saab.

Üks päev käisin mingite lastega linna peal. Pubekad, mitte lapsed, ptüi. Missioon oli pildistada maju ja muid asju. Poisid jooksid ja kaklesid (ka autoteel), tüdrukud pildistasid üksteist erinevates ebasündsates poosides. Ega fotokad polegi ju muu kui Rate-piltide jaoks mõeldud. Ja pildid olid muidugi kõik viimseni udused.

Ja kes paneb lasteorganisatsioonile nimeks Fašistlike Maimukeste Liit???

teisipäev, 4. oktoober 2011

Ma olen Vikipeediast, kaisuta mind!

Eelmisel teisipäeval käisin loengus Kosmosetehnoloogia seminar ja rääkisin üle tunni aja Vikipeediast. Pärast seda käisime Maritiga Ristiisas söömas. Siis passisin raamatukogus. Siis passisime Ivoga kahekesi raamatukogus. Kui ma olin juba kõvasti üle kahe tunni passinud ja koosoleku algusest oli üle poole tunni möödas, tuli Raul. Siis oli juhatuse koosolek. Enamus ajast ma hoidsin kahe käega peast kinni, vahtisin tuima näoga oma arvutiekraani ja üritasin võimalikult vähe kuulata. Vahepeal pildusin mõttetuid vahemärkusi. Kuni kell kümme raamatukogu kinni pandi. Siis me läksime kohvikusse Kapriis ja jätkasime koosolekut. Kuni kohvik kell üks kinni pandi. Vahepeal juhtus umbes viis korda nii, et kõik tuled kustusid ära ja muusika jäi vait. Sõin meega pannkooki.

Täna õhtul vist on kordusetendus. Väidetavalt seevastu algusega 18.15. No vaatab seda asja.

Eilse päeva avastus: põnevad ja seletamatud priimulad ei ole tegelikult midagi muud kui nurmenukud.

pühapäev, 2. oktoober 2011

Vot!

Täna lükkasin ma Antsu käima.