Berliin, 2. päev

Vaata ka Berliin, 1. päev

25. märts 2011, reede

Hommik saabub vara Indoneesia tüdrukute ajavahe tõttu. Pakun, et kell on neli, kui nad ärkavad ja jutustama hakkavad. Lõpuks jõuab aeg ka niikaugele, et ma ei pea enam pingutama unes püsimiseks ja võin üles tõusta. Nad kutsuvad mind trammiga sõitma, me nimelt saame oma kaelakaardiga tasuta ühistransporti kasutada. Keeldun viisakalt. Vannitoas on killer-dušš. Kui sellest käega kindlalt kinni ei hoia, paiskab see oma kontrollimatu veejoa vannitoa kaugeima seina poole, mis jõuab sinna väga edukalt, sest ei ole mitte midagi, mis seda takistaks. Tulemuseks on üleni märjad seinad ja vetsupott, rääkimata lainetavast põrandast. Siska võtab olukorra kokku nii: "Where is the fire???". See on üks neist duššidest, mis hakkab tööle vajutuse peale ja lõpetab ise. Liiga vara. Hommikusöögilauas leidub söödavaid asju. Ning siis ongi aeg minna konverentsile.

Otsin endale koha seina ääres, pikendusjuhtme kõrval. Mind haarab vestlusse Anna Rootsist. Ta näeb oma vanuse kohta väga noor välja. Naeratan ja noogutan. Kohal on inimesi kõigilt mandritelt, 34 chapterist ja Wikimedia Foundationist. Pärast sissejuhatust algab "State of the Chapters", kus chapterite esindajad tutvustavad kolme minuti jooksul oma chapterit, tegevusi viimase aasta jooksul ja tulevikuplaane. Kuna mina olen meie MTÜ tegevusega oluliselt rohkem kursis kui Raul, siis olen sunnitud selle ülesande enda õlgadele võtma. Ma põhimõtteliselt ei harjuta kunagi oma ettekannet stopperiga peegli ees seistes kolm korda läbi. Seega tuleb esitusele slaidiesitlusele tuginev improvisatsioon. Improviseerin üheksakümne inimese ees mikrofoni kolm minutit inglise keeles. Jube. Ma usun, et enamiku osalejate jaoks oligi see ainuke kord, kui nad üldse kuulsid mind kõnelemas.

Järgnevad presenteišonid, seššionid, diskaššionid. Teemasid ma ei hakka vast pikemalt ümber jutustama. Ei saa öelda, et õpiksin nendest ettekannetest ja aruteludest tohutult palju uusi praktilisi asju. Enamik teemasid on mulle tuttavad ja teada. Pigem on tähtsad üldine õhkkond ja kogemused, mida omandan alateadlikult. 

Iga natukese aja tagant on kohvipaus, kus saab käia ennast sirutamas ja puuvilju pugimas. Ja lõunasöök on ka. Toit on natuke veider, aga üldiselt mulle meeldib. Keedetud lillkapsas ja brokkoli näiteks on väga minu maitse järele. Etteruttavalt võin öelda, et alles viimasel päeval, kui ümberringi väga avalikult nurisema hakatakse, saan aru, et lõunasöökidel meile ühtegi lihalaadsetki toodet ei serveeritud. Ma ausalt öeldes ei pane seda üldse tähele. 

Õhtul, kui seššionid läbi on, suundub enamik rahvast kuskile linna teise otsa järjekordsesse lounge'i. Mul ei ole mingit tahtmist sinna minna, kuigi reklaamitakse, et seal saab süüa. Selle asemel lasen Siskal ennast kaasa kutsuda, aru saamata, kuhu ja mida tegema. Tuleb välja, et seltskond, mis koosneb kahest Indoneesia tüdrukust, ühest Hong Kongi ja kahest India tüübist ning minust, suundub (minu silmis) suvalisse kebabiputkasse (kus Siska väidetavalt on varem käinud, aga jutuhoos pöörab peaaegu valelt tänavalt ära). Söön mingit salatit ja kuulan, kuidas Siska aktiivsel eestvedamisel WMF-i kirutakse. Lõpuks maksab üks India tüüp kõigi eest arve.

Hostelisse tagasi jõudes otsustan tutvuda kohaliku jaekaubandusvõrguga. Küsin retseptsioonist, et kus on siin lähedal poodi, mis on veel nii hilja lahti (kell on juba kaheksa läbi) ja kus saab kaardiga maksta. Tšikk näitab mulle kaardi pealt ja seletab. Mina saan ainult poolest jutust aru ja ka kaardipealne täpne punkt jääb hoomamatuks. Aga sellegipoolest ma noogutan innukalt, tänan ja lähen enesekindlalt avastusretkele. Kõnnin küll mööda õiget tänavat, kuid juhatatud pood ei ilmu. Kõnnin tagasi. Küsin kahelt inimeselt teed. Poe nimi on Edeka ja tuleb välja, et see asub teeäärses metroojaamas. Tänava ääres selle silti ei ole, tuleb lihtsalt tänavalt alla jaama astuda ja oledki kohas, mille ametlik nimetus on Supermarkt, kuid mis annab kõigest väiksema Maxima mõõdu välja. Jäätee on odavam kui Eestis. Kassas tahan kaardiga maksta, kuna oma vähest sularaha oleks mõistlikum hoida kui kulutada. Terminal aga minu kaarti ei söö. Tädi jälle ei oska sõnagi inglise keelt. Mis siis ikka, mündid lähevad käiku. Hostelis saan teada, et tolles kauges lounge'is eriti süüa ei pakutudki ja igav oli ka. Charlene on endiselt oma pagasikaotuse tõttu väga õnnetu.