esmaspäev, 28. juuli 2008

Meel on kibe. Kibe-kibe...

Nonniii... Ma olen ikka üks paras kanapea. Kuni viimse hetkeni elasin ma surmkindlas ja raudses veendumuses, et etno hakkab neljapäeval, kuupäevi üldse vaatamatagi. Kooserdasin siis oma tavaariga Viljandisse ja passisin akadeemia juures. Kuna kedagi teist ei tulnud, siis hakkasin vaikselt muretsema, mis paisus pisukeseks paanikaks. Helistasin siis Sigridile ja püüdsin küsida nii reipalt kui ma suutsin: "Kas sa jõuad ka varsti?" Vastuseks kõlas väga hämmeldunud "Kuhu??" Sel hetkel sain ma aru, et olen päris põhjalikult ämbrisse astunud. Sigrid muutus hetkeks ka veidi närviliseks ja vaatas kähku järele. Jah, etno pidi tõesti-tõesti algama reedel, mitte neljapäeval. Oh mind udukanapead. Ütlesin siis Sigridile mitte enam nii reipalt, et ma saan hakkama, ning asusin oma huvitavat olukorda hindama. Ma olin oma kodinatega Viljandis, kus ma üldse ei oleks pidanud sellel hetkel olema. Võimalikud variandid: 1. Sõita koju Tallinnasse tagasi ja tulla homme uuesti. Ei aitäh, seda ei oleks ma oma pagasiga üle elanud. 2. Passida akadeemia juures kuni pimedaks läheb ja siis otsida üks mõnus murune plats ja oodata hommikut. See variant tundus mulle viimase võimalusena, nii et ma parem "lappasin" oma telefoniraamatut, püüdes mõistatada, kes neist inimestest võiks elada Viljandis ning oleks nii lahke ja aitaks mind mu hädas. Ainus võimalus juhtus olema Rainer ja talle ma kaela sadasingi. Oo Rainer, mu elupäästja, ole sa tuhat korda tänatud. Tuleb mingi Teele, äratab keset kõige paremat keskpäevaund üles ja tahab, et temaga tegeldaks. Aga Rainer tuli ja tassis mu kotti ja leidis mulle maailma parima koha ööbimiseks. Ütles, et ta ise läheb maale isale appi, aga ma võin kasutada kööki koos pliidi, mikrolaineahju ja pesumasinaga, vannituba ja diivanit ja voodit ja nii edasi. Naljakas. Terve kolmetoaline korter täitsa minu päralt. Enne minekut veel helistas Jalmarile ja ütles nii: "Ega sa ju ei tule ööseks linna? Ma panen ühe neiu su voodisse magama." :D Siis ta läks ära ja ma ei leidnud midagi mõistlikumat teha, kui keerasin ennast diivani peale tudile. Sest eelmine õhtu oli ikkagi olnud Dagö kontsert ja oma suures pakkimisetuhinas ja varase rongi ootuses ei olnud ma öösel piiskagi maganud. Siis lihtsalt magasin ja vahepeal kuulasin, kuidas lapsed õues mängisid. Õhtul mõtlesin, et süüa võiks. Käisin poes ja pärast seda praktiliselt magasin edasi kuni hommikuni. Nii naljakas tunne oli selles majas. Selline mõnus.

Ja siis hakkas etnolaager. Kohe esimesest hetkest, kui ma jälle akadeemia juurde jõudsin, oli see mõnus tunne kadunud ja algas karm reaalsus. Ma sain lõplikult aru, kui mõttetu pill võib olla kannel etnolaagris. Rabelen, mis ma rabelen, sõrmed on katki ja sõlmes, aga kasu ei miskit. Koduigatsus veel pealekauba tuli mulle külla. Järgmisel aastal ma enam kannelt laagrisse ei võta, kui ainult hästi peale makstaks, siis võib mõelda. Muidu ei, tänan.

Etno ja folk ei jätnud mulle üldse sellist muljet kui eelmisel aastal. Siis oli kõik olnud uus ja huvitav. Praegu sai kõik nii kiiresti, märkamatult ja mõttetult mööda. Pagan, ma ütlen. Mh. Ei ole hea tuju. Mitte ei ole.

teisipäev, 15. juuli 2008

Suht seosetu postitus

Tahaks nagu teha midagi. Aga ei tulnud ühtegi mõistlikku mõtet. Käkerdasin siis natuke HTML-i kallal. Välja tuli suht kastimajandus, aga vähemalt esialgu mulle meeldib. Ei ole nii silmadväljatorkavalt kollane. Vahelduseks. Ma vean kihla, et hiljemalt kuu, äärmisel juhul kahe pärast viskab mul see ka üle ja peab jälle mudima hakkama.

Igatahes. Ma oskan nüüd akordionit mängida nii, et ma ei pea kramplikult iga noodi peale mõtlema. Ehk siis saan mängida nii, et ma lihtsalt mängin ja ei muretse igasuguste mõttetute asjade pärast. Noh, bassidega vahepeal joppab ja vahepeal ei joppa, aga tunnistagem ikkagi, et ma olen väga algaja akordionimängija. Või siis noh, wannabe algaja. Sest tegelikult mängin ma algaja kohta ikka suht hästi. Sest kandle ja klaveri põhja pealt akordionile üle minna on käkitegu, ma ütlen. Vot. Kui sellise tempoga jätkan, siis lähen maailmaturneele varsti.

Oh, neljapäeval hakkab etnolaager. Aga sinna saamiseks pean ma läbima rõõmsa vanainimese hüpakuga järgmised etapid:
  1. pakkima kokku ja upitama endale selga kaks kannelt, magamiskoti ja spordikoti
  2. tatsama viiendalt korruselt alla
  3. tatsama 700 meetrit trolli peale mööda Tedre tänavat, mis on terves ulatuses üles kaevatud
  4. tatsama rongi peale ja üritama kuidagi sinna ära mahtuda
  5. Viljandis tatsama kaks kilomeetrit rongijaamast akadeemia juurde
Mõnus...
Ja kui kogu selle aja kavatseb päike täiest kõrist paista, siis mina annan otsad. Annan kellelegi, kes kannelt tassiks.

Ja folk tuleb...!
Ja ofkoors tulge mind kõik kuulama. Ma figureerin päris mitmel ajal mitmes kohas.

teisipäev, 8. juuli 2008

Helgest lapsepõlvest ja kuulsusest, mis ajab pea segi

Mul tuleb vahel mingi imelik tuju. Et otsin netist mingi kuulsa inimese kohta infot ja pilte, et teada saada, milline ta noorena oli ja kuidas ta kuulsaks sai jne. Täna juhtus selleks inimeseks Michael Jackson. Mulle tegelikult väga meeldib tema muusika. Lihtsalt sellepärast, et ma olin lapsepõlves sunnitud seda pidevalt kuulama. Issi oli jube uhke oma "mesipuu" üle, mis üürgas üle terve korteri head muusikat. Oli see siis MJ või Queen või veel mingi tema noorusaja staar. Ja mina muudkui kuulasin ja imesin enda sisse. Michael Jackson tuletabki mulle meelde aega, kui ma väike olin. Kui põrandal ei olnud veel parketti ja kapi peal seisis suur must "mesipuu". Käisin paljajalu mööda päikesesooja värvitud põrandat, mängisin nukkudega ja kõrvaltoast kostis muusika. Issi tahtis head muusikat ikka maksimaalse volüümiga kuulata, eriti siis, kui külalised tulid.

Igatahes. Sattusin sellise klipi peale. Päris õõvastav. Mäletan, et väiksena küsisin mitu korda vanematelt, kuidas Michael Jackson ometi valgeks sai. Issi ütles, et tahtis valgete moodi olla ja sellepärast värvis ennast valgeks. Ma ei jäänud sellise vastusega rahule, aga paremat polnud kuskilt võtta. Nüüd lugesin, et tal on mingi vitiligo-nimeline nahahaigus, mis tumeda naha laikudena heledaks muudab. Tema fännklubi lehel on sellest pikemalt juttu. Hea küll, haigus haiguseks, tunnen talle selle pärast kaasa, aga mis haigus sundis teda oma nägu veel lõikama hakkama? Jah, mulle meeldib tema muusika, aga teda ennast pole ma kunagi eriti ilusaks pidanud. Ainus asi, mis mulle tema juures muljet avaldab, on see jacksoni-pööre, mis Maido kõnekeeles on juba tunnustatud tantsutermin :P. MJ puhul vastab tõele ütlus, et "kuulsus hakkab pähe". Ise näitab ta ennast küll väga intelligentse ja heategevana ja mis kõik veel, aga tegelikult tekitab täpselt samasuguseid skandaale kui kõik teised staarid. Tema lastest on ka kahju.

Lõpetuseks natuke positiivsemat juttu ka. Telekast lasti mingeid EM-i helgemaid hetki või ma ei tea ka mida. Igatahes kästi mul ühel hetkel teleka ette joosta ja öelda, kelle lugu mängib. Läksin siis ja teatasin, et see on Franz Ferdinand. Paar päeva hiljem tõi issi koju Franz Ferdinandi plaadi ja pani täiel võimsusel mängima. Et pidavat hea olema. No ma ei tea, oleks võinud minu käest küsida, mul on ju see plaat arvutis. Minu meelest täiesti kuulatav.

Tänase päeva mõttetera: Rahulolu saladus seisneb teadmises, kuidas nautida olemasolevat ja kaotada igatsus asjade järgi, mis on sinu haardeulatusest väljas. Ma olen teel täiuslikkusele.