Regilaulikud ja hevirebased

Tänane päev koolis möödus rahulikult suure ootuse tähe all. Ootasime õhtut, et saaks ometi kord need pagana rebased korralikult ära retsida ja üksmeeles eluga edasi minna. Enne seda aga toimus veel ühiskonnaõpetuse tund, kuhu meid oli jäänud tubli kolmandik klassi tavalisest kvantiteedist. Luuk tahtis Hendrikult kodust tööd küsida, aga Hendrik oli muidugi selle lehe ära kaotanud. Ta ütles, et ta on otsinud küll, aga pole leidnud. Siiski otsis ta veel ja veel. Terve tema laud oli täis paberihunnikuid, mis peamiselt olid inglise keele händaudid ja muu selline pahn. Otsimise kõrghetk saabus siis, kui ta leidis oma koolikotist kolm(!) ühesugust füüsika õpikut.

Selle aja, mis jäi ühiskonnaõpetuse tunni ja rebaste retsimise vahele, veetsin ma Sandriga Virus tšillides. Meile kummalegi ei meeldi tegelt Viru üldse, aga mina tahtsin sealt juustukuklit ja jäätist ja Sander tahtis vinüüle vaadata. Ja kogu selle aja me kirusime nii Virut, Hesburgerit kui Coca-Colat.

Siiski saabus kord ka õhtu ja rebased lausa nõudsid retsimist. Ja seda nad ka said. Nüüd ma tahaks ühe tou anda kõikidele hip-hop rühma rebastele, sest nii allumatut, sõnakuulmatut ja ülbet kampa pole ma elu sees veel näinud. Kättemaksuks lasin ma neil klassi ära koristada. Minu isiklik rebane ei ilmunudki kohale. Pagan teda võtku.

Aga Mari-Ann läks Ardoga vasakule. Vot tak.