Meie klassi poisid ei kanna lipsu, sest täna on neljapäev!

Nii, ma vaatan, et ma pole siia tükk aega midagi asjalikku kirjutanud. Nii ei lähe mitte. Valgustaks siis vähemalt tänast päeva ja võimalik, et mõnda asja veel.

Tänane päev koolis möödus suhteliselt rahulikult, kui mitte arvestada

1. valehäiret. Meie olime just kenasti alustanud vene keele tundi, kui üle kooli kriiskas häirekell. Paanika puhkes silmapilkselt. Mõni hetk pärast sirina lõppemist kostis kõlarist meeshääl: "See oli kaasõpilase põhjustatud valehäire, palun rahuneda." Ning siis saime me häiret veel üks kord kuulda. Selle peale kõlas juba Muusa ärevil hääl: "Õpilane, kes toimetas teisel korrusel ja tegi seal asju mida ei ole vaja teha, ..." Lause, nagu Muusal vahel kombeks, sinna lõppeski kena häälekõrgendusega.
2. plahvatusohtu füüsikaklassis. Kuurme tahtis teha meile täna ühte katset, sest õues oli imekena udune ilm ja ta oli seda täna juba kõikidele klassidele teinud. Katse seisnes tillukese ampulli kuumutamises, mis sisaldas eetrit. Ampulli kujutis oli suurendatult projitseeritud klassi seinale, niiet pimedas klassis võis seda hästi näha. Põnevusega jälgisime eetri keemahakkamist, pealtnäha mitte hoolides Kuurme märkusest, et kogu kaadervärk on väga plahvatusohtlik. Kui eeter aurustus, siis ühel hetkel, täpsemalt temperatuuril 194 kraadi Celsiust, kadus gaasi ja vedeliku piirpind ja Kuurme ütles, et nüüd kohevarsti tuleb üllatus. Mis see üllatus ikka võis olla? Ilmselt see kauaoodatud- ja kardetud plahvatus? Kuid kahjuks seekord siiski mitte. Lihtsalt kui gaas igal pool ampullis korraga kondenseerus, läks ampull üleni mustaks. Kuna Kuurme avastas, et me ei tahagi veel koju minna (mis siis, et tunnikell oli ammu helisenud), kordas ta katset veel kord.

Sellega põrutavad sündmused reaalirindel seekord piirdusid. Ootame põnevusega, mida toob homne päev. Üldiselt hakkab toimuma see, et mina kui viimasel ajal rabavate ideede generaator ja organisatoorne aktivist olen mõnuga asunud valmistuma jõuludeks. Esiteks suutsin ma moodustada universaal-geniaal-instrumentaalansambli, millega me asume täitma ennenägematut ülesannet - saada kokku proovideks ja esineda jõulukontserdil. Siinkohal võtan vastu pakkumisi kandle- ja kontrabassitassijatelt :). Teiseks suutsin ma moodustada universaal-geniaal-tantsuansambli, millega asume täitma ennenägematut ülesannet - saada kokku proovideks ja esineda jõulukontserdil. Siinkohal võtan vastu igasuguseid pakkumisi.

Veel üks minu rabavatest ideedest. Täpselt esmaspäeva õhtul tuli mul mõte, mille ma ka viivitamatult teoks tegin. Söö porgandit, sest porgand on hea! Sellekohase plakati panin ma ka kooli puhveti kõrvale üles. Vot nii.

Laupäeval sõidab jälle üks universaal-geniaal-instrumentaalansambel koosseisus kannel, basskannel ja kaks flööti Rakveresse kammeransamblite festivalile. Eelmine aasta läks meil ju hästi, loodame, et nüüd ka.

Tegelikult ma tahaks akordionit hoopis mängida praegu. Oh, kuidas tahaks.

Nädala moto: Kõige parem komm on porgand!