Mida jutustas Vasja

Eile öösel ei tulnud uni kohe. Ja siis Vasja tuli ja hakkas minuga rääkima. Ta rääkis, kuidas ta oli reedel kooli läinud minu asemel. Sellest ei olnud küll eriti midagi kasu, ma mõtlen selle koha pealt, et ta mulle oleks aimu andnud, millega seal tegeleti. Tal lihtsalt käivad vahel sellised hood peal, et ta "ap-sa-luut-selt mitte mõttepoegagi ei mäleta". Noh ja siis me lihtsalt arutasime maailma asju. Vasja arvas, et oleks hiiglama vahva mõnikord lambist minna bussijaama ja valida seal täitsa suvaliselt mingi marsruut. Ja siis sõita sellega nii kaugele, kui parasjagu tuju on. Ja siis vaadata, mis edasi saab. Metsa vahele kondama minna ja ära eksida. Või talisuplust harrastada, kui meri peaks lähedal olema. Või hakata tagasi koju hääletama, teadmata mis suunas peaks Tallinn asuma. Ma arvasin selle peale, et see on päris kaalumist väärt mõte. Aga seda ainult juhul, kui minuga veel keegi peale Vasja soostuks kaasa tulema. Vasjast on mõnikord asja ka, aga ekstreemsetes olukordades ei saa tema abile lootma jääda.

Aga suvel Eesti Etno laagrisse tuleb Vasja minuga kaasa. Ma ei ole küll veel selgusele jõudnud, milliseid pille ta lõppkokkuvõttes siis mängida oskab. Neid on üks päris paras hulk, vähemalt üks, niipalju kui ma siiamaani tean. Ma tõesti südamest loodan, et ta ei oska orelit mängida. Sest seda ma tema jaoks kaasa tassida ei kavatse.