Nii, ma nüüd teile kirjutaks. Millest kirjutaks? Ikka jälle sellest, mis vahepeal teinud olen, sest muidu läheb meelest ära ja siis on paha lugu.
Et siis Bulgaarias käisin. Sellest ma juba tegelikult eelmises postituses kirjutasin. Pühapäeva öösel jõudsin koju, kirjutasin blogi ja "pakkisin" laagri jaoks asju. Ja kohe esmaspäeva hommikul laagrisse. Pärimusa laagrisse. Kuna ma olin Bulgaaria palavusega juba mingit pidi ära harjunud, siis esimese päeva Vodja mõisamüüride vahel ma ainult lõdisesin. Niikaua kui tuli Margit ja meie toas oleva radiaatori sisse lülitas :P.
See laager oli hoopis teistmoodi kui minu eelmised laagrid on olnud. Selles laagris mängiti pilli, lauldi, tantsiti ja tehti käsitööd nagu on tehtud ka teistes laagrites. Aga nüüd toimus kõik vabas vormis, kiirustamata, sõbralikult, olemisest rõõmu tundes. Mind üllatas, kuidas kõik mind toetasid ja julgustasid ja rääkisid, kui ilus mu kandlemäng on. Suured ja väikesed tegid kõike koos. Päevaplaanis olid pilli-, laulu- ja tantsutunnid, aga pilli mängida või laulda või käsitööd teha võis igaüks alati, millal aga tahtis. Ma õppisin ära palju uusi pillilugusid, laule ja tantse. Eriti nautisin ma Jalmari ansamblit, mille proovid toimusid mitu korda keset ööd. Tänan Sind, Jalmar, ja ka ansambli teisi liikmeid Jussi, Lisandrat, Jukut, Marit, Mailit, Sandrat. Ja ma olen nüüd ka Erki fänn, sest ta on lihtsalt üle mõistuse lahe :D.
Eelmine lõik peegeldab ainult poolt sajandikku kõigest sellest, mida ma tegelikult tunnen ja mäletan ja tahaks edasi anda, aga kõik sõnad tunduvad selle kõrval tühisena, nii et ma proovisin teha pigem lühidalt ja neutraalselt.
Aga täna natuke aega tagasi jõudsin ma koju Mariti sünnipäevalt. Mariti juurde Palmsesse jõudes oli mul nii kirjeldamatult hea meel oma sõpru näha. Ma ei tea, kas te kujutate seda ette. Ma ei olnud nendega nii ammu kohtunud ja nüüdsest hakkan järjest harvemini kohtuma. See on nii kohutavalt kurb. Ma tundsin, et nüüd alles sai meie kolm gümnaasiumiaastat läbi. Koos olime sammunud läbi kolme aasta, mis alati algasid esimese septembri aktusega ja lõppesid Mariti sünnipäevaga augustis. Alles nüüd lendame me lõplikult laiali, kes Tartusse, kes välismaale. Ma ütlesin teistele ka kui hea meel mul on neid näha ja et nüüd läheme lõplikult laiali. Nad arvasid, et ma olen lihtsalt purjus. Võib-olla olin ka, ma ei tea. Ma arvan, et keegi ei saa aru, kui tähtis see minu jaoks tegelikult on. Ma isegi ei saa sellest veel täielikult aru. Võib-olla käib see kokku sellega, mis Taavi ütles: "Teele on Eesti." Hmm, ei hakka nutma, ei hakka... Indiaanlased ütlevad: "Kõik minu sugulased," sest nad usuvad, et kõik inimesed on omavahel sugulased. Mulle meeldib see.
Kõik minu sugulased...
Mulle meeldib elada.
Et siis Bulgaarias käisin. Sellest ma juba tegelikult eelmises postituses kirjutasin. Pühapäeva öösel jõudsin koju, kirjutasin blogi ja "pakkisin" laagri jaoks asju. Ja kohe esmaspäeva hommikul laagrisse. Pärimusa laagrisse. Kuna ma olin Bulgaaria palavusega juba mingit pidi ära harjunud, siis esimese päeva Vodja mõisamüüride vahel ma ainult lõdisesin. Niikaua kui tuli Margit ja meie toas oleva radiaatori sisse lülitas :P.
See laager oli hoopis teistmoodi kui minu eelmised laagrid on olnud. Selles laagris mängiti pilli, lauldi, tantsiti ja tehti käsitööd nagu on tehtud ka teistes laagrites. Aga nüüd toimus kõik vabas vormis, kiirustamata, sõbralikult, olemisest rõõmu tundes. Mind üllatas, kuidas kõik mind toetasid ja julgustasid ja rääkisid, kui ilus mu kandlemäng on. Suured ja väikesed tegid kõike koos. Päevaplaanis olid pilli-, laulu- ja tantsutunnid, aga pilli mängida või laulda või käsitööd teha võis igaüks alati, millal aga tahtis. Ma õppisin ära palju uusi pillilugusid, laule ja tantse. Eriti nautisin ma Jalmari ansamblit, mille proovid toimusid mitu korda keset ööd. Tänan Sind, Jalmar, ja ka ansambli teisi liikmeid Jussi, Lisandrat, Jukut, Marit, Mailit, Sandrat. Ja ma olen nüüd ka Erki fänn, sest ta on lihtsalt üle mõistuse lahe :D.
Eelmine lõik peegeldab ainult poolt sajandikku kõigest sellest, mida ma tegelikult tunnen ja mäletan ja tahaks edasi anda, aga kõik sõnad tunduvad selle kõrval tühisena, nii et ma proovisin teha pigem lühidalt ja neutraalselt.
Aga täna natuke aega tagasi jõudsin ma koju Mariti sünnipäevalt. Mariti juurde Palmsesse jõudes oli mul nii kirjeldamatult hea meel oma sõpru näha. Ma ei tea, kas te kujutate seda ette. Ma ei olnud nendega nii ammu kohtunud ja nüüdsest hakkan järjest harvemini kohtuma. See on nii kohutavalt kurb. Ma tundsin, et nüüd alles sai meie kolm gümnaasiumiaastat läbi. Koos olime sammunud läbi kolme aasta, mis alati algasid esimese septembri aktusega ja lõppesid Mariti sünnipäevaga augustis. Alles nüüd lendame me lõplikult laiali, kes Tartusse, kes välismaale. Ma ütlesin teistele ka kui hea meel mul on neid näha ja et nüüd läheme lõplikult laiali. Nad arvasid, et ma olen lihtsalt purjus. Võib-olla olin ka, ma ei tea. Ma arvan, et keegi ei saa aru, kui tähtis see minu jaoks tegelikult on. Ma isegi ei saa sellest veel täielikult aru. Võib-olla käib see kokku sellega, mis Taavi ütles: "Teele on Eesti." Hmm, ei hakka nutma, ei hakka... Indiaanlased ütlevad: "Kõik minu sugulased," sest nad usuvad, et kõik inimesed on omavahel sugulased. Mulle meeldib see.
Kõik minu sugulased...
Mulle meeldib elada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar