Kes julgeb ütelda, et ma oma aega planeerida ei oska? Täna jätsin inka tööks õppimise nii viimase minuti peale kui võimalik. Mingi tunnikese õppisin, poole ajast olin muidugi vikis, aga õpitud sain minutipealt siis, kui oli vaja tööd kirjutama minna. Tööks ja muudeks asjadeks instrueerimine võttis aega kümme minutit. Töö ise võttis aega täpselt kaks minutit. Minul küll vähemalt. 25 oli ette nähtud. Nagu kuulipildujast ladusin kõik sõnad paberi peale ja viskasin varvast. Tahtsin õppejõule 'nägemist' öelda, aga lähima ingliskeelse vastena tuli pähe 'see ya', mida minu keel ei paindunud õppejõule ütlema. Õppejõud ütles mulle 'bye-bye' ja siis ma olin juba väljas. Ja loivasin suurima rahuga mööda teed. Päike on küll täna tappev, aga tuul hoiab õnneks kõige hullema ära.
Liftis oli üks huvitav lõhn. Nostalgia tuli kohe peale. Ükskord, kui mina veel väike olin, sain ma endale siukse barbi, millel oli pisike lõhnaõlipudel kaasas, päris lõhnaõli sees. Vot see lõhnas täpselt nii, nagu täna liftis. Mul oli see barbi lasteaias kaasas. See oli see aasta, kui Maria minuga ühes rühmas käis ja ma olin jube uhke, et ta just minu lõhnava barbiga mängida tahtis. Suht kõik mänguasjad haisesid mul vist siis selle sama lõhna järele. Kuni pudel tühjaks sai. See oli kurb hetk.
*viisil "sünnipäevalaps, sa võta veel üks naps. ja veel üks. ja veel üks. ja veel..."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar