Õpiöö tasus ennast ära. See oli küll rohkem vikiöö, aga õppisin ikka ka. Tegin valmis powerpointi esitluse tänase ettekande jaoks. "Eestikeelse oskussõnavara arendamise ajalooline ülevaade" oli mul teema. Vot ja siis tuli hommik kätte ja ma pidin Tartu poole hakkama minema. Vähemalt oli mul esitlus, ettekannet ennast küll veel polnud. Enne, kui välja kablutasin, ostsin endale 10 bussipiletit. Ja bussi peale minnes aktiveerisin ühe neist ära ka. Ja õigesti tegin, sest ühel hetkel tuli kontroll peale. Vedamine missugune (et mul pilet oli). Ja siis Olümpia hotelli peatuses tuli bussi peale üks keskmist kasvu väga karvane koer. Üksi. Sibas mööda bussi ringi rõõmsalt ja läks järgmises peatuses teisest uksest maha. Ja siis ma juba sõitsin teise bussiga ja kuulasin muusikat ja võitlesin unega ja kirjutasin omale valmis spikrid, mille põhjal ettekannet pidada. Ma ei ole veel kunagi nii kiiresti Tartusse kohale jõudnud. Ettekannet ennast jätkuvalt ei olnud veel. Aga siis ma jõudsin Tartusse ja siis sündis ettekanne. Oma arust täiesti keskpärane, nagu alati. Aga inimestele meeldis. Õppejõu käest sain ka kiita. Olevat väga hea tempo olnud, konspekteerimiseks ideaalne. Minu meelest ma rääkisin jälle liiga aeglaselt, nagu ma alati teen. Ja pausid kestsid terveid igavikke. Ja hääl hakkas ragisema, nagu alati. Ja liiga palju vahtisin arvutiekraani, kuigi mul oli kõik spikrite peal ka kirjas ja peas nagunii. Nüüd ma mõtlen, kas minna magama või minna poodi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar