Pagan, ärge küsige mu käest, kuidas mul läheb. Ma ei oska ega taha sellele vastata ja ma tean, et teid nagunii ei huvita. Ma võiks vastata mida tahes, teil pole sellest niikuinii sooja ega külma. Küsige ainult seda, mida te tõesti teada tahate. Ma ei pea teid põrmugi vähem viisakaks, kui te ei lenda mulle kohtudes peale küsimusega "Kuidas sul läheb?". Arusaadav?
Täna läksin natuke närvi. Teemaks see, et kuigi ma kogu aeg üritan olla võimalikult hea ja vastutulelik ja tähelepanelik teiste vajaduste suhtes ja siis üks kord ootan seda ka teistelt enda suhtes, siis lõpuks olen ikkagi mina segaduse ja tülina tekitamises süüdi ja tunnen ennast selle pärast halvasti.
Kui mul on depressioon, aga ma ise ei tunnista selle olemasolu, kas siis mul tegelikult kokkuvõttes on depressioon või mitte?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar