Inimesed tahavad kõigele nimesid panna, kõikide asjade ja nähtuste, tegevuste ja mõtete jaoks sõnu välja mõelda. Ei saagi aru, mis häda neil sellega on. Ühes loengus tuli lambist mõte, et kui mul oleks mingi loom, siis ma paneks talle nimeks Ludvig.
Mängisin täna üle saja aasta kannelt. Kandlekott oli juba päris paksu tolmukorra all. Pühkisin puhtaks, võtsin kandle välja ja hakkasin häälestama. Kõik keeled olid suurest nördimusest pool tooni madalamaks veninud. Siis nuusutasin natuke Sotto lugusid ja mängisin muid ka, mis parasjagu meelde tulid. Varsti tuleb laager.
Tahaks veel seda viinamarjamahla. Ja banaani tahaks ka. Pood pannakse küll alles poole tunni pärast kinni, ma jõuaks küll. Aga ei viitsi. Mahlajäätisest ei ütleks ka ära.
Eile, kolmapäeval, muideks (kuigi terve kolmapäevase päeva oli mul neljapäeva tunne) läksin sinna, kus pitsat saab ja sõin ühe pitsa. Vääääikese pitsa, mis tegelikult oli nii suur, et mul oli kõht täis ammu enne, kui pitsa otsa sai. Ma olin suurepäraselt teadlik, et nii juhtub, sest nii on ennegi juhtunud, ja mitte ainult minul. Aga mingi hasart oli sees, et kas ma olen nii äge tüüp ja sel korral jõuan kõik üksi ära süüa. Ja jõudsingi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar