Pedäjit

Ma ütlen kohe alguses ära, et üldiselt oli mul täna hea tuju. Päike ja kevade lõhn ja nii edasi, onju.

Aga korra sain ma natuke pahaseks. Kes mäletab, siis ükskord käisin ma raamatukogus ja sain pahaseks. Sest mina tahtsin välja printida inglise keele materjale, aga arvuti ei tunnistanud mind ja printimismasin ei tunnistanud mu kaarti. Siis jooksin mitu korda infolaua ja meediasaali vahet trepist üles-alla. Küll pidi mu lugejakaarti uue ID-kaardi peale ümber tegema, küll teist ja kolmandat. Kuni hakkas loeng ja jäigi printimata. Hiljem printisin lihtsalt Mariti juures. Täna aga läksin ja tahtsin uuesti printida, varusin igaks juhuks endale kohe palju aega. Ja jälle ei saanud. Ja jälle jooksin edasi-tagasi, et infolauatädi saaks minu andmeid kolm korda üle kontrollida. Meediasaali onu oli põhjendamatult kuri mu peale ja tekitas mus tunde, nagu ma oleksin viimane loll, kes ei saa millestki aru. Ma tõesti ei saanud millestki aru, kui ta enda ette sellise halvustava tooniga pomises. Ütles, et masin ei loe mu ID-kaarti kiibivea pärast. Ma pakkusin, et äkki peaks siis uue ID-kaardi tegema. Selle peale ta nähvas, et milleks, see ei aita. Et igal pool mujal on ka ID-kaartidega sama probleem, mitte ainult seal. Siis ma julgesin ta käest veel küsida, et milleks siis üldse ID-kaart, kui seda üksi masin ei tunnista. "Kust mina tean, miks Te ta üldse tegite omale." Siuke onu ongi. Käisin jälle infolauas, kus mu printimiseraha ID-kaardi pealt magnetribaga Partnerkaardi peale kanti. Aga meediasaali arvuti ei tunnistanud ikka mind. Järjekindlalt teatas mulle, et "prinditöö katkestatud, tundmatu konto". Vot ja siis ma sain pahaseks. Mina olen teinud kõik õpetuse järgi, kuulanud, mis mulle öeldakse, aga robotid mässavad. Siis läksin konsultandi juurde ja kurtsin oma muret. Tema tuli koos minuga arvuti juurde ja vaatas, et tõesti on mingi viga, ja ei hakanud minuga pahandama, nagu see onu. Aga mingi peaarvuti oli vahepeal kokku jooksnud ja ta arvas, et võib-olla sellepärast ta ei tunne minu kontot ära. No johhaidii, ütlesin mina sellepeale ja läksin loengusse, sest kell oli juba palju. See konsultant palus homme tagasi minna ja infolauatädile kurja häält teha.

Foneetika loengus lugesin Vanema Edda järelsõna. Pärast loengut kasutasin juhust ja pugesin natuke õppejõule. Õppejõud ütles, et "oli meeldiv juttu ajada".

Ammu pole pilte näidanud. Täna tegin siukse. Aken on ikka jube must juba. Aga mis teha.