teisipäev, 9. märts 2010

Mina olen Tuu-Tiki, kes tunneb ninaga sooja tuult

Kui tahad, et midagi tehtud saaks, tee see ise ära. Ja ma tegingi. Sai tehtud ka. Mingi kvaliteediga.

Eile tundus, et üldiselt on natuke kurvad lood. Selle kokkutulekuga. Aga kurbadest lugudest saadakse üle. Ja pole see ju surmaoht, mis ähvardab.

Täna on tuju hea. Sest päike paistab. Ja taevas on sini-sinine. Ja isegi üks kraadikene on sooja.

Ja asjad liiguvad jälle. See on positiivne.

Inglise keele töö oli täna. Tund aega enne hakkasin õppima. Töö oli naeruväärselt lihtne jälle. Pealegi peab ainult 51% pingutama, et läbi saada. Hindeid ju ei panda. Pärast tööd oli mini-presentations in groups. I was totally unprepared (like always), so I had to come up with something on the spot, which appeared to be perfectly acceptable. So I improvised a five-minute-talk about Wikipedia and it didn't turn out so bad at all. Quite consoling is to hear that there are other people too whose pronunciation is a disaster.

Kas just esimest korda elus, aga üle väga pika aja igatahes jõin viinamarjamahla. Mis lõhnas ja maitses (üllatus-üllatus) nagu vein.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar