Olen Viljandis. Oma Kodus. Siuke hostel. Istun ühe kägiseva voodi peal, kuhu homme öösel tuleb magama Ann. Teises toas magab Siret. Ja peaks magama mina. Kell on 2.24. Ja ma ei maga. Sest võõras koht, tead küll.
Soto laagris olen. Tulime Tartust Jaanuse autoga. Pets oli ka peal. Enne Tartust väljasõitu ostsime Jaanusele Lõunakeskusest sussid. Ja siis sõitsime kolme korraliku universaalrehvi ja ühe mitte nii korraliku universaalrehviga Viljandi poole. Tuisk, lumi, lörts, vihm, musta-valgekirjud põllud, puna-kollased puud, Mari Kalkuni laulud, mis tundusid sel hetkel veidike sürreaalsed, aga samas nii rahustavad. Jõudsime kohale. Jaanus alustas "Martale" juhatamist, kui astus sisse Laura, kes küsis, miks Jaanus tema lugu juhatab. Siis mängisime "Laadalugu" ja "Jesu Bleibet" ja "Berlusconit". Ruthi ei ole. Ostsin poest ühte hullult hästi lõhnavat teed, mille maitseelamus jäi suhkru puudumisel veidi nõrgaks. Poole kaheteistkümne ajal läksin voodisse kavatsusega magama jääda. Aga ei jäänud. Iga poole tunni tagant vaatasin kella. Mõtlesin tähtsaid mõtteid.
Näiteks kuidas ma kunagi elan Lõuna-Eestis metsa sees suures majas (sest see on ju kõige ilusam riik maailmas). Ja siis on minu sünnipäev ja Mari-Ann ja Marit ja kõik teised sõidavad igalt poolt mulle külla. Ja mul on majas nii palju ruumi, et nad mahuvad kõik magama. Ja siis ma mõtlesin, kuidas ma olen koolis õpetaja ja õpetan lastele soome keelt. Ja siis ma mõtlesin, et ma pole Kristjanit kaua aega näinud. (Muideks, Ristiisa pubi juhataja on K. Tammeorg.) Ja siis ma mõtlesin, kuidas ma viiulit mängin. Ja siis ma mõtlesin...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar