Eelmisel reedel käisin Miina Härma 11. klassile tarka juttu rääkimas. Tervelt kaks tundi oli antud mulle oma sõnumi edastamiseks. Nemad muidugi tegelesid saja muu netilehe kui Vikipeediaga. Õhtul oli Kallel Mellistes kooriga esinemine. Mis lükkus edasi. Ja lükkus. Ja lükkus. Lõpuks toimus ka. Paar esimest lugu olid suht häälest ära, ülejäänd oli lahe. Pühapäeval Räpinas helistati mulle, et kas ma ei tahaks Vikerraadio "Huvitaja" saatesse Vikipeediast rääkima minna. Teatasin kahetsusega, et Tallinnasse ei satu ja ega ma ei julgeks ka. Aga Andres oli nii tore ja läks ja rääkis. Teised seal stuudios rääkisid küll pool aega Wikileaksist, mis ei ole Vikipeediaga mitte kuidagi seotud. See oli eile.
Eile õhtul käisime teatris ka. Lumi oli sadama hakanud, oh üllatust. Ja mul oli ju seelik seljas, mis tegi kogu liiklemise veel poole keerulisemaks. Kalle sõitis nagu jääraja peal, poolpiruettidega. Aga etendus oli naljakas. Eriti jäi mulle meelde see koht, kus Bob ütles Tonyle, et too on nagu mõni filosoof ja Tony oli häiritud, et teda zoofiiliks sõimati. Pärast sõime kooki ja jõime glögi, mis sõna otseses mõttes niitis mu jalust.
Äratus oli kell viis. Vaatasin aknast välja ja kassanäe! Lund sadas! Autod olid leitamatud. Otse loomulikult ei olnud ükski sahk teadlik Vaksali tänava olemasolust, rääkimata majaesisest. Buss, mis tuli Võrust ja pidi väljuma 5.45, väljus kõigest kümme minutit hiljem. Minu tänaseid teisi transpordikogemusi arvestades suurepärane tulemus. Aga kohalejõudmise aja 8.15 võis igaveseks unustada. 8.45, kui oleksin pidanud juba rõõmsalt Tallinna bussijaamas Taeblasse sõitvas bussis istuma, istusin bussis, mis endiselt sõitis Tallinna poole. Tallinn isegi ei paistnud veel. Bussijaama jõudsin 9.10. Järgmine buss Haapsallu pidi graafiku järgi väljuma 9.30, millele ma lootusrikkalt pileti ostsin, et äkki jõuan isegi õigeks ajaks Taeblasse (pool kaksteist või nii). Üsna kohe sai selgeks, et selline lootusrikkus oli ülimalt naiivne. Näiteks kell kümme väljus kõrvalpeatusest buss Pärnusse, mis oleks pidanud väljuma 8.45. Kuulsin, et Narva üldse bussid ei sõida, seal oldavat tõeliselt lumevangis juba terve öö. Kassatädid olid nõutud ja ütlesid, et need bussid, mis on öeldud, et väljuvad, väljuvad, aga keegi ei tea, millal. Lõpuks väljus poole kümnene buss kõigest tund aega hiljem - pool üksteist. Bussijuht oli muidu lahke, aga ütles, et ei tea, kas ta jõuab üldse kohale. Aga ennäe, veidi pärast kahtteist olin õnnelikult sihtpunktis. Minu osalusel toimuvad üritused lükati tühine tund aega edasi. Direktorile tutvustati mind kui Aare Vaalma tütart, mille peale see tegi rõõmsat nägu ja küsis, kas täna lähen Tallinnasse tagasi või jään Taeblasse vanavanemate juurde. Ei jäänud seekord. Pidasin oma loengu ära (kogu kamp oli aulas, suht suur ruum oli rääkimiseks, ja netti seal ei olnud) ja hakkasin Taebla poole vantsima. Kergliiklustee oli suuremas osas lahti aetud aga poole peal olid põlvekõrgused lumeluited. Kell oli pool kolm ja päike hakkas loojuma. Taeblasse jõudes hakkas jube palav, nii et ma kasutasin võimalust ja sõin bussi oodates ühe jäätise. Buss jäi tühised 15 minutit hiljaks. Tallinnasse jõudsin kuskil enne kuut, Vabaduse puiestee täies pikkuses läbimiseks kulus pool tundi. Linnaliinibussid sõitsid isegi üllatavalt hästi.
Ja nüüd ma olen kodus ja jube väsinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar