teisipäev, 14. detsember 2010

Kes palju teeb, see on pärast väsinud

Pühapäeva öösel vastu esmaspäeva ma magasin neljast viieni. Oli vaja asju teha lihtsalt. Siis sõitsin ma 6.49 rongiga Jõgevale. Rongis oli jubbbe külm. Ja Jõgeval oli veel külmem. Direktor tuli mulle jaama vastu ja kooli poole jalutades kohtusime ühe mehega, kes oli ilmselt direktori tuttav ja kes meid oma autoga ära viskas. Koolis kallas direktor mulle tassitäie jube kanget kohvi enne kui ma protesteerima jõudsin hakata ja kui ma kahetsusega ütlesin, et ma tavaliselt joon piimaga pooleks, siis oli tal nii siiralt kahju. Aga kuna mul oli vaja üles sulada ja ma teadsin, et ärkvel tuleb ka olla, siis ma panin palju suhkrut ja kõlbas küll. Pool jäi mul küll joomata, sest rong oli hiljaks jäänud ja minu esimene tund juba algas. Ja siis ma rääkisin viis tundi järjest erinevatele lastele täpselt sama juttu. Viimases tunnis pidin ma mitu korda üle küsima, et kas ma seda juba rääkisin teile ja kas ma seda juba küsisin, mälu oli suht kapsas, ei eristanud enam hästi. Vahepeal viidi mind sööklasse sööma ka suppi, mille kohta poisid ütlesid, et nagu dieedipäev. aga üldiselt olid viisakad lapsed. Kaks viimast tundi (12. ja 11. klass) olid nad nii hiirvaiksed, et ma täitsa imestasin. Kui õpilased segavad tundi, siis pole õpetaja rahul ja kui nad on täiesti kuss, siis pole õpetaja ka rahul, mina vähemalt. Mulle hakkab siis tunduma, et nad kas magavad või on lihtsalt midagi hullu nendega lahti. Kõige rohkem mulle meeldib siis, kui nad küsimusi küsivad. Sest järelikult on neil huvi asja vastu ja nad tahavad asjadest aru saada. Kui tunnid läbi said, siis poputati mind veel õpetajate toas, pakuti teed ja küpsist. Ja siis ma jutustasin kolmveerand tundi direktoriga maailma asjadest. Tore direktor on seal. Üldse oli tore kool. Kui ära hakkasin minema, siis fuajees direktor küsis poiste käest, et kes on autoga. Ja siis üks poiss viis mind kesklinna ära. Ja siis sõitsin rongiga Tartu. Ja siis läksin viiulitundi. Seal üritati mulle õpetada mingeid asju, mida ma vist mitte kunagi selgeks ei saa.

Täna käisin Tähe tänava majas loengut pidamas. Aine nimi oli Arvuti riistvara II. Neil oli nimelt ülesanne kirjutada vikisse artikkel. Nii 200 üliõpilast. Ja pühapäeva õhtul oli neil tähtaeg, seega terve pühapäeva oli vikis suur segadus, sest peale olid lennanud kõik üliõpilased, kes üritasid viiimasel päeval oma referaati kirjutada. Ja siis ma lubasin, et lähen täna räägin neile Vikipeediast ja mis vigu nad tegid ja kuidas neid vigu vältida, et administraatoritel ja toimetajatel natuke lihtsam oleks ja nii suurt segadust ei tekiks. Isegi oli inimesi kohal, kuigi see oli kaks päeva varem välja kuulutatud vabatahtlik loeng. Autoriõigustest rääkisime põhiliselt, aga see ongi väga keeruline teema. Ja siis juhtus veel selline jube asi, et ma tahtsin sisse logida ja paari asja niimoodi näidata, aga sellel klaviatuuril tab-klahv ei töötanud hästi ja selle asemel, et paroolikasti oma parooli kirjutada, kirjutasin kogemata kasutajanime järele. Ja miskipärast ta sisse ei loginudki. Pärast üks tüdruk tuli oma arvutiga ja näitas, et tema arvutist saab ideaalselt minu parooliga sisse logida ja lubas mul parooli ära vahetada. Huhh.

Ma peaks lisaks "viki" sildile siia "eluolu" sildi ka panema, sest muud elu mul praegu ei olegi kui viki ja MTÜ. Aga ma ei pane, sest tegelikult mul on muu elu ka, millega oleks oh kui hädasti vaja tegeleda. Pikemalt ei peatuks sel teemal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar