Ma nägin täna unes triloogiat. See oli nii, et vaatasin seda esimest filmi onju. Sellest ma eriti palju ei mäleta. Aga reaalikaid oli seal mõni. Hendrik näiteks. Ainuke asi, mida ma mäletan, oli see, et ma üritasin mängida ühte viiulit, mis oli väga vana ja mitte eriti hea kõlaga. Aga siis mingil hetkel olin ma põrandal pikali ja vahtisin, kuidas Keri Russell minu kõrval magab. Ja tuli välja, et vahepeal on kolm aastat mööda läinud. Ja see tähendas, et ma olin hüpanud kolmanda filmi algusesse. Mis tähendas, et maailmaga oli mingi hull lugu juhtunud. Mandrid olid ära liikunud ja kaks suurt mandrit oli. Aasia ja Ameerika. Ja meie olime selle Aasia peal. Ja mingi tulnukad vist olid tulnud või midagi. Igatahes. Ma olin mingis tiimis. Ja see tiim oli leiutanud mingi relva, mis tappis. Relv ise oli selline värvilise veepüssi moodi. Aga töötas kuidagi laseriga või ma ka ei saanud aru. Ja siis me tapsime sellega inimesi. Nad miskipärast tahtsid meid tappa, aga neil ei olnud nii võimsat relva nagu meil. Aga meid ennast see relv ei tapnud. Me proovisime. Korduvalt. Mitte üksteist tappa, vaid proovida, kuidas see mõjub. Kõht hakkas valutama ainult. Aga siis hakkasin ma kolmanda filmi poole pealt teist filmi vaatama, sest ma tahtsin teada saada, mis esimese ja kolmanda filmi vahel juhtus. Aga sellest teisest filmist ma ei mäleta ka midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar