Ma mõtlen väga tihti olemise peale. Inimeseks olemise. Üks näide. Ühed inimesed on jälginud elu ja sellest omad järeldused teinud. Seejärel kirjutavad nad stsenaariumi ja teevad sellest filmi. Teised inimesed vaatavad seda filmi ja teevad sellest omad järeldused. Võrdlevad filmi enda eluga ja fikseerivad teadlikult või alateadlikult erinevused. Ja siis mõnikord ütlevad oma elu kohta "elu nagu filmis". Ja mina mõtlen, et miks ja kuidas see nii on. Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem uusi sarnaseid küsimusi mul tekib. Ja need küsimused ja nende oletatavad mulle teadmata vastused tekitavad minus sellist hirmu, et mõnikord on mul tunne, et sellest hirmust piisab, et hulluks minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar