Diskrimineerige hoopis suitsetajaid

Eile kõndisin mööda Narva maanteed kooli poole. Ühel hetkel möödusin naisest, kellel oli alla aastane laps kõhukotis ja ise pahvis samal ajal suitsetada. Sellistel hetkedel võitlen ma alati endaga. Ühelt poolt kogun julgust, et sellisele inimesele midagi öelda. Tahaks küsida tema käest, miks ta nii teeb. Milleks ta selle lapse muretses, kui ta talle ja endale kõige paremat ei taha? Teiselt poolt aga püüan mõelda, et tema elu pole minu asi ja minust pole viisakas võõrale inimesele märkust teha. Sama lugu on jõmmidega, kes viskavad prügi tänavale ja arvavad, et nii ongi normaalne. Ma ei ole kahjuks sellist tüüpi nagu Mart Maameele, kes rääkis, kuidas ta Viljandis igal õhtul ja hommikul korjab tänavalt prügi kokku ja viib prügikasti. Mul pole julgust tänaval võõrast prügi koristama hakata. Võib-olla ma kunagi jõuan sellele tasemele. Aga sellistelt reostajatel tahaks küsida, millest nad hoolivad ja kas neile pole kunagi räägitud keskkonnahoiust.

Kusjuures teel Kaubamaja juurest ülikoolini oli umbes iga kolmas vastutulnud inimene suitsetaja. Mina olen suitsetajate diskrimineerimise poolt. Sest suitsetamine ei ole normaalne.