Piinlik, piinlik

Olin Soto laagris. Laager toimus Tallinnas ja me sõitsime liinibussiga esinemisele. Umbes tund aega oli esinemise alguseni. Ja siis tuli mul täiesti rahulikult meelde, et ups, mul jäi ju kannel koju. Egas midagi, bussist maha ja tagasisõit kandle järele. Siis olin ma järsku Lee laagris. Nii tore oli kõiki näha. Aga mul oli kiire ja ma hakkasin Tartusse tagasi sõitma. Vahetasin umbes kolm korda riideid, sest ma ei suutnud otsustada, millises rõivastuses oleks kõige lahedam lahkuda. Järsku tuli Jaanus ja oli jube õnnelik, et ta mind nägi. Ma ütlesin talle, et ma just tulin Tallinnast ja lähen nüüd Tartu, natuke hiljaks jäid. Siis ta hakkas oma märkmikust kuupäevi vaatama ja jõudis järeldusele, et enne 3. novembrit peaks ikka midagi ette võtma. Ja mina mõtlesin, et ta pidi ju alles 11.-l ära sõitma.

Aa ja siis ma olin vahepeal veel ühes kohas, kus ma lõhkusin vetsu ukse nupu ära. No see oli siuke nupp, et kui keerata seda, siis läheb uks lukku. Aga ma keerasin liiga palju ehk keerasin nupu otsast ära. Keerasin ta suht puruks isegi. Siis oli paanika. Proovisin seda tagasi keerata, aga see nupp koosnes nii paljudest tükkidest ja tihenditest ja värkidest, et ma lihtsalt ei osanud. Ja siis ma tõstsin kogu selle kupatuse aknalaua peale ja põgenesin kiiresti sündmuskohalt.