See loom mu iseloom. Seiklused Taaralinnas

Jee. Minu suurejooneline Tartu-külastus oli tõepoolest suurejooneline. Esmaspäev algas lõikava kurguvalu ja nohuga. Saapad viksitud ja kõik vajalikud dokumendid kaasas, jõudsin ideaalse täpsusega rongile. Tartus mängis Marit taksot. Sõime Noiris, risoto kana ja kitsejuustuga. Magama jõudsime hilja, kuna teatud teemad vajasid jällegi kord kirumist. Kuna minu magamajäämisega võõras kohas on nagu on, magasin väga halvasti. Juba öösel tundsin, et kõht annab kuidagi tunda, aga ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Hommik saabus juba korraliku kõhuvaluga. Minu tavapärased kõhuvaluga võitlemise meetodid ei toiminud absoluutselt. Ja see oli ka hoopis teistmoodi valu. Käisime minu dokumente viimas ja Ülikooli Raamatupoes. Lõunat sõi Marit üksinda, kuna minu kõhuvalu võttis juba kardinaalseid mõõtmeid. Õhtuks olime plaaninud minna vaatama laulupeofilme. Sinna me aga ei jõudnud, sest pärast igasugustesse instantsidesse helistamist otsustasime pöörduda kõrgemate jõudude poole. Sõitsime EMO-sse (siin ja edaspidi Maarjamõisa Haigla Erakorralise Meditsiini Osakond). Tädi klaasi taga ütles, et neil on hetkel kiired ajad, Elvast oodatakse avariiohvreid, ja mina oodaku. Eks me siis ootasime. Mingi tunnikese. Kuna edenemist polnud märgata, läksin küsima, mis värk on. Tädi andis mulle kolm tabletti (kaks No-Spa-d ja ühe Ranisani) ja saatis mu minema, öeldes, et kui rohud aitavad, ostku ma neid veel ja kui ei aita, siis tulgu uuesti, sest neil praegu tõesti pole ressursse ja ma peaks lihtsalt tunde ootama. Tunni-pooleteise pärast polnud muutunud midagi. Marit otsustas, et aitab jamast, tuleb uuesti minna. Ja teist korda sõitsime EMO poole. Ootasime. Ootasime. Marit luges lehti. Meie kõrval istus üks tüdruk, vist pimesoolepõletikuga ja ootas samamoodi, samal ajal kui mitu omal jalal saabuvat pealtnäha täie elu juures vanameest pandi ratastooli ja sõidutati minema. Ja siis, nagu välk selgest taevast, juhtus midagi. Kell sai üheksa. Ja minu kõhuvalu läks üle. Marit küsis, et kas ma teen nalja temaga või. Ma olin ise ka päris üllatunud. Ütlesime tädile head aega ja läksime koju. Tädi andis neli No-Spad kaasa. Sõin isuga vorstivõileiba. Magama jäime jällegi kusagil pärast ühte. Ja kell viis hommikul ärkan mina, kõht lõhub valutada, kurk samamoodi, magamine oli võimatu, istusin, seisin või kõndisin, otsisin mugavamat asendit, aga mitte midagi ei muutunud. Sõin No-Spad, kuigi ei lootnud eriti, et see aitab. Vahepeal sain veidi tukkuda. Mõtlesin, et EMO-sse me küll rohkem ei lähe. Apteegis isegi oli No-Spad. Lõuna paiku käisime füüsikahoones, Marit parandas oma mingit Mathcadi asja. Sõime Ristiisas. Aedviljaroog juustukastmega, see oli hea. Uitasime Taskus. Kuni tuli jälle mingi valuhoog koos külmavärinatega, kui ma ei jaksanud kätt ka tõsta. Tšillisime kodus ja mängisime kaarte. Marit võitis koguaeg. Siis ikkagi otsustasime, et Sandri kontserdist ei saa loobuda, valutagu mu kõht kui palju tahes. Kutsusime Andrease ka, Maritil oli mingi plaan (võrdlemisi kuri plaan, ütlen saladuskatte all). Sõime creppi (mitte just minu lemmik) ja asusime otsima saladuslikku maja aadressil Tiigi 76. Kõht valutas, aga ma ütlesin: "Pange tähele, kohe saab kell üheksa". Ja tõesti-tõesti, nii uskumatu, kui see ka poleks, nii kui kell sai üheksa, sündis praktiliselt minutipealt imepärane tervenemine. Niipalju siis sellest. Kusjuures Tiigi 76 asus müstilisel kombel Tiigi 14 kõrval. Kontsert oli äge. Sander oli äge. Mängis bassi ja sünti ja tavalist kidrat vist ka. Muusika ise oli ka tasemel. 5+, tubli! Ja mis te arvate, mis juhtus hommikul kell kuus. No loomulikult, kõht valutas jälle ja mina polnud jälle eluvõimeline. Marit pakkis oma asjad kokku ja sõitsime Tallinnasse. Kõht valutas. No-Spa ei paistnud eriti mõjuvat. Õhtul ma juba teadsin, mis toimuma hakkab. Kell sai üheksa. Ja valu oli läinud. Müstiline lihtsalt, pole midagi muud öelda. No-Spa-l pole siin mingit süüd, seda võtsin ma täiesti erinevatel kellaaegadel.

Ja ma ei teagi, milles viga. Ma ei suuda täpselt öelda valu asukohta. Igatahes pimesool see pole. Halb on see, et mul pole ravikindlustust. No-Spad pole mõtet lõpmatuseni võtta, eriti kui see ei paista üldse aitavatki. Raske. Aga Tartus oli tore. Aitäh, Marit. Ja aitäh, Sander.