neljapäev, 18. juuni 2009

Tuleb ja ilastab mind täis. Konkreetselt

Haa! Mul on homme vaba päev.

Jalutuskäik Ossiga. Seekord täiesti ilma käruta ja oma väikestel jalgadel. Meie teekonna trajektoor on otseses sõltuvuses tee ääres seisvatest autodest (kui oleks Ossi teha, teeksime lähemat tutvust ka sõitvate autodega). Iga auto tuleb hoolikalt üle vaadata nii eest, tagant kui mõlema külje pealt. Erilise tähelepanuga uuritakse numbrimärke. Kui autosid parajasti läheduses pole, näidatakse mõõdukat huvi üles ka liiklusmärkide ja koerte suhtes. Kohati jäädakse õndsa näoga mõnda lille vaatama (aga siis peab see lill ikka väga tähelepanuväärne olema, ja kindla peale kollane), kaksatakse see siis otsustavalt maast lahti ja unustatakse silmapilkselt, mispeale vaene lill heal juhul kukub lihtsalt maha, halvemal juhul astutakse talle peale. Näoga päikse poole ei suvatseta mitte mingil tingimusel kõndida. Tee peal üritatakse lakkuda kõike, mis on suu kõrgusel ja eelistatavalt mõnest mittesöödavast ja mustust täis materjalist. Ideaalsed on metallist või puust väravad, klaasuksed, metalltorud. Üheksa astmega trepist üles ronimine võtab sujuvalt seitse minutit aega.

Oss, muide, on väga mugav tüüp. Ta arvab, et kui ta midagi tahab, siis piisab tal ainult sinna poole vaatamisest. Sest noh, ma saan aru küll, mida ta tahab, aga nii need asjad ju ei käi. Rääkida tuleb inimestega. Suur mees juba.

Homme ma lähen tutvun pakutavaga meie suurepärases kaubandusvõrgus ja loodetavasti ostan midagi kasulikku, sest midagi kasulikku on mul väga vaja.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar