Alumises korteris elab mingi tšikk. See on ühetoaline korter ja minumeelest ta elab seal üksinda. Tal on seal klaver. Ta mängib seda. Pidevalt. Püsivalt. Väsimatult. 'Mängib' on natuke palju öeldud. Ta klimberdab. Nii nagu klimberdavad lapsed, kes on just hakanud klaverit õppima või siis tunnevad lihtsalt mingit seletamatut tõmmet selle vastu. Mitte nagu mudilased, kes esimest korda klaverit näevad ja lahtise käega selle klahve taovad, vaid nagu laps, kellel on huvi muusika vastu, kuid keda pole veel piisavalt selles vallas haritud. Minu enda jaoks on klaver üsna vastumeelne (mängimise mõttes). Ja kuigi ma tean, et kõik peavad kuskilt alustama ja edu saavutamiseks peab harjutama, siis ei suuda ma uskuda, kuidas ta viitsib istuda tundide viisi klaveri taga ja mängida seosetuid intervalle, atonaalseid viisijuppe, vajutada ilma igasuguse rütmita üht klahvi kolmkümmend korda järjest, mängida väga halba koerapolkat ja nii edasi. Ja see kõik kostab suurepäraselt siia üles. Näiteks praegu olen ma teda vahelduva eduga kuulnud juba umbes kaks tundi järjest. Talle meeldibki just eriti laupäeviti mängida, kuigi sobib ka ükskõik milline teine päev. Ta alustab laupäeva hommikul hiljemalt kell üheksa. Uskumatu visadus, kuid ma ei märka progressi tema oskustes. Üks ja sama ilma meetrumita koerapolka nädalast nädalasse. Mis see talle annab?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar