One down, three to go

See nädal on pikk nädal. Vähemalt poole pikem, kui tavalised nädalad. Sest sellel nädalal on mul neli tööpäeva. Juba üks päev tööl, mis tegelikult kestab kõigest 6.00-18.30, tundub terve igavikuna. Heal juhul saan ma seal hommikul ja pärast lõunat, kui laps magab, paar tundi tukkuda. Halvemal juhul kulub see aeg lapse magamajäämise heaks minu poolt tehtavatele jõupingutustele. Tegelikult ma ju ei tee mingit rasket füüsilist tööd, minu ülesanneteks on valvata last, temaga mängida, teda sööta, pesta ja magama panna ja koristada enda ja lapse järelt. Aga ikkagi olen ma õhtuks puruväsinud.

Õues on kevad. Päike tuli ja kuulutas seda kõigile. Aga lumi ei taha sellest aru saada, sest õel tuul vuhiseb ringi ja teeb päikesevastast kihutustööd.