Eile olin lastetoas. Neli tundi. Mis kohati tundus hullem kui 12 tundi tööl. Sest.
Alguses oli Liisi ka, aga pärast olin üksinda. Ja lapsi oli kõrghetkel korraga viis. Viis! 5! Üks aasta kahekuune, kolm umbes kahest ja üks kolme poolene. Hmm. See aasta kahekuune oli suhteliselt viril ja ma püüdsin peamiselt teda lõbustada, vahepeal üritades ennast jagada ka teistele väiksematele, lootes, et suur poiss saab endaga ise hakkama. Aga tuli välja, et ei saanud. Ühel hetkel sai tal kõrini või solvus või ma ka ei tea mis. Õnneks olid kaks pisemat siis juba ära läinud ja ma sain teda lohutama hakata. Hakkas lihtsalt nutma ja korrutas, et temal on igav ja ta tahab koju ja ei taha siin mängida. Pakkusin talle kõikmõeldavaid mänge ja mänguasju ja lubasin, et nüüd ma ju saan temaga mängida. Ei, miski ei aidanud. Siin ei olevat nii häid mänguasju nagu kodus. Küsisin, kas ta tahaks juua või pissile. Läksime siis pissile ja pärast tahtis juua ka. Sellega läks tuju natuke paremaks. Aga kuna ma olin tema lohutamisega hõivatud, ei suutnud ma teisi lapsi täielikult valvata ja Euks otsustas, et on sobilik kukkuda ja pea ära lüüa. Õnneks tuli nagu kingitusena just sel hetkel Eilika, kes läks temaga hunti ja Mailist otsima. Ohhh... Viimased pool tundi olin ma ainult selle kolme ja poolese päralt. Vaatasime autosid ja maailmakaarti ja vedasime kaupa poodi. Ära minnes oli jälle virin lahti. Tahtis veel mängida, sest siin on ju palju paremad mänguasjad kui kodus (meenuta siinkohal umbes üheksa rida kõrgemal öeldut).
Alguses oli Liisi ka, aga pärast olin üksinda. Ja lapsi oli kõrghetkel korraga viis. Viis! 5! Üks aasta kahekuune, kolm umbes kahest ja üks kolme poolene. Hmm. See aasta kahekuune oli suhteliselt viril ja ma püüdsin peamiselt teda lõbustada, vahepeal üritades ennast jagada ka teistele väiksematele, lootes, et suur poiss saab endaga ise hakkama. Aga tuli välja, et ei saanud. Ühel hetkel sai tal kõrini või solvus või ma ka ei tea mis. Õnneks olid kaks pisemat siis juba ära läinud ja ma sain teda lohutama hakata. Hakkas lihtsalt nutma ja korrutas, et temal on igav ja ta tahab koju ja ei taha siin mängida. Pakkusin talle kõikmõeldavaid mänge ja mänguasju ja lubasin, et nüüd ma ju saan temaga mängida. Ei, miski ei aidanud. Siin ei olevat nii häid mänguasju nagu kodus. Küsisin, kas ta tahaks juua või pissile. Läksime siis pissile ja pärast tahtis juua ka. Sellega läks tuju natuke paremaks. Aga kuna ma olin tema lohutamisega hõivatud, ei suutnud ma teisi lapsi täielikult valvata ja Euks otsustas, et on sobilik kukkuda ja pea ära lüüa. Õnneks tuli nagu kingitusena just sel hetkel Eilika, kes läks temaga hunti ja Mailist otsima. Ohhh... Viimased pool tundi olin ma ainult selle kolme ja poolese päralt. Vaatasime autosid ja maailmakaarti ja vedasime kaupa poodi. Ära minnes oli jälle virin lahti. Tahtis veel mängida, sest siin on ju palju paremad mänguasjad kui kodus (meenuta siinkohal umbes üheksa rida kõrgemal öeldut).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar