Melanhoolse alatooniga flegmaatiline kiri tundmatule

Käisin laagris kannelt mängimas. Tõstamaal. Super oli. Õukonnateemaline stiilikas ja kontsert ja puha. Super. Kolm päeva tavalist tihedat kandlemängimist ja praktiliselt mitte ühtegi villi. Ma olen arenema hakanud. Muide, leidsin klaveri tagant täiesti juhuslikult ühed kingad, mis ei ole mitte kellegi omad. Mulle nad meeldivad aga väga ja vist võtan endale.

Täna (tegelikult küll juba eile) käisin Tartus. Hommikul lahtiste uste päeva erirongiga sinna, siis minu eriala infotund, milles räägitut kuulsin ma juba vähemalt viiendat korda, ja siis Teaduskooli tänuüritus, mis oli suhteliselt tüütu mulle kui üha süvenevale humanitaarile. Kõned teaduse olevikust ja tulevikust, ekskursioonid Tehnoloogiainstituudi sügavustes bakterite, robotite, laserite ja viiruste keskel, kummalise välimusega suupisted. Ära väsitas. Ja siis erirongiga tagasi. Suurema osa ajast ma magasin, üritades säilitada väärikat asendit.

Praegu vaatasin järjest "Charlie ja šokolaadivabrik", "Vihurimäe" ja "Amelie", mis on kõik minu filmilemmikute esikümnes. Meeldisid. Kõik kolm. Kohutavalt. Ja väga õiges järjekorras vaatasin. Meeldimise järjekorras. Meeleolu järjekorras. Tahaks siia veel sõnu kirjutada, aga õiged said otsa. Ja valesid ei taha.