Hmmm...
Kõik algas sellest, kui ma kolmapäeval Tartust tagasi jõudsin. Mõeldes tulevale filmiõhtule, vaatasin üle oma kodused filmivarud, mis olid väga ebafunktsionaalsed. Seega, "paadunud piraat" nagu ma olen, tõmbasin omale arvutisse mingid filmid ja hakkasin mõtlema, kuidas neid saaks plaadi peale panna. Nero ei tahtnud minuga alguses üldse koostööd teha. Mari-Ann soovitas kõrvetada data-dvd. Aga seda minu mängijad ei tunnistanud. Järelikult oli teine võimalus ühendada arvuti ja telekas kaabliga ja vaadata otse arvutist. Terve neljapäevase päeva ja praktiliselt pool ööd ma uurisin pesasid ja kaableid. Ma lootsin, et Pearul on olemas see kaabel, mida vaja, aga tema toast ju ei leia mitte midagi üles, eriti kui ei teagi, mida täpselt otsid. Aga lõpuks said mul kõik kaablid selgeks ja ma teadsin, mida mul vaja on. Ja reedel läksin poodi ja ostsin s-video kaabli. Siis otsisin netist õpetuse ka, kuidas peaks arvuti settingutes susima, et asi tööle ka hakkaks. Aga tuli välja, et s-video kaabel kannab üle ainult pildi ja heli jaoks on veel ühte kaablit vaja. Selle ma õnneks leidsin. Filmiõhtu ise oli suhteliselt kummaline, arvestades minu kohutavat ebasotsiaalsust. Ma olen järjest vähem harjunud olema inimeste seltskonnas.
Ma tahaksin võtta oma arvuti ja karmoška ja elada kuskil üksildases wifiga kohas. Hulkuda Vikipeedias ja kirjutada blogi, et inimesed mind päris ära ei unustaks. Lugeda raamatuid, mida ma pole veel lugenud, ja vaadata filme, et ma inimesi päris ära ei unustaks. Mängida karmoškat. Aeg-ajalt, kui meelde tuleb, teha endale süüa. Jalutada õues. Mõelda. Mõelda. See oleks tore. Ja siis võib juhtuda, et mõne aja pärast hakkan ma inimesi igatsema. Ja siis võib juhtuda, et kui ma tahan, siis oskan ka seltskondlikum olla.
Üritasin putru teha, aga see kurinahk kees üle ja mina põletasin oma käe ära. Mul ei ole veel kunagi puder üle keenud. Siim tegi siis lõpuni.
Lubasin täna Ardo asemel ooperisse minna. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Kahetsen sügavalt. Üldse ei ole seda tunnet, et tahaks minna. Ooper ei ole kunagi just minu lemmik olnud. Ja täna veel eriti.
Vaatasin filmi. Benny & Joon. Sest kellele ei meeldiks Johnny Depp. Mulle küll väga meeldib. Film oli liiga ilus. Ja hea. Ja boonusena oli seal üks mu lemmilugudest "I'm gonna be (500 miles)".
Ja õues on Suur Päike.
Kõik algas sellest, kui ma kolmapäeval Tartust tagasi jõudsin. Mõeldes tulevale filmiõhtule, vaatasin üle oma kodused filmivarud, mis olid väga ebafunktsionaalsed. Seega, "paadunud piraat" nagu ma olen, tõmbasin omale arvutisse mingid filmid ja hakkasin mõtlema, kuidas neid saaks plaadi peale panna. Nero ei tahtnud minuga alguses üldse koostööd teha. Mari-Ann soovitas kõrvetada data-dvd. Aga seda minu mängijad ei tunnistanud. Järelikult oli teine võimalus ühendada arvuti ja telekas kaabliga ja vaadata otse arvutist. Terve neljapäevase päeva ja praktiliselt pool ööd ma uurisin pesasid ja kaableid. Ma lootsin, et Pearul on olemas see kaabel, mida vaja, aga tema toast ju ei leia mitte midagi üles, eriti kui ei teagi, mida täpselt otsid. Aga lõpuks said mul kõik kaablid selgeks ja ma teadsin, mida mul vaja on. Ja reedel läksin poodi ja ostsin s-video kaabli. Siis otsisin netist õpetuse ka, kuidas peaks arvuti settingutes susima, et asi tööle ka hakkaks. Aga tuli välja, et s-video kaabel kannab üle ainult pildi ja heli jaoks on veel ühte kaablit vaja. Selle ma õnneks leidsin. Filmiõhtu ise oli suhteliselt kummaline, arvestades minu kohutavat ebasotsiaalsust. Ma olen järjest vähem harjunud olema inimeste seltskonnas.
Ma tahaksin võtta oma arvuti ja karmoška ja elada kuskil üksildases wifiga kohas. Hulkuda Vikipeedias ja kirjutada blogi, et inimesed mind päris ära ei unustaks. Lugeda raamatuid, mida ma pole veel lugenud, ja vaadata filme, et ma inimesi päris ära ei unustaks. Mängida karmoškat. Aeg-ajalt, kui meelde tuleb, teha endale süüa. Jalutada õues. Mõelda. Mõelda. See oleks tore. Ja siis võib juhtuda, et mõne aja pärast hakkan ma inimesi igatsema. Ja siis võib juhtuda, et kui ma tahan, siis oskan ka seltskondlikum olla.
Üritasin putru teha, aga see kurinahk kees üle ja mina põletasin oma käe ära. Mul ei ole veel kunagi puder üle keenud. Siim tegi siis lõpuni.
Lubasin täna Ardo asemel ooperisse minna. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Kahetsen sügavalt. Üldse ei ole seda tunnet, et tahaks minna. Ooper ei ole kunagi just minu lemmik olnud. Ja täna veel eriti.
Vaatasin filmi. Benny & Joon. Sest kellele ei meeldiks Johnny Depp. Mulle küll väga meeldib. Film oli liiga ilus. Ja hea. Ja boonusena oli seal üks mu lemmilugudest "I'm gonna be (500 miles)".
Ja õues on Suur Päike.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar