Mind häirivad igasugused asjad. Näiteks ühe inimese väljanägemine või see, kui bussis kellegi lamp mulle näkku paistab või kui keegi mind kassajärjekorras käruga nügib või see, kui mul kästakse ingliššit rääkida või sada muud asja. Aga ma katsun neist üle olla. Mõelda, et ära praegu lase ennast häirida, mõtle selle peale hiljem, kui tahad. Noh ja hiljem on tavaliselt häirija ära lõppenud või ära läinud ja probleem ongi lahendatud. Mõnikord ma hakkan virisema ka. Viriseda ma oskan. Ma oskan isegi kahte erinevat moodi viriseda. Üks on see tavaline virisemine (viriseva hääletooniga), teine on varjatud virisemine (iroonilise hääletooniga). Kolmas on tegelikult ka. See on siis, kui ma õudsalt tahaks viriseda, aga eriti ei julge, kuna vestluspartner või kuuldekaugusel olija on mõni autoriteetne või niisama tähtis inimene. Siis ma räägin täitsa tavalist juttu tavalise hääletooniga, aga ridade vahel on ülim virin.
Selle jutu mõte oli praegu see, et kõhuvaluga pole võimalik koos elada. Tahan lahutust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar