Mõnikord ma mõtlen, et eesti keel on mulle vist ka võõrkeel. Sest ma mõtlen mingis täiesti muus keeles. Ja nende mõtete eesti keelde tõlkimine on väga raske. Eriti suuliselt. Mõtted ei taha üldse niimoodi väljenduda, nagu ma neid mõelnud olen. Eesti keel, minu emakeel, oleks siis samas nagu minu esimene võõrkeel. Ja see keel, milles ma mõtlen, oleks hoopis omakeel.
Üldsegi töötab mu mõistus huvitavalt. Mulle meeldib mõelda selles "omakeeles". Ma muudkui mõtlen ja mõtlen, aga midagi ei fikseeru. Selleks, et meelde jääks, millest ma mõtlesin, pean need mõtted omakeelest eesti keelde tõlkima ja kindlasti panema sahtlisse sildiga "Mõtted, mida peab meeles pidama". Sest omakeelseid mõtted minu pea ei mäleta. Need lihtsalt tulevad ja lähevad või on alateadvuses, ilma et ma neid kasutada saaksin. Siit justkui järeldub, et omakeelseid mõtteid mõelda on täiesti kasutu. Aga minu jaoks on see nagu puhkus või meelelahutus. Introvert nagu ma olen. Seltskonnas olek ja inimestega suhtlemine on minu jaoks kohustus, pingeolukord. Siis hakkavad mul silmad ka tugevamini virvendama. Pigem ma tahaks olla üksi ja omakeeles mõelda. Erki ütles selle kohta ükskord nii huvitavalt. Et kõik sahmerdavad, aga mina seisan nagu täiesti üksi omas maailmas ja aeg seisab minu ümber, ja kui mind sellest maailmast üles äratada, siis kukuvad asjad mu ümber justkui ehmatusest maha.
Ma peaks mingi ajaviitja auhinna saama. Homme on juba pillipidu ja ma peaksin harjutama. Aga ei. Mitte sinnapoolegi.
Üldsegi töötab mu mõistus huvitavalt. Mulle meeldib mõelda selles "omakeeles". Ma muudkui mõtlen ja mõtlen, aga midagi ei fikseeru. Selleks, et meelde jääks, millest ma mõtlesin, pean need mõtted omakeelest eesti keelde tõlkima ja kindlasti panema sahtlisse sildiga "Mõtted, mida peab meeles pidama". Sest omakeelseid mõtted minu pea ei mäleta. Need lihtsalt tulevad ja lähevad või on alateadvuses, ilma et ma neid kasutada saaksin. Siit justkui järeldub, et omakeelseid mõtteid mõelda on täiesti kasutu. Aga minu jaoks on see nagu puhkus või meelelahutus. Introvert nagu ma olen. Seltskonnas olek ja inimestega suhtlemine on minu jaoks kohustus, pingeolukord. Siis hakkavad mul silmad ka tugevamini virvendama. Pigem ma tahaks olla üksi ja omakeeles mõelda. Erki ütles selle kohta ükskord nii huvitavalt. Et kõik sahmerdavad, aga mina seisan nagu täiesti üksi omas maailmas ja aeg seisab minu ümber, ja kui mind sellest maailmast üles äratada, siis kukuvad asjad mu ümber justkui ehmatusest maha.
Ma peaks mingi ajaviitja auhinna saama. Homme on juba pillipidu ja ma peaksin harjutama. Aga ei. Mitte sinnapoolegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar