Iga pidu saab ükskord otsa

Täna oli mu kõige viimane tööpäev. Ka taksojuhile sai seda mainitud. See taksojuht teab juba peast, kuhu mind on vaja viia, ja taksodispetšer ütleb mulle telefonis ise mu aadressi. Peen värk. Ossi ema kallas mu kingitustega üle. Poleks vaja olnud. Ta oli mulle kõrvarõngad ostnud ja alles pärast ostmist hakanud mõtlema, kas mul üldse kõrvades augud on. Õhtul oli Ossil mingi eriti hea tuju. Mina kükitasin ta ees ja järsku jooksis ta minu juurde ja kukkus kallistama. Enne ei ole ta mind kallistanud, ainult niisama oma ilast suud minu vastu hõõrunud ja jalgade küljes rippunud.

Praegu pakkisin oma seitse asja kokku ja homme kolin ära.