Vasak kõrv ei kuule kolmandat päeva, nii et ärge vasakpoolse jutuga tülitage...brbrbr...
Sander arvas alguses, et see on Kuurme ütlus ja suutis sellest vist mingisuguse poliitilise tagamõtte välja lugeda.
Tegelt ongi nii, et kõrv on lukus, kurk valutab nagu pöörane ja ninast voolab tatti. Öösel ärkasin iga kümne minuti järel ja kaalusin variante: kas piinelda edasi või võtta ette järjekordne rännak kööki meepurgi juurde.
Ja kui nüüd "peateema" juurde jõuda (milleks on "otse loomulikult" aastavahetus), siis ütlen, et uus aasta tuleb minu elus esimest korda kodus ja täitsa vor mii spešsal. Saab vähemalt rahus telekat vaadata.
Ja kes mõtleb oma lastele välja selliseid nimesid nagu Leili Lii Laidla ja Luise Lee Leidur?! No ma ei tea. Armas küll, aga natuke kahtlane :P. Mingi vandenõu on käimas, seda ma ütlen.
Oh, ma olen nüüd vana. Teise kümne viimane aasta läks käima. Eile. Mida aasta edasi, seda vähem ma hakkan oma sünnipäeva märkama. See suudab kuidagi nii mööda hõljuda, et ma ei pane tähelegi. Oli. Ja juba möödas. Sain mõned kingitused. Söödi ja joodi. Kõik. Suurem aur läks ikka jõulude ja igasuguste muude tühiasjade peale. Vanasti, kui ma veel väike olin, oli mu sünnipäev kuidagi erilisem. Mis siis, et see ikkagi jõuludega samal ajal oli. Aga oli kuidagi erilisem tunne. Üldse jõuludel ka. Oli erilisem tunne.
Aitäh sõnumite ja muude õnnesoovivate asjade eest.
Pühapäeval lähen Maritiga Paabelit kuulama. Hea.
EDIT: Paabelit lähen ma Maritiga kuulama siiski kolmapäeval, 28. jaanuaril. Ei viitsinud piletit kontrollida enne ja panin kuuga mööda. Vabandan, kui mu eksimus lõi sassi kellegi lennugraafiku, päevaplaani või bioloogilise kella.
Burromeetri põhiosaks on puust, metallist või mõnest muust materjalist eesel, millel peab kindlasti olema pikk nöörist saba. Saba on eriti oluline, sest selle järgi valitsevaid ilmastikutingimusi määrataksegi.
Burromeetri ehituse juures on tähtis, et teivas, mille otsa "eesel" kinnitatakse, oleks täpselt 71 cm sügavusele maa sisse löödud. Eesli kõrvad peavad olema 59,5 cm kaugusel teiba ülemisest otsast.
Hiilida hommikul kell kolmveerand kaheksa kööki ja teha endale punast teed ja panna sinna natuke rohkem suhkrut kui tavaliselt. Hea. Ma tean, et selle nimi on tegelikult karkade-tee, aga haploloogia mõttes olen ma teinud sellest karka-tee. Haploloogia, mmm.
Eile oli meil väike jõulupidu Mari-Anni juures. Mina terve laupäeva õmblesin selle jaoks ja terve pühapäeva "stiliseerisin" apelsine, nagu Marit ütles.
Naljakas. Issi tõusis enne poolt seitset ja oli seitsmeks läind, nagu tavaliselt. Aga praegu on kell juba kaheksa läbi ja ülejäänud magavad. Nagu polekski täiesti tavaline esmaspäevahommik.
Kolme päeva pärast lõppeb minu algarvuline eluaasta ja lükkab ette algarvulise 19. Põnev. Või siis ka mitte.
Nägin täna unes, et oli ülikooli esimene päev. See oli selline natuke imelik ülikool, aga kuna kõik toimus unenäos, siis pole imestada. Seal oli Mari-Ann ja Kristjan ja veel reaalikaid. Kõigepealt oli mingi vene keele tund, kuhu me Mari-Anniga läksime. Ma ei tea, see vist ei olnudki tegelikult meie tunniplaanis, sest seal oli mingi klass, kelle tundi me lihtsalt sisse sadasime. Klassis läksid istmeread astmeliselt kõrgemaks nagu auditooriumis. Mari-Ann istus eelviimases reas ja mina diagonaalselt tema taga viimases. Mina üritasin ikka kuulata ka, mis õpetaja seal kaugel ees rääkis. Tal olid suured vanaaegsed prillid ees. Ta ütles vene keeles lauseid ja siis terve klass pidi kooris järgi kordama. Ma eriti ei viitsinud. Ma ei kuulnud ka hästi, sest ta rääkis väga vaikselt. Aga Mari-Ann luges terve tunni raamatut. Mingi ingliskeelne oli raudselt.
Järgmine oli meil mingi kindla pealkirjaga loeng. Ma tean, sest mul oli see paberi peal kirjas ja ma vaatasin seda korduvalt. Üks parajalt pikk nimi oli, millest ma tegelikult aru ei saanud, sest ma ei saanud aru, millest see loeng räägib. Kristjaniga koos vaatasime seda paberit ja otsustasime, et loengu teema on kuidagi seotud Soome või soome keelega. Läksime siis sisse. Seal ruumis olid ka astmeliselt pingiread. Kristjan istus minu kõrval. See oli kuidagi nii hea ja tuttav, et ta minu kõrval istus. Reaal tuli meelde. Pole teda ammu näinud. Igatahes. Kõik mulisesid ja rääkisid omavahel ja järsku tuiskas sisse õpetaja, kes peaaegu jooksu pealt ja vaikust ära ootamata hakkas dikteerima erinevate keemiliste ainete nimetusi ja nende kirjeldusi. Ja järgmised umbes tund aega ma vehkisin neid omale vihikusse kirjutada. Kõik olid -üül lõpuga ained. Väga palju -üül lõpuga aineid. Üks oli igatahes valge ja magus, seda ma mäletan. Aga ta hääldas neid nimesid natuke imelikult ja siis ma pidin iga nime tahvli pealt järele kontrollima. Kuigi sellest polnud ka palju kasu, sest lisaks kõnedefektile oli see õpetaja ka düsgraafik. Ta eesnimi oli muideks Salo. See oli ka paberi peal kirjas. Pärast -üülide vihikusse vehkimist jagas õpetaja väga kavala ja saladusliku näoga meile kõigile väiksed klaasist kausid, täpselt sellised, millest jäätist või pudingit või kompotti süüakse, mustriga ja puha. Mina ütlesin rõõmsalt Kristjanile, et nüüd hakkame jäätist sööma, ma tean küll. Aga õpetaja valas hoopis kõigile kaussi jogurtit. Andis lusikad ka. Ja käskis meil võtta niipalju jogurtit lusika peale kui saame, ilma et midagi maha voolaks. Et siis nagu kuhjaga või? Joogijogurtit? mõtlesin mina. Järgmised väga kaua aega veetsin ma istudes ja jogurtiga lusikat enda ees hoides. Sest mingil seletamatul põhjusel pidime me seda lusikat enda ees käes hoidma. Nii, et jogurtit maha ei voolaks. Aa, see oli sellepärast, et kui piisavalt kaua hoida, hakkab jogurt paksemaks minema ja seda saab suurema kuhjaga lusika peale võtta. Mina muidugi sõin pool jogurtit ära, kui õpetaja ei näinud. Ja toetasin lusikat kausi ääre peale, kuigi ei tohtinud. Iga kahe minuti tagant võrdlesime Kristjaniga, kummal on rohkem jogurtit lusika peal. Mingi aja pärast olid jogurti sisse nagu võluväel tekkinud suured terved maasikad. See oli vahva.
Või noh, tegelikult olen ma viimase 24 tunni jooksul vaadanud neli filmi. Kolm neist Mariti juures ja ühe kodus. Mariti juures oli filmiõhtu. Mari-Ann oli hunniku filme kaasa võtnud, et saaks valida. Aga see pagana XBOX lihtsalt ei mänginud ühtegi neist. Kurb. Nii ei jäänud muud üle, kui teha väike jalutuskäik videolaenutusse ja laenutada need filmid. Esimene film oli Sweeney Todd. Mul olid juba enne vaatamist väiksed kahtlused selle filmi osas, aga kuna tegemist oli ikkagi Johnnyga (ja Johnny ruulib täiega), siis otsustasin, et elan üle. Oli päris õudne. Aga kuna ma subtiitreid ei näinud ja minu kuulmine inglise keele pealt pole ka just kiita, siis ei saanud ma loo sisust just täiuslikku pilti. Aga ilmselt parem oligi. Palju verd ja habemenuge. Ja Johnny. Teine film oli Rahvuslik aare 2. Esimene osa oli parem. Aga see oli ka päris vaadatav. Kolmas oli 10 000 BC. See oli suht absurdsuse tipp. Sinna pani Marit ingliskeelsed subtiitrid alla, seega sain ma kõigest aru ka. Ripsmetušš ja püramiidid kümme tuhat aastat enne Kristust.
Ja täna vaatasin Harrison Bergeroni. Vaadake ka. Film sellest, kuidas aastal 2053 on kõigil inimestel peas võrud, mis reguleerivad nende mõistust. Ja kõik inimesed on võrdsed. Keegi ei tohi olla teistest erinev. Keegi ei tohi olla teistest targem. Aga üks poiss on. Hoolimata võrust ja seadustest.
Kas teie tahaksite elada maailmas, kus ei sünni enam kunagi selliseid geeniusi nagu Beethoven?
No nüüd ma olen loodetavasti ennast natuke kogunud. Võta kokku!
Reede õhtul vedasin ennast kandle ja kotiga kõigepealt trolli peale ja siis rongi peale. Ja kujutage ette: kallis lugupeetud rongijuht ütles peatusi ainult suht Tallinna piires. No kuule, neid ma tean isegi! Aga mis pärast saab? Siis ma nuputasingi, et kas Rapla võiks tulla umbes kahe peatuse pärast või ühe peatuse pärast või kuidas. Õnneks ühed, kes Hagudis maha läksid, rääkisid omavahel ,et nad lähevad Hagudis maha. Selle arvestatava juhtlõnga abil suutsin ma lõpuks ikkagi õiges jaamas maha minna. Ja Raplas oli lumi. Mitte päris Suur Lumi, aga suur lumi peaaegu.
Siis ootasime Maili saunas Jalmarit, kes oli teel ja Marit, kelle köögis oli karaskiküpsetamise puhul kaos. Ja siis algas ansambel Ööproovi ööproov. Jukut oli tabanud force majore, mistõttu pakkus Jalmar naljaga pooleks, et pole hullu, küll mina Juku harmoonia ka ära mängin. Mõni teine kord, aitäh. Öö oli kummaline. Me Lisandraga magasime küll majas, aga saunast kostev trummipõrin ei lasknud mul vist mitu head tundi magama jääda. Hommik saabus üleöö, kuid suhteliselt valutult.
Maili isa viskas meid kultuurimajja, aitäh :) Veel viimane läbimäng ja läkski lahti. Avamine oli vahva. Torupildurid ja NolensVolens. Ja meie. Ma ei läinudki lootusetult segamini. Päris hea. Ülejäänud päeva olin mingis müstilises uimas, jõin teed ja vahtisin enda ette. Erki kahtlustas, et ma olen endast väljas (endast väljas selles otsesemas (või kaudsemas, kuidas kellelegi) mõttes) (kahekordsed sulud, mmm). Ma ei tea. Ilmselt mitte. Tavaline olek. Natuke uimane ainult. Karask oli kahetsusväärse sooda järelmaitsega. Tee oli hea. Kontserdid olid head. Muusika. Tsibid ja NolensVolens. Improvisatsioonid. Tantsud ja laulud õues tule ümber. Ja Zetod. Jalmar vist sulatas kõigi saalisviibijate südamed ja sillutas ühe noore muusiku tee suurtele lavadele. Tule-Tee kruus on armas, aitäh. Aitäh, Mari ja Maili.
Pärast oli olemine Maili saunas. Tore oli. Jüri elas üle huvitavaid üleelamisi: "Zetode trummar ja tšikk panid minu toa ukse seestpoolt lukku ja nüüd nahistavad seal." Hmh.
Ja järsku, otsekui välk selgest taevast, ilmus võimalus saada kohe Tallinnasse, mitte oodata hommikust rongi. Hea. Siim Sarv isiklikult mängis taksot ja sõitis Tallinnale peaaegu tiiru peale. Suur aitäh.
Aitäh, Erki :P. Sinu pärast kahtlen ma jälle rohkem kui kunagi varem. Aga see on võib-olla hea.
Mulle meeldib see pilt. Selline mõnusalt õdus ja jõulune ja mõnus ja raamatuid-küünlaid täis. Mul võiks selline raamatukogu kodus olla.
Eelmisel neljapäeval sain saapad kätte. Toredad on. Aga paari esimese päevaga suutsin ma nendega mõlema jala kannad lihani katki hõõruda. Pagan. Ükshaaval kusjuures. Kõigepealt üks kand. Ja siis teine. Aru ma ei taipa.
Homme õhtul lähen rongiga Raplasse. Kandlega. Saab lõbus olema, arvestades, et magamiskott ja muu träni on ka kaasas. Üritan madratsi koju jätta, nii tubli ma ka ei ole, et seda viitsin tassida.
Ma tahaksin olla Okasroosike, kes kõigepealt magab sada aastat, mmmm kui mõnus. Ja siis läheb printsile naiseks. Kah päris hea väljavaade.
Reedel ja laupäeval pidasin oma sünnipäeva. Tervelt kuu aega enne õiget päeva, aga keda kotib :P. Tegin kaks päeva järjest oma superhead löga-pitsat. Reedel tulid Mari-Ann, Ardo ja Siim, sest laupäeval oli neil esinemine. Mängisime Rummyt ja pantomiimiga laste-Aliast. Lõbus oli. Mari-Annil oli mingi keiss keelega. Siim oli Joonestatud Mees. Ardo jõi. Mina olin lihtsalt kena. Juttu rääkisime.
Laupäeval tulid Kristel, Marella, Marit, Triinu, Efku ja Madis. Mängisime Aliast. Lõbus oli. Juttu rääkisime. Mina mängisin neile karmoškat, mis Maritis tekitas mingeid assotsiatsioone Skandinaavia filmidega. Igatahes. Kui Triinu, Kristel ja Marella olid ära läinud, läks aga õige mängimine alles lahti. Madis avastas vaheldumisi klaverit, karmoškat ja džembet. Efku mängis kannelt. Eriti-muusikakauge-mitteviisipidav-Marit ja muusikakooli-klaveri-erialal-lõpetanud-Madis mängisid klaveril neljal käel koerapolkat. Kusjuures pidevalt läks segamini Madisel, mitte Maritil.
Ühel hetkel oli karmoškal üks bassinupp mingil seletamatul põhjuselt augu sisse kinni jäänud ja ei tulnud sealt mingi valemiga välja, torgi, palju tahad. "Mehhatrooniku haridusega" Madis tahtis näidata, milleks ta ikkagi koolis käib ja avaldas soovi asi kohe ära parandada. Otsisin talle kruvikeeraja. Järgmised kümme minutit uuris Madis hoolikalt karmoška sisemust, et jõuda selgusele, kuidas mehhanism töötab ja mis värk on. Äkki vaatas Marit ka asja lähemalt ja küsis: "Kuule, miks see julla siin üleval on?" Lükkas selle alla ja asi korras! Nagu Ermann juba :D.
Kui Madis oli ka ära läinud, arvas Efku (kes tegelikult minu juurde jõudes tahtis kohe unne vajuda), et oleks mõistlik linna peale tšillima minna. No hästi, viisime Mariti koju ja tšillisime siis. Koju jõudsin viie paiku.
Ma ei tea, mida ma sellel päeval tegin. Kohe uurin järele.
Nii. See oli reede. Laupäeval pidas Kristel oma sünnipäeva. Ikka ei mäleta, mida ma reedel tegin. Kas see oli see reede, kui klassiga Nõmmel "võrkpalli mängimas" käisin? Võib-olla.
Eile maal magasin "päevaund" ja nägin unes ühte järjekordset action-unenägu. Suurem osa on loomulikult ära ununenud, aga üksikud detailid on meeles.
Näiteks ühel hetkel mina, emme ja issi jooksime mööda tänavat ja möödusime mingist inimestekolonnist. Ma tean, et midagi me selle kolonniga jahmerdasime, aga täpselt ei mäleta. Miskipärast käis seal mingi filmimine ja asi ja kaameramees karjus meile inglise keeles, et "turistid ei tohi siin olla, siit ei tohi läbi minna". Kusjuures me olime arvatavasti Tallinnas, sest ma tean kindlalt, et me elasime selles linnas. See juhtus veel meie maja lähedal, sest see tänav meenutas jubedalt seda pisikest teed, mis jookseb meie maja tagant ühika ja garaažide vahelt.
Jooksime edasi ja nägime Joonast, kellel oli mingi sinine superkangelase ülikond seljas (nagu seal transformerites umbes). Ma vaatasin, et näe, Joonas, aga Joonas tegi, nagu ta ei näeks mind. Siis tõusis ta lendu ja ma vist tõusin ka lendu, sest ma nägin Joonast kaugel-kaugel allpool. Ma ei saanudki päris täpselt aru, milline see Joonas nüüd on, sest järsku oli seal kaugel-kaugel all palju-palju pisikesi sinistes superkangelase ülikondades mehikesi, kes risti-rästi lendasid nagu mesilased. Ja umbes samapalju oli ka pisikesi punastes ülikondades mehikesi, kes ka risti-rästi lendasid. Ja ma kuulsin kuskilt Joonase häält, mis ütles, et "no kurat katsu sa maailma päästa, kui need vastased sul koguaeg jalus tolgendavad".
Siis jõudsime me meie majani. Tegelikult on mu maja viiekorruseline onju. Ja mina elan viiendal korrusel. Aga raudselt igas unenäos, kus ma oma maja näen, on nii, et ma lähen trepist üles ja tahan koju jõuda, aga ma ei tea, mitmekorruseline see maja parasjagu on ja mitmendal korrusel elan mina. Ja tegelikult on minu maja trepikoda selline, kus trepikäigud on ilusasti üksteise kõrval ja nende vahel pole midagi. Aga unenäos teevad trepikäigud nagu suurema ringi ja igal korrusel on trepikojas palju rohkem ruumi. Ja mina muudkui ronin trepist üles ja otsin kodu. Ja vahepeal juhtub nii, et mina arvan, et ma lähen trepist üles, aga tegelikult olen hoopis allapoole jõudnud. Ja raudselt kuivatavad esimese korruse elanikud trepikojas pesu ja raudselt on trepp jälle mingi lägaga koos, nii et ma pean käsipuust kinni hoides ennast üles tõmbama. Ja nii umbes seitsmendal korrusel on hunnik poisse, kes naeravad minu üle, et ma ei suuda oma korterit üles leida. Ja mingil hetkel on ühel korrusel remont, nii et trepp lõppeb otsa ja ma pean ennast oma üleloomulike võimetega järgmisele korrusele vinnama. Ja mõnel korrusel on lae kõrgus umbes poolteist meetrit. Ja kui ma siis lõpuks umbes kuuendal korrusel oma korteri üles leidsin, oli see tegelikult keldris, sest seal oli hästi umbne ja palju inimesi magas juba voodites. Ma magasin Pearu kõrval ja magades ma tundsin, kuidas ta mind jalgadega tagus.
Selline unenägu seekord.
Aga lund sajab. Oh kuidas mulle meeldib see. Kui tuiskab ja igal pool on põlvini hanged. Ja läheb vara pimedaks. Sõitsime maalt koju. Mitte essugi ei näinud. Kiirus oli Pärnu maanteel 20 km/h. Suvekummid olid ka veel.
Kuni teisipäevani ei soovitata väljas liikuda.
Aga ma sattusin uudise peale, mis ütleb, et nädalavahetusel sadanud lumi ei jää Eestis maha ja hiljemalt reedeks-laupäevaks on maa taas must. Miks nii... Just läks põnevaks ju.
Kui kaheaastane ei saa, mida ta tahab, siis hakkab ta karjuma ja jalgu trampima. Ma õnneks nii äärmuslikuks ei lähe, aga täiesti tühine asi ajas mu tuju praegu nii halvaks, et tahaks tõesti karjuda ja trampida. Ise ka imestan.
Lund sajab. Minut tagasi ma pidin kreepsu saama, kui järsku välku lõi. Ma ei tea, kuidas see nii saab olla, aga oli. Müristas ka. Ja lund sajab. Ja ma tellisin lõpuks saapad ära. Oligi juba aeg. Järgmine nädal saab kätte. Lund sajab. Ja sajab. Ja sajab. Õu on üleni lund täis. Heasti.
Otsisin internetist ettekande jaoks materjali laste agressiivsuse kohta ja sattusin ühe vanaema kirjale, kus ta palub abi oma agressiivse lapselapse kasvatamisel. See kõik on kõrvaline, mulle jäi silma näpuviga kirja lõpus: 'mureli vanaema'. Ilmselt oli seal mõeldud 'murelik vanaema'. Aga mulle hakkas see läbi näpuka tekkinud sõna 'mureli' väga meeldima. Tähendada võiks ta ju sedasama, et vanaema on murelik. Aga justkui mingis muus käändes. Lingvistikas oleme mitu korda rääkinud instruktiivist - eesti keele viieteistkümnendast käändest. Ma pole nüüd eriti kindel, kas see 'mureli' ka päriselt selle käände alla käiks, aga sellega veidi seotud võiks küll olla. Ja vastab küsimusele 'kuidas?'. Näiteks 'paljajalu' või 'avasüli'. "Sa paistad täna nii mureli olevat." Umbes nagu Silvia Rannamaa raamatus "Kadri" haletseb Kadri ennast, et neil on kõik "virelis-viltu". Vireli-mureli. Kas ei kõla huvitavalt?
Käisin Viljandis Noore Muusiku Koolis. Kohati tundus natuke imelik või võõras või nii... Aga praegu on küll hea tunne, et seal olin. See on tegelikult mõeldud ettevalmistuskursusena neile, kes tahavad Akadeemiasse sisse astuda, aga mina läksin lihtsalt sellepärast, et pilli mängida ja Viljandit näha. Pilli mängida sain ja Viljandit sain ka näha. Viljandi on nii tore. Praegu nägin ma kahjuks porist, halli ja tühja Viljandit, mis ei olnud nii tore kui suvel folgi ajal, aga siiski. Sain üsna palju kannelt ja karmoškat Muusikamaja ja Aida vahet tassida. Eile pidime minema Aita arhiivilindistuste järgi mängimise tundi. Lisandral on ju akordion kastiga, mitte kotiga, mis selga käib. Vaene väike. Haige ka veel. Võtsin siis mina oma kandle ja karmoška ja Lisandra akordioni ja hakkasime minema. Ja läksime ja läksime ja vihma sadas ja sadas ja Lossi tänav oli lõputult pikk ja kell oli ammu kaks läbi. Hiljaks me jäime, aga kohale jõudsime. Ja Jalmar õpetas mulle kaks uut karmoškalugu. See oli tore. Üks tegelikult päris uus ei olnud, aga ma olin selle totaalselt ära unustanud. Siberi setude lugu. Ja õhtul oli Aidas Svjata Vatra ja Haydamaky. Svjata oli mõnus. Haydamaky ajal mul tuli uni peale ja ma ei viitsinud lõpuni kuulata.
Nüüd olen kodus, aga ei taha üldse hakata jälle neid samu vanu asju tegema. Tahaks tagasi Viljandisse. Viljandi on nagu täiesti teine maailm. Muusika ja muusikute ja mõnusa olemise maailm. Heasti. Ma tahaks hoopis selles Viljandi-maailmas elada, mitte Tallinna-maailmas. Astuks Akadeemiasse, siis saaks minna ja olla ja teha ja õppida. Aga ma olen pöördumatult laisk. Mina pole selline inimene, kes harjutaks neli-viis-kuus tundi päevas pilli. Mulle meeldib lihtsalt olla ja mõelda ja vahepeal mängida. Raske.
Kurb on. Läpakas mul vahel läheb internetiga tülli. Tavaline asi. Juhtub. Vajutan repair ja veidi aja pärast seltsivad jälle kenasti. Aga eile arvas läpakas heaks solvuda, kui ma julgesin repair vajutada. Hangus ära. Kaks korda järjest. Kolmandat korda enam ei hangunud, aga nett ka tagasi ei tulnud. Siis arvas Pearu, et peaks sahtli tagumisest nurgast otsima välja miskise ketta, millel XP peal ja setupi ja repairi ja värgid tegema. Sest kaua see laga võib kesta. Ootasin mina kannatlikult umbes tund aega arvuti ees ja vahtisin protsente. Vahepeal käisin teed joomas. Lootsin kõige paremat. Läks aga nii, nagu tavaliselt. Kuna arvutil netti taga polnud, ei saanud ta Windowsi ära connectida. Ja kuna Windowsi ei saanud connectida, ei saanud ka sisse logida. Ja kuna sisse logida ei saanud, siis ei saanud ka mitte vähematki ette võtta netiühenduse taastamiseks. Surnud punkt. Kõige koledam on asja juures see, et nüüd on absoluutselt kõik minu dokumendid, muusika ja nii edasi ja nii edasi läpaka sees luku taga. Jah, ma peaks õnnelik olema, et nad (loodetavasti?) üldse alles on. Aga mul on neid KOHE VAJA. Mul on vaja homseks printida välja lingvistika materjal kaheksandikele. Tutkit. Aga Pearul ei ole aega asjaga tegeleda. Kui ta üldse oskab. Kuul pähe.
Ma hakkasin mõtlema ühele asjale. Jutt käib portreefotodest või ükskõik, mis piltidest, millel inimene peal. Mulle tundub, et mulle meeldivad või sobivad või matchivad või kuidas iganes ka öelda, sellised pildid, millel olev isik asub pildi paremas servas näoga pildi vasaku ääre poole. Mitte vastupidi. Vahet pole, kas pilt on vertikaal- või horisontaalformaadis. Vastupidine tundub kuidagi vale ja veider. Huvitav, kas see tuleb sellest, et ma vasakukäeline olen. Kuskilt ma lugesin, et vasakukäelisele on kõige sobivam koht ruumis (näiteks klassis) klassi poolt vaadates vasakul pool ja õpetaja poolt vaadates paremal. Sest paremale poole keeramine on vasakukäelistele loomulikum. Et siis kui nendest piltidest rääkida, siis minu jaoks on ilmselt loomulikum otsida objekti pildi paremast äärest. Ja see, et see objekt siis pildi keskme poole vaatab, on juba üldvisuaalse poole pealt parem. Või kuidas teile tundub?
pühapäev, 9. november 2008
kuid lõpuks kittel tule ära kustutab ja seotuna jään üksikpalati (dagö. sinihabe)
Hommikul oli lastetoas päris põnev. Need lapsed, kes siiamaani pole mitte ainsamatki sõna öelnud, sain täna rääkima. Ameliilt ma ei ole enne ühtegi sõna kuulnud, aga täna vaatasime pilte ja oskab küll: al'a (kala), aff (ahv), auh (kutsu), op-op (jänku), apa-a (papagoi). Kaur oskas enne ainult 'jah' ja 'emme', nüüd räägib isuga.
Liis jutustas muidugi kõige rohkem. Ise ütles, et on kaheaastane, aga juttu tundus küll rohkem olema kui kaheaastasel tavaliselt.
Mina: Näe, siin on üks porgand. Liis: Aga tal on ju silmad peas. Mina: Oi, ongi. Huvitav, miks porgandil silmad peas on... Aga jalgu ei ole. Liis: Kuidas ta siis käia saab, kui tal jalgu ei ole? Mina: Noh, ta siis liigub niimoodi põnts-põnts. Põntsub. Liis: Jah, pongard põntsub. Mina: Kuhu ta põntsub? Liis: Pongard põntsub metsa. Mina: Mis ta seal metsas teeb? Liis: Sööb mustikaid.
No kujutage ette silmadega porgandit, mis põntsub metsa, et seal mustikaid süüa.
Pärast läksin kooli lingvistikasse nagu tavaliselt. Need kaheksandikud lahendasid kaks ülesannet ära sellise tempoga, et ma ei jõudnud hingatagi.
Hiljem mängisin õpetaja Aita ja õpetaja Tiia sünnipäeva auks kannelt. Ja sain aimu, millest õpetajad vabal ajal omavahel räägivad. Sain teada, et tunnis mõtleb õpetaja kõigele muule kui õpetatavale ainele. Villu rääkis, kuidas mõnikord keset tundi läheb meelest ära tunni teemagi. Näiteks peab tunnis valvel olema, et ei satuks õpilaste vaatevälja profiilis. Peab olema kas näoga, või veel parem, seljaga klassi poole, et õpilased jumala pärast ei näeks õpetaja (enda arvamuse järgi) ülekaalulisust. Tuled klassi, hoiad kõhu sees, jõuad klassi ette, pöörad klassi poole näoga ja võid puhh lõdvaks lasta. Nii kui jälle on vaja profiilis olla, siis hõkk kõht sisse. Ja klassi külgseina tahvli kõrvale võiks peegli panna, et kui õpetaja parasjagu kirjutab midagi tahvlile, siis saaks salamahti peeglist vaadata ja harjutada, kas kõht on ikka piisavalt sees.
P.S. Ärge te nüüd seda igaksjuhuks Villule edasi-tagasi rääkige onju. Oleks minu tervisele natuke kasulikum. Vist.
Oh, täna oli nii tore päev. Käisin nö tšikkidega linna peal. Muidu ma nolife'ingi kogu aeg üksi kodus. Endal hakkab juba ka imelik. Alguses oli jutt, et Mari-Ann ei saa, tal mingi insenerivõistlus, ja saame ainult Maritiga kokku. Aga kui kohale jõudsin, olid nad mõlemad kohal. Nii tore oli teid jälle üle pika aja näha! Ma igatsen ikka nii kohutavalt Reaalkooli. Kuna me ei suutnud midagi targemat välja mõelda, läksime jälle vanasse tuttavasse Hella Hunti. Sai muljeid vahetada ja teha kõiki neid nalju, millest ainult meie ise aru saame. Mõnitada üksteist, nii palju kui tahtsime. Ainult kõige paremad sõbrad saavad üksteist niimoodi mõnitada. See on hea. Mingil hetkel tuli Ardo. Siis me saime mõnuga ka teda mõnitada. Teooriad Mariti meeste, Mari-Anni meeste, Mari-Anni ja Ardo laste ja kõikvõimalike muude kahtlaste nähtuste kohta lendasid üle laua. Hetkel t1said joogid otsa ja kuna oli oodata ka Siimu, hakkasime järgmist pleissi otsima. Maandusime Raekoja platsil ühte kohvi-kohvikusse (kõlab hästi ju: kohvi-kohvik...). Aga kuna Siim oli ajutiselt sant ja vigane, st ta oli oma pahkluu välja väänanud, ei tahtnud ta kodust nii kaugele tulla. Üritasime sobituda ühte Tehnika peatuses olevasse pubisse, kuid see oli silmnähtavalt venekeelse suunitlusega ja ei imponeerinud meile üldse. Koidu peatuse hiina restoranis jõime veel teed. Jõuti järeldusele, et minu lapse nimeks peaks saama Tamm Tamm vms. Okei siis. Üldiselt oli koosolek väga sisukas ja kõik päevakorra punktid võeti läbi. Tehti ka viisaastakuplaane ja määrati kindlaks sünnipäevad ja filmiõhtud.
Tänase päeva tähtsaim avastus: Ideaalse mehe kriteeriumitele peab vastama hoopis su parim sõber. Sest ta peab olema ideaalne, kuid siiski mitte "see". Ardo avastas, et Mari-Anni ideaalse mehe kriteeriumid on täpselt Siimu järgi tehtud. Ja et Marit ja Mari-Ann on kokku "vana ja haige", sest Mari-Ann on vana ja Marit on haige. Ja et mina olen noor ja terve ja seetõttu hoopis Ardo ideaalne naine.
Ma tahan midagi teha. Ma tahan helistada kellelegi. Ma tahan küsida tema käest, mida ta teeb. Ma tahan teda kutsuda õue või kuhu iganes. Ma tahan temaga rääkida, jalutada, pilli mängida, jämmida. Ma tahan siit ära. Ma tahan midagi teha. Ma tahan õue. Kohe.
Ma tahan võtta karmoška kaasa ja mängida seda. Kuskil, kus see teisi inimesi ei sega. Ma tahan lihtsalt olla. Ja mitte mõelda päevale. Mõelda millelegi muule. On vaid öö ja mina ja karmoška. Ja see inimene, kellega mul on hea koos olla.
Kas Sina tahad olla see inimene?
Ma mäletan ühte ööd, kui ma helistasin Efkule ja küsisin, mis ta teeb. Siis jalutasin (loe: kiirkõndisin) ma kesklinna. See oli täpselt aasta pärast Pronksiööd ja emme ei tahtnud mind linna lasta, sest kartis, et seal on ohtlik. Aga ma läksin ikkagi. Sest mul oli vaja õue saada. Mulle meeldib öösel õues olla. Mingis mõttes on siis hästi rahulik. Aga mingis mõttes ka hirmus.
Dup-di-dup... See siin on muideks täpselt sajas postitus minu blogis.
To do-nimekiri pikenes suht automaatselt, nagu mul tavaliselt juhtubki:
Otsida maa pealt ja maa alt, surnute ja elavate seast ühte asja.
Minna aipisse ja ilmutada soovi ühtede mõnusate hiilgavate oivaliste tanksaabaste järele.
Lõigata välja seelik ja seejärel see kokku õmmelda.
Jõuda lõpuks Efku juurde Zetode pusa proovima.
Mõelda Zetode pusa tellimise peale.
Millalgi lähiajal (võib-olla) Kartaude sugupuu teise keskkonda ümber kolida.
Mulle tegelikult ei meeldi üldse to do-nimekirju koostada. Mulle meeldib minna niiöelda vooluga kaasa, vaadata, kuidas kujuneb, asjaolusid jooksvalt ümber hinnata, teha asju siis, kui mulle meeldib ja paremaks pean, mitte tunda endal kohustusi. Aga nüüd kui ma ühe sellise nimekirja olen teinud, on kaks võimalust. Ma kas teen nad ära või arvan, et nüüd on nad mul kirjas, ja unustan ära. Tegelikult on kolmas võimalus ka. Et see pagana nimekiri ei morjenda mind absoluutselt ja ma teen nad ikkagi ära siis, millal tahan, või siis, kui on kõige viimane hetk, või veel natuke hiljem.
Khm. Ma ei ole grammatiliste kategooriate juhtumi puhul fenomenaalset lahendust leidnud. Aga natuke olen mõelnud küll. Eks homme näis. Muideks, Eesti keele käsiraamat väidab, et meil on tegemist hoopistükkis morfoloogiliste kategooriatega. Võta nüüd siis kinni.
Üldiselt on veidi uimane olemine. Millest ma kirjutada tahtsingi? Vihma sajab. Kuigi väljas on pime, nii et päris kindel olla ei saa, aga ma arvan, et siiski sajab. Terve päeva on sadanud.
To do:
Viimase kahe aasta Sotto kroonika. Ja kiiremas korras.
Harjutada luukambriks. Sama kiires korras.
Teha ära kõikvõimalikud kooliasjad. Veelgi kiiremas korras.
Leida Aita sünnipäevaks sobiv lugu ja see ära õppida/kinnistada. Selleks on natuke rohkem aega.
Oh, kuidas mulle meeldib karmoška. See on nii ideaalne lihtsalt.
Ahjaa. Ja ma sooritasin arvutioskuste testi. Juhhuu. Umbes pooled mittesooritasid kusjuures.
Ma saan iga päevaga järjest rohkem ja rohkem aru, kui halvasti ma oskan õpetada. Täna üritasin kolmele (väga andekale) kaheksandikule seletada, mis imeloom on grammatiline kategooria. Ei õnnestunud. Sest vaatasin nende väsinud ja arusaamatuid nägusid ja kirusin ennast, et olin üldse alustanud. Ma saan aru, et neid isegi huvitab see, aga kui mina ei oska seda neile vastavalt nende tasemele selgeks teha, siis olen süüdi mina. Mina olen see, kes peaks õppima ja aru saama, enne kui hakkan teisi õpetama. Mina olen harjunud leppima igasuguste abstraktsete mõistetega, millest ma lõpuni 100% aru ei saa. Aga kaheksas klass ei pruugi seda veel osata. Neile peab kõike materiaalselt seletama. Ma üldse ei taha väita, et kaheksandikud on mingid väiksed lapsed, kes ei taipa maailma asjadest midagi. Ei, lihtsalt nad mõtlevad veidi teistmoodi. Mina ei ole lihtsalt veel kahjuks aru saanud, mismoodi täpselt. Ja kaheksanda klassi eesti keele õppeplaanist ei tea ma ka tuhkagi. Antud kaheksandikud on isegi tublimad ja arusaajamad kui tavalised kaheksandikud. Aga tõesti, kui ma üritasin neile seletada seletamatut, siis sain aru, et ma isegi ei saaks enda seletusest aru. No kena kevadet, ma ütlen. Mh. Ma vaatan, kui ma olen järgmiseks nädalaks välja mõelnud mingi sensatsioonilise seletuse grammatilise kategooria probleemile, siis võib uuesti üritada.
Eile kõndisin mööda Narva maanteed kooli poole. Ühel hetkel möödusin naisest, kellel oli alla aastane laps kõhukotis ja ise pahvis samal ajal suitsetada. Sellistel hetkedel võitlen ma alati endaga. Ühelt poolt kogun julgust, et sellisele inimesele midagi öelda. Tahaks küsida tema käest, miks ta nii teeb. Milleks ta selle lapse muretses, kui ta talle ja endale kõige paremat ei taha? Teiselt poolt aga püüan mõelda, et tema elu pole minu asi ja minust pole viisakas võõrale inimesele märkust teha. Sama lugu on jõmmidega, kes viskavad prügi tänavale ja arvavad, et nii ongi normaalne. Ma ei ole kahjuks sellist tüüpi nagu Mart Maameele, kes rääkis, kuidas ta Viljandis igal õhtul ja hommikul korjab tänavalt prügi kokku ja viib prügikasti. Mul pole julgust tänaval võõrast prügi koristama hakata. Võib-olla ma kunagi jõuan sellele tasemele. Aga sellistelt reostajatel tahaks küsida, millest nad hoolivad ja kas neile pole kunagi räägitud keskkonnahoiust.
Kusjuures teel Kaubamaja juurest ülikoolini oli umbes iga kolmas vastutulnud inimene suitsetaja. Mina olen suitsetajate diskrimineerimise poolt. Sest suitsetamine ei ole normaalne.
Täna on Reaalkooli sünnipäev. Palju õnne. Ja Asko sünnipäev ka. Palju õnne.
Hommikul panin ennast ilusti riidesse ja kontsad alla ja kablutasin Reaali. Oli sekretäriga asjaajamisi. Siis kablutasin ülikooli. Praktikum pidi olema ruumis U-217, aga seal ukse peal oli silt, et Infootsing K-244. Läksin siis K-244, aga seal oli hoopis mingi tõlkimise seminar. Siis ma olin natuke aega segaduses ja helistasin Triinule. Triinu tegi mulle täiesti loogilise ettepaneku vana ruumi juurest uuesti vaadata (huvitav, kuidas ma ise selle peale ei tulnud :S). Jõudsin siis õnnelikult väikse hilinemisega kohale. Pärast praktikumi pidin Reaali tagasi kablutama, sest seal oli aktus ja tordisöömine ja värk. Aga bussipeatuses rikuti mu tuju ära.
Tüüp (ilma silmanähtavate joobetunnusteta täiesti tavaline noor mees)(esiteks, ta ehmatas mind): "No näe, kui kena te välja näete. Te olete nii armas lihtsalt. No olete ju nunnu niimoodi sellise välimusega. Nagu modell kohe. Mis te arvate, sobite ju hästi modelliks, onju. Kodu-Anttila modelliks näiteks, mis? ... No nii nunnu ju. Nagu barbinukk... Ei, ega ma halvasti seda ei mõelnud, te olete kindlasti palju targem kui barbinukk. Jah tavaliselt öeldakse barbinukk ja mõeldakse ka, et barbinuku aruga. Aga ega juuksevärv ei näita ju mõistust, eks. ... Kas teil on külm, paneme midagi peale? Ei? No ma vaatasin, et lõdisete siin nii. ... Ega mina siis ei hakka sellist nunnut kassipoega sabast sikutama. Eks ole ju tore niimoodi rääkida ja uusi tuttavaid saada, onju. ... Noh, lapsuke, ilusat päeva siis."
Ma oleks tahtnud talle virutada.
Aktusel ma sain väga vähe aega olla, sest ma olin lubanud lastetoas olla. Kablutasin siis jälle ülikooli tagasi. Seal oli täna väga multilingvistiline seltskond. Keegi Inglismaalt tulnud vabatahtlik Vicky rääkis ainult inglise keeles, meie Liisiga rääkisime lastega eesti keeles, Vickyga inglise keeles, üks ema rääkis oma lapsega vene keeles ja meiega eesti keeles, laps ise rääkis vene keeles, aga sai eesti keelest ka aru, teine ema rääkis oma lapsega soome keeles, laps ise ei rääkinud üldse, ja Brigitta rääkis valdavalt pudikeeles.
Kui mina kunagi lapsed saan, siis mina panen (loe: suunan) nad muusikakooli ja rahvatantsutrenni. Seda esimeses järjekorras. Ja kui mulle juhtub mõni geeniusest laps, siis ka näiteringi ja igale poole mujale. Aga see on juba boonusprogramm. Reaalkoolis hakkavad nad käima üldse ilma pikema jututa. Ma luban oma lastel süüa jäätist. Ja porgandit. Ja luban neil paljajalu muru peal joosta ja igasuguseid kive ja tammetõrusid ja oksi tuppa tassida ja terve päeva metsas mängida. Sest kui ma suureks saan, siis hakkan ma elama sellises majas, mille ümber pole asfalti, vaid on muru ja mets. Asfalt algab alles kaugel-kaugel värava taga. Kuigi need kaks asja räägivad üksteisele natuke vastu (nimelt see, et lapsed õpivad Reaalkoolis ehk Tallinnas, aga maja on sellises kohas, kus ümberringi on muru ja mets, nii et asfalt algab alles kaugel-kaugel värava taga). Ja kui mu lapsed tahavad endale kassi või koera või küülikut, siis ma pean selle üle sügavalt järele mõtlema. Sest ma tahaks neile lubada küll, aga mina pole see inimene, kes loomadega mängida ja nende eest hoolitseda tahab. Sest mulle meeldib loomi ainult vaadata. Ohutust kaugusest.
Ja mu lapsed loevad raamatuid. Alguses kas või nii nagu mina "lugesin", kui ma väikene olin. Ütlesin emale, et tahan raamatuid lugeda. Ema võttis kapist poole meetri kõrguse virna lasteraamatuid ja mina hakkasin neid "lugema". Ma ilmselt ikka natuke lugeda oskasin, aga põhitegevus oli piltide vaatamine. Vaatasin tähelepanelikult ja hoolega kõik raamatud otsast lõpuni läbi, niikaua kui kõik raamatud said "omaks". Ma teadsin kõiki pilte peast. Mulle meeldisid raamatud.
Kui ma panen lapse lasteaeda, siis ainult riigilasteaeda. Mitte raha pärast (üheltpoolt kindlasti selle pärast ka), aga ma olen näinud, mis eralasteaias toimub ja sinna ma oma last ei jäta. Ideaalvariant oleks tegelikult see, kui laps üldse lasteaias ei käiks, vaid saaks rahulikult oma päevaplaanis tiksuda ja olla üksi, kui tahab, ja mängida teiste lastega, kui tahab.
Mitte päris utoopia, aga kõrgelt lendav fantaasia küll.
Eile käisin korra kaltsukas. Mõtlesin, et vaataks sisse. Ei olnud eriti huvitav. Üks punane kampsun oli sellise moega, et seda võiks mul vaja minna, aga ma ei viitsinud hakata seda proovima ja ostma ja koju tassima. Jube laisk olen.
Õhtuse loengu lõpuni oli jäänud 20 minutit, kui õppejõud reipalt ütles: "Nii, nüüd kirjutame siis essee." Teemad olid järgmised: Teooria ja praktika; Lapsed - need on poisid ja tüdrukud; Elu on õppimine ja õppimine on elu. Esimesed 5 minutit vahtisin ma tuimalt tahvlit ja üritasin aru saada, misasja ta mult tahab saada nüüd praegast, hehehehe... Kuna mustandit meil ei olnud ette nähtud, siis järgmised viis minutit kogusin ma lehe teisele poolele (mis iseenesest oli täis trükitud) mõtteid. Pärast seda oli kallist 20 minutist juba pool kulutatud. Katsu sa 10 minutiga kirjutada terve A4 struktureeritud, mõttekat, ladusat juttu! Siis otsi lolli, ma ütlen! Isegi kui ma teadsin täpselt, mida ja millest ma kirjutan, no ei ole füüsiliselt lihtsalt võimalik nii kiiresti kirjutada. Mh.
Aga õhtul läksime Mari-Anniga SÄSI kontserdile. See oli tõeliselt lahe. Lauri Saatpalu ja Peeter Rebane täies hiilguses. Kogu saal naeris ennast tooli alla ja ma loodan, et esinejatel endal oli ka mõnus. Kõige rohkem meeldis mulle Hr Ahvena laul. See oli lihtsalt nii... puhas ja hea.
Härra Ahven, meil ei ole Sulle uudiseid, kõik tahtmised ja hirmud, ammu tead ju neid. Ja kui tõesti miskit on, siis helistan ja ütlen, kuid ei tea, kas Linnuteel Sul telefon on üten?
Oeh, ma unustasin eile kirjutada, et ma sain ju karmoška. Suvel Jalmar õpetas mind karmoškat mängima ja nüüd ma sain oma pilli ka. Sellega ma hakkan veel kunagi suuri tegusid korda saatma. Sest siiamaani ma arvasin, et akordion on geniaal-funktsionaal-ideaalpill. Aga karmoška on veel parem.
Psühholoogia õppejõudu külastavad ebaregulaarselt punkarid. Üks oli küsitleja, kes kogus mingeid andmeid, ja teine oli torumees.
Ja üks kolmas asi ka, millest ma seekord ei kirjuta.
Tänane "Eluta looduse" loeng oli parim nendest, mis siiani on olnud. Sest me tegime vanu tuttavaid reaktsioonivõrrandeid ja vaatasime, kuidas saadakse oksiide, aluseid, happeid ja sooli. Ma olin täiesti hämmastunud, et pooleteise aastaga on mul kogu keemia nigu niuhti peast pühitud. Alles olid ainult mingid õrnad mälestused. Aga kuna enamikule ülejäänud kursusest tundus see asi maailma kõige raskema ja hirmsamana, siis sain ma jälle üllatuda, kuna mulle tulid järsku kõik asjad jälle meelde ja selle asemel, et tahvlilt kramplikult võrrandeid maha kirjutada, lugesin ma hoopis rahumeeli "Kasvatus eri kultuurides". Loengu lõpuks olin ma endaga üsnagi rahul. Aga kogu mu hea tuju põrmustati, kui ma sain teada, miks on loengu nimi "Eluta loodus" mitte lihtsalt "Keemia alused" vms. Aga sellepärast, et loengukursuse teises pooles teeme me tutvust "sellega, mille nime ei nimetata". Kes juhuslikult ei tea, millest ma räägin, te tulge pärast lava taha, ma näitan teile... Aga teistele - brbrbr...
Esmaspäeval käisin pangas endale ISIC Student kaarti tegemas. Tädil oli rinnas silt "õpilane". Ju ta siis oli ka väga algusjärgus õpilane, sest ta suutis arvuti kaks korda kokku jooksutada. Sellel ajal kui mina muudkui ootasin, käis kõrvaloleva telleri juurest viis-kuus inimest läbi. Muidugi käib iga pangaskäigu juurde ka korralik pensionisammast puudutav vestlus stiilis "Kas teil on juba pensionisammas tehtud?" "Ei ole veel, aga ma hetkel ei soovi seda teha." "Aga praegu oleks just õige aeg ja selleks ei kulu üldse aega." "Ei, aitäh, ma tõesti soovin veel mõelda ja arutada seda asja." jne jne jne...
Eile läksin kaardile järele. Seekord oli üks noormees, kes rääkis nii vaikselt, et polnud midagi kuulda. Ja tema hakkas jälle uuesti selle pensionisamba jutuga. Et kas ma ikka ei tahaks kohe selle ära teha ja SEB on kõige õigem koht ja kuna mul ju muud "tooted" on SEB-s, siis oleks hea, kui kõik asjad on ühes kohas. Siis hakkas ta mulle seletama, kuidas ikka see pensionisammas töötab ja et hiljem kui 1983. aastal sündinutele on see kohustuslik ja tema on näiteks sündinud 1986. aastal ja talle on ka kohustuslik ja tema tegi juba ammu enne 18-aastaseks saamist koos vanematega selle otsuse ära ja valis SEB ja et kui ma ei vali SEB-d, siis loosib riik mulle midagi muud ja see oleks ju ütlemata halb. Siis avastas ta oma arvutist, et näe, mul on juba pensionisammas Ergos. Ja isegi 12 osakut on kogunenud (mis on midagi üle 500 krooni). No midaasja?! Kuidas see võimalik on, sest enda arvates ma ei ole ju ametlikult töötanud. See lasteaias töötamine polnud ju ametlik. No ta oli mingis mõttes ametlik küll, aga ma sain palga nö puhtalt kätte ja tööandja ei maksnud sealt vist isegi mingeid maksusid. Selle peale hakkas noormees rääkima, et mul oleks tarvis kiiresti Ergost ära tulla, sest seal on tootlikkus palju väiksem ja üldse on see paha-paha. Aga kahjuks ei saa osakuid enne üle tuua kui neid on 500 täis. No mida ta jahub siis mulle, et teeme kohe selle pensionisamba ära kui osakuid üle tuua ei saa. Mis need 12 osakut mul seal Ergos siis üksinda teevad? Mul hakkas juba vaikselt üle viskama see "tulge meie boksi" teema ja ma ütlesin talle, et kõik, mina ei lase täna midagi teha ja olgu ta rahulik, ma tulen esmaspäeval tagasi ja siis vaatame. Vähemalt sain minema sealt. Ma arvan, et mul pole mõtet esmaspäeval sinna minna. Sest juhul, kui ma leian, et ma tõesti tahan SEB-i (või ükskõik kuhu mujale) üle minna, siis on mõttekam oodata 500 osakuni. Kõik.
Täna oli meil nädala kõige lahedam loeng. Selles mõttes, et igal nädalal on ainult üks lahe loeng ja see on just nimelt see. Kõne- ja draamaõpetus. Ma tean, et on väga vähe asju, millest ma suudan vaimustunud olla, aga on inimesi, keda ma oleks valmis jumaldama. Kes oma oleku, jutu ja kõige muuga on lihtsalt nii üleni ja otsast lõpuni supermegaliigalahedad. Mare Müürsepp on nüüd minu silmis üks neist. Ma asutaks kõigi lahedate inimeste fännklubi, mille president, laekur, asjaajaja, protokollija ja ainus liige ma ise oleksin. Ehk siis superinimeste fännklubi ühes isikus. Üks kindel superinimese näide on ka Virko Annus. Tervitaks siinkohal teda, aga vaevalt see tervitus temani jõuab. Ma juhtusin just kuskilt lugema, et Virko oli jälle õppima läinud. Eks ikka akadeemiasse teatriasjandust.
Igatahes see tänane loeng polnudki päris loeng, sest me tegime poolteist tundi järjest loomahääli, jooksime mööda koridore ja etendasime muinasjutte. Pärast jätkasin samal lainel, sest lastetoas oli kaks 3-4-aastast poissi, kes arvasid, et mul on vastupandamatu tahtmine nendega mürada. Eks ma siis mürasin. Pisike üheksakuune tüdruk aga istus rahulikult kõrval ja vaatas seda rabelemist.
Tsiteerides klassikuid: "Olge rahulik, kohe peate te seda uuesti tegema." Ehk siis homme. Siis on lastetoas kõrghetkel 7 mürgeldist.
teisipäev, 9. september 2008
Your result for The Heart Test...
Lonely Heart
You are 30% Independent, 30% Idealistic, 80% Intimate, and 70% Indulgent!
The Lonely Heart
Dependent, Realistic, Intimate, Indulgent
You are the most misunderstood of hearts, the Lonely Heart. Your desire for love and your want of harmony and intimacy are all very loving qualities. At the same time you are very down-to-earth, which may present a more cold or hard demeanor than you actually possess. Your qualities are all of the quieter types, so you may be shy, leading to difficulties in love, which is hard for you, being so caring as you are. You want love, but your realistic nature may work against these more idealistic desires.
The Healer's Heart is both realistic and values harmony, just as you do. The Healer is more passionate than you are, but you can appreciate this quality. The Healer in independent, and while you may wish them to dote on you more, you can can appreciate their self-sufficiency. The Healer will always be there for you when you are down, and you will find that they make a wonderful match.
The Patron Saint is, like you, dependent, realistic and values harmony. The Patron Saint will understand your more down-to-earth views as wells as your need for love and want for unity in a relationship. The Patron Saint is more passionate than you are, and this is something you can definitely appreciate. The Patron Saint's protective nature will leave your lonely heart feeling loved, and you will appreciate them watching over you, as well as the fact that they seem to understand you well.
Avoid Explicits if you can. You need love and the feeling of being loved, and an Explicit may not understand or appreciate this, leading to conflict. Idealists may also be difficult to get along with if you are stubborn. But if you can adapt and appreciate their ways of thinking, a relationship with an Idealist can work.
Nii, nüüd ma kirjutan teile sellest, mis viimasel ajal on juhtunud. Kindlasti mõnda huvitab. Keda ei huvita, ei pea lugema. Nii ongi.
Esmaspäeval hakkas järjekordne kooliaasta. Sellise piduliku päeva puhul käisin ma läbi kõik oma kolm kooli. Plaan oli selline: hommikul lähen vaatan üle oma vastremonditud ja särava põhikooliaegse koolimaja, siis suundun Reaali aktusele ja keskpäeval ülikooli. Jäin, nagu tavaliselt koju liiga kauaks mökutama ja sellepärast jäi mul üpris vähe aega vana koolimaja vaadata. Aga hiljem sain ma seda uuesti ja põhjalikumalt teha.
Kõik-kõik on uus septembrikuus. Minu vana tuttav koolimaja oli järsku uus ja võõras. Sisse sai hoopis teiseltpoolt maja. Kohe uksest sisse astudes vajus mu suu lahti ja silmad suureks. Ma käisin ringi, täiesti pahviks löödud, ega saanud aru, kuhu ma olen sattunud. Kõik oli teistmoodi. Kus enne oli olnud sein, seal seda enam ei olnud. Kus enne oli olnud uks, seal oli tükk tühja maad. Ja seal, kus enne polnud mitte midagi olnud, oli äkki sein ja uks ja trepp. Koridorid ei saanud mitte seal otsa, kus enne. Garderoobis pidin ma peaaegu ära eksima. Mind häirib, et ka peale remonti jäid nad nende ahistavate puuride juurde. Reaalkoolis pole varastamisega kunagi probleeme olnud, kuigi garderoobis on kõikide asjad lihtsalt nagis ilma puuride ja lukkudeta. Igatahes, seal kus enne oli muusikaklass, on nüüd kunstiklass. Kus enne oli kunstiklass, on nüüd raamatukogu. Kus enne oli raamatukogu, on nüüd jõusaal. Seal, kus enne oli jõusaal, on nüüd logopeed. Uhh. Kõik ruumid on absoluutselt teistes kohtades. Käsitööklass tariti esimeselt korruselt neljandale. Aula ukse eest läheb keerdtrepp taevasse (ehk neljandale ja viiendale korrusele). Võimlat ei tunne enam äragi, riietusruumid on nüüd isegi inimlikud. Kõik laed on täis ventilatsioonitorusid. Täitsa pöörane.
Pärast seda jooksin ma Reaalkooli aktusele. Esimest korda ei kuulanud ma Polma kõnet, vaid jutustasin Marellaga. Seekord, ma loodan, anti meile andeks, me olime lihtsalt liiga elevil. Nii naljakas oli vilistlasena seista staadionil ja vaadata neid kõiki, kes meist kooli maha jäid. Pärast jutustasime Aitaga, sest meil oli palju aega.
Ülikooli "pidulik" avaaktus toimus ülikooli sisehoovis. See ei tundunud aga üldse pidulik, sest me Marellaga seisime suht taga ja ei kuulnud mitte essugi, nägemisest rääkimata. Mikrofoni neil vist ka ei olnud. Kõik ümberringi jutustasid ja pool hümni oli juba möödas, kui me saime aru, et aktus algas. Imelik oli, et mitte keegi ei laulnud hümni kaasa, ainult mina ja Marella ümisesime seal. Pigem jätkus endine jutuajamine. Siis tulid kõned, millest me osa ei saanud, plaksutasime ainult strateegilistel kohtadel kuulekalt. Ja siis hakkas Mikk Saar demonstratiivselt paberi pealt maha laulma "Isamaa ilu hoieldes". Oh, siis meil sai kõrini ja me tulime ära. Efku ja Suksu polnud veel uut kooli näinud. Siis me võtsime Kadri kaasa ja läksime uuele ringile. Rääkisime õpetajatega.
Teisipäeval algas alles tõeline üliõpilaselu. Kohe hommikul esimeses loengus traumeeriti mind keemiaga. Aine nimeks oli muidugi targu pandud "Eluta loodus", aga tegelikult oli see ikkagi puhas keemia. Ja muudkui konspekteeri ja konspekteeri. Öelge, milleks on kuuenda klassi lapsele vaja teada, misasjad on kolloidlahus ja pihussüsteem. Aru ma ei taipa. Teine loeng oli huvitavam. "Lapse arengu tundmaõppimine ja mõjutamine". Õppejõud oli ka palju inspireerivam. Mul oli sel päeval ainult kaks loengut, aga mu koolipäev kestis hommikul kümnest kuni kella neljani pärastlõunal. Siis sõitsin ma TTÜ-sse. Nimelt ma tahtsin proovida, kas Herr Peeter Perens võtaks mind mingil müstilisel põhjusel TTÜ kammerkoori. Ei võtnud. Noh, ma ei olnud eriti pettunud. Ainult natukene. Õhtul oli koolialguse praaznik. Vaatasime tädi Mai ja Kristjani Gröönimaa pilte. Ja arutelu käigus jõuti järeldusele, et... mis see nüüd oligi... see oli midagi eriti naljakat, mille pärast ma oleks peaaegu naerukrambid saanud, aga näed, ei mäleta enam. Pagan.
Kolmapäeval ma pääsesin üheainsa loenguga, mis kestis kümnest kaheteistkümneni. See oli "Ülevaade psühholoogiast", mis toimus aulas. Päris palju rahvast oli. Loeng iseenesest ei olnud igav, aga kuna ei pidanud konspekteerima, siis kippus uni vägisi kallale. Pärast istusin natuke lastetoas. Üks laps lihtsalt karjus ja nuttis ja ei rahunenud maha, sest tema ema oli julgenud teha sellise kuriteo ja jätnud ta lastetuppa täitsa üksinda maha. Ma küll ei ole mingi ütleja, aga enne kui oma last lasteaeda või ükskõik kuhu hoida viia, võiks teda natuke harjutada üksiolemisega.
Täna oli esimeseks loenguks "Kõne- ja draamaõpetus". Me ainult naersime terve loengu, sest õppejõud on lihtsalt nii lahe. Iga lause, mis ta ütleb, on nii naljakas, et naera puruks. Ta rääkis, et õpetaja peab ise klassis tekitama lõbusa olemise, sest muidu hakatakse nalja tegema tema üle. Kuldaväärt mõte. Ma teadsin seda tegelikult ise ka enne ja ma olen isegi natuke mõelnud, kuidas ma küll sellega hakkama saaksin. Sest osad inimesed on lihtsalt sellised, et täiesti loomulikult on suutelised tähelepanu äratama ja nö publiku eest trikke tegema. Mina kahjuks loomu poolest selline ei ole, nii et läheb raskeks. Teine loeng oli aga kõiges eelmise vastand. "Kasvatusteadus ja kasvatusfilosoofia" on selle nimi. Seal me peame nimelt lugema arutul hulgal kohustuslikku kirjandust, kirjutama iga raamatu, artikli, rühmatöö, peaaegu iga näpuliigutuse kohta pika kommentaari, arvustuse, retsensiooni, koostama lõputuid eneseanalüüse ja tabeleid ja lõpuks oleneb neist kirjutistest koostatud õpimapist ja õpimapi pähe tuupimisest meie hinne. No õõvastavamat asja annab välja mõelda. Miks peab vaene klassiõpetaja selle asemel, et keskenduda laste õpetamisele, kulutama kogu oma aja ja energia teaduslike kirjatööde vorpimisele? Nõme.
Aga ma leidsin jälle ühe sugulase :P. Ta õpib koos minuga klassiõpetajaks.
Aga täna sai minu koolinädal läbi, sest reedel pole ühtegi loengut... Milline õndsus.
Reeglid: 1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat. 2. Ava see leheküljelt 123. 3. Otsi üles viies lause. 4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset. 5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada kes sulle saatis.
Laua peal sattus olema "Totu kuul".
Kuues kuni kaheksas lause leheküljelt 123:
"Nüüd aga pean ma kaupluse sulgema." Ta keeras ukse seest lukku, astus parukavitriini juurde ja vajutas külgseinasse peidetud nupule. Vitriin pöördus otsekohe kiginal kõrvale ja selle tagant seinast tuli nähtavale neljanurgeline avaus.
Viienda reegli jätan vahele.
Vot nii. Mul ei ole endiselt midagi asjalikku öelda, mis siis, et peaksin olema ülim asjalikkus ise ja oma äärmiselt asjalikku tunniplaani, päevaplaani, nädalaplaani, kuuplaani, kvartaliplaani, aastaplaani ja viisaastakuplaani kokku panema. Uhh.
Et siis pane oma muusikamängija shuffle'i peale ja kae, mis lugusid ta sulle mängib.
1. What do my friends really think of me? Frederic Chopin - Butterfly Etude (hmm) 2. How can I make myself happy? Great Big Sea - The Jolly Butcher (come along with me, come along and be my wife) 3. What should I do with my life? Lou Bega - Mambo number 5 (khm) 4. Why must life be so full of pain? Fernando Stern - Mananera (instrumentaallugu, mis iseenesest on üdini positiivne ja helge, eriti kui Fernando seda mängib) 5. Will I ever have children? Kevin MacLeod - Sovereign (instrumentaal, väga rahulik ja natuke nukker klaverilugu) 6. Will I die happy? Mika - Lollipop (ei kommentaari) 7. What do you think happiness is? Savage Garden - Cherry Cola (juba natuke protesteeerin) 8. How am I feeling today? Apocalyptica - Hall of the Mountain King (põneev) 9. Will I get far in life? Teräsbetoni - Älä mene metsään (jätan meelde) 10. Where will I get married? Vennaskond - Sõbrad ma mahun teile taskusse ( :D ) 11. What is my best friend’s Theme Song? Audioslave - Until We Fall 12. What is the Story of My Life? Terminaator - Plekktrumm (päris kurb, või kes) 13. What was Highschool like? Vennaskond - Kõik on hea (kõik oligi hea, rohkem kui hea) 14. What is the best thing about me? Stephen Bashaw - Applessence (mai tea, mis see sõna tähendab, aga lugu on jälle üks selline mõnus, rahulik ja helge klaverilugu) 15. What is today going to be like? Adiemus - Kayama (laul on väljamõeldud keeles, seega ei kommentaari) 16. What is in store for this week? Leahy - McBrides (iiri instrumentaal) 17. What song describes my parents? Travis - More than Us 18. How is life going? Keane - Somewhere Only We Know (jah, ilmselt ma hõljun pidevalt kuskil mujal) 19. What song will they play at my Funeral? Jääboiler - Sina said uue elu (oh kui lõpmata armas) 20. How does the world see me? Eduard Tubin - Sabatants balletist Kratt (okei...) 21. How will I be remembered? Great Big Sea - A Boat Like Gideon Brown (ah?) 22. What is my signature dance song? Nightwish - Bless the Child (päris karm) 23. What is my current theme song? Iff, Jaska, Mäks - Taas punab pihlapuid (täitsa nõus) 24. What does everyone else think of my current theme song is? Sting - This Cowboy Song (khm, okei :D) 25. What type of men/women do I like? Leahy - B Minor (aru ma ei taipa) 26. What is some good advice for me? Apocalyptica - Fade to Black (eino aitäh)
Oh, oleksin ma Kunksmoor. Siis ma elaksin omaenese pisikesel üksildasel saarel mändide, mustikavarte ja kibuvitsapõõsaste vahel, kollektsioneeriks igasuguseid põnevaid taimi, külmadel õhtutel istuks kamina ees mõne huvitava raamatuga, jooks teed ja ootaks kapten Trummi. See oleks hea...
Aga ka kõige parema tahtmise juures ei saa ma silmapilkselt Kunksmooriks moonduda. Sellest on nii ütlemata kahju. Selle asemel, et lihtsalt olla, pean ma varsti hakkama istuma loengutes, kulgema punktist A punkti B ja punktist B punkti C, muretsema tähtaegade ja ressursside pärast. Oleks mul kollane õhupall, ma lendaks kohe sellega ära.
Nii, ma nüüd teile kirjutaks. Millest kirjutaks? Ikka jälle sellest, mis vahepeal teinud olen, sest muidu läheb meelest ära ja siis on paha lugu.
Et siis Bulgaarias käisin. Sellest ma juba tegelikult eelmises postituses kirjutasin. Pühapäeva öösel jõudsin koju, kirjutasin blogi ja "pakkisin" laagri jaoks asju. Ja kohe esmaspäeva hommikul laagrisse. Pärimusa laagrisse. Kuna ma olin Bulgaaria palavusega juba mingit pidi ära harjunud, siis esimese päeva Vodja mõisamüüride vahel ma ainult lõdisesin. Niikaua kui tuli Margit ja meie toas oleva radiaatori sisse lülitas :P.
See laager oli hoopis teistmoodi kui minu eelmised laagrid on olnud. Selles laagris mängiti pilli, lauldi, tantsiti ja tehti käsitööd nagu on tehtud ka teistes laagrites. Aga nüüd toimus kõik vabas vormis, kiirustamata, sõbralikult, olemisest rõõmu tundes. Mind üllatas, kuidas kõik mind toetasid ja julgustasid ja rääkisid, kui ilus mu kandlemäng on. Suured ja väikesed tegid kõike koos. Päevaplaanis olid pilli-, laulu- ja tantsutunnid, aga pilli mängida või laulda või käsitööd teha võis igaüks alati, millal aga tahtis. Ma õppisin ära palju uusi pillilugusid, laule ja tantse. Eriti nautisin ma Jalmari ansamblit, mille proovid toimusid mitu korda keset ööd. Tänan Sind, Jalmar, ja ka ansambli teisi liikmeid Jussi, Lisandrat, Jukut, Marit, Mailit, Sandrat. Ja ma olen nüüd ka Erki fänn, sest ta on lihtsalt üle mõistuse lahe :D.
Eelmine lõik peegeldab ainult poolt sajandikku kõigest sellest, mida ma tegelikult tunnen ja mäletan ja tahaks edasi anda, aga kõik sõnad tunduvad selle kõrval tühisena, nii et ma proovisin teha pigem lühidalt ja neutraalselt.
Aga täna natuke aega tagasi jõudsin ma koju Mariti sünnipäevalt. Mariti juurde Palmsesse jõudes oli mul nii kirjeldamatult hea meel oma sõpru näha. Ma ei tea, kas te kujutate seda ette. Ma ei olnud nendega nii ammu kohtunud ja nüüdsest hakkan järjest harvemini kohtuma. See on nii kohutavalt kurb. Ma tundsin, et nüüd alles sai meie kolm gümnaasiumiaastat läbi. Koos olime sammunud läbi kolme aasta, mis alati algasid esimese septembri aktusega ja lõppesid Mariti sünnipäevaga augustis. Alles nüüd lendame me lõplikult laiali, kes Tartusse, kes välismaale. Ma ütlesin teistele ka kui hea meel mul on neid näha ja et nüüd läheme lõplikult laiali. Nad arvasid, et ma olen lihtsalt purjus. Võib-olla olin ka, ma ei tea. Ma arvan, et keegi ei saa aru, kui tähtis see minu jaoks tegelikult on. Ma isegi ei saa sellest veel täielikult aru. Võib-olla käib see kokku sellega, mis Taavi ütles: "Teele on Eesti." Hmm, ei hakka nutma, ei hakka... Indiaanlased ütlevad: "Kõik minu sugulased," sest nad usuvad, et kõik inimesed on omavahel sugulased. Mulle meeldib see.
Veetsin nädala Bulgaarias Musta mere ääres Sunny Beach-il. Oo, oli see alles nädal. Päevad täis päikest. Mitte üht pilve taevas. Temperatuur konstantselt üle kolmekümne. Hmm, üsna mõru. Mina olen põlenud.
Lingvistikast ja olümpiaadist niipalju, et halvasti läks. Aga mul on sellest täiesti poogen, sest esiteks on mul ju medal eelmise aasta olümpiaadilt olemas ja teiseks kukkus see reis niikuinii rohkem puhkusereisina välja.
Sunny Beach-ile jõudsime pühapäeva õhtul pärast hilinenud lendu ja bussisõitu. Kuna meile oli võetud puhkusepakett, saime hotelli sisse tšekkides maagilised punased käepaelad, mis pärast väikest uurimistööd meile väga kasulikuks osutusid (teistel olümpiaadist osavõtnutel olid kollased käepaelad kirjaga "events"). Nimelt oli punase paela omanikele hinna sees (kuna meile maksti asi niigi kinni, siis tasuta) kõikvõimalikud söögid (kellaajalised ja mitte-kellaajalised) ja joogid (alkohoolsed ja mitte-alkohoolsed). Kui Taavi oli selle imeasja avastanud, istus ta järgmised paar päeva baaris ja kasutas oma "all inclusive"-õigusi, juues eriti džinni toonikuga. Selle järgi hakkas üks poola tüüp (kellel oli esimesest õhtust saadik Melissaga mingi seletamatu tõmme) teda džinnipoisiks kutsuma. Igatahes. Meie päevad möödusid rannas, baaris ning restoranis päevitades, juues ning süües ja mõnikord juhtus, et ka konverentsisaalis või mujal lingvistikaülesannetega tegeledes. Aga seda juhtus suhteliselt harva.
Mul jääb pikaks ajaks meelde teisipäev, mil mul tuli pähe hull mõte öösel ujuma minna. Taavi haaras sellest kohe kinni ja lubas, et kui kell 11 baar kinni pannakse, siis lähemegi. Sellel õhtul mängisid nad psühholoogi. Ma nägin oma silmaga, kuidas Taavi endale järjest alkoholi sisse kallas. Täpselt kell üksteist läksid ameeriklased oma tubadesse, see tähendas, et mäng oli läbi. Baar pandi ka kinni ja me hakkasime ranna poole minema. Alina tuli ka kaasa. Vette minnes käis mul kuskilt ajusopist läbi, et ma peaks midagi kokku leppima, midagi läbi rääkima, kedagi hoiatama, aga enne kui ma aru sain, olid mõlemad mu nägemisulatusest väljas. Mina poist kaugemale ei läinud, sest ma teadsin, et mulle ei meeldi valgeski ülepeasügavuses vees ujuda, saati siis öösel pimedaga. Solberdasin seal veidi aega, kuni jahe hakkas, siis nägin Alinat ja mõtlesin, et aitab kah. Läksime kaldale ja hakkasime Taavit ootama. Aga Taavi ei tulnud. Ja ta ei tulnud ka veidi aja pärast. Kui olime juba tükk aega oodanud, muutusin väga rahutuks. Pingutasin oma silmi, et tumedas vees midagi näha. Aga Taavit ei olnud. Alina arvas, et peaksime vette minema teda otsima. Vesi oli järsku väga külm, tume ja hirmus. Hüüdsime Alinaga koos, kuigi teadsime, et seda pole nagunii kosta. Külm ajas meid ruttu veest välja. Me ei teadnud, kui palju aega on mööda läinud, kella meil ei olnud. Ainus mõte, mida ma suutsin selgelt mõelda, oli: "Kui ta tuleks vales kohas veest välja, siis leiaks ta mööda randa kõndides oma riided üles. Järelikult pole ta veest välja tulnud." Ülejäänud emotsioone ma parem ei üritagi kirjeldada. Ma tundsin, et ma ei saa seal lihtsalt seista ja mitte midagi teha, ma pidin k e l l e l e g i rääkima. Jätsin Alina rannale valvama ja hotelli poole minnes mõtlesin, keda oleks kõige mõttekam traumeerida. Ma ei julgenud Reelile ja Renatele sellist sõnumit viia. Ütlesin Rosinale, et Taavi pole veest välja tulnud. Rosina kell näitas 12 läbi. Tund aega möödas sellest, kui vette läksime! Rosina kõndis natuke aega ringi nagu peata kana, millest polnud eriti kasu, nii et otsustasin ikkagi Reelile öelda. Ma ütlesin talle ainult, et Taavi pole veest välja tulnud ja jätsin ta otsustama, mida ette võtta, ise jooksin randa tagasi. Seal oli olukord endine: Taavi riided kaldal, Taavit ennast aga mitte. Varsti saabus randa "otsimisrühm" koosseisus: Reeli, Renate, Rosina ja Stass (žürii liige). Renate oli juba teatanud Ivanile (žürii ja korralduskomitee esimees), kes omakorda oli ühendusse astunud kohaliku politseiga. Puurisime nüüd jälle oma pilgud pimedusse. Stass läks mööda rannajoont veidi eemale. Renate rääkis telefoni midagi päästekaatrist ja tundemärkidest. Ainus, mis ma teha sain, oli enda süüdistamine. Ma olin süüdi kolmes tähtsas punktis: esiteks kutsusin mina Taavit öösel ujuma, teiseks ma ju teadsin, et ta on purjus ja kolmandaks olin mina erinevalt Taavist ja Alinast 18 ja vastutasin. Aga järsku, nagu ilmutus, tuli keegi meie poole. Hm, see oli Taavi ja tema järel Stass, kes oli ta leidnud rannal talle vastu jalutamast. Ma tahtsin öelda igasuguseid asju, aga ma ei suutnud. Taavi ütles: "Kas te otsite mind või? Mu riided on vist natuke sealpool." Selle peale sain ma lõpuks suu lahti teha ja üsna kõlatult öelda: "Ei, su riided on siin minu selja taga," mille peale Taavi oli väga üllatunud. Hotellis võttis meid vastu vaikiv Ivan. Politsei ei olnud veel õnneks välja sõitnud. Taavi ise oli ülimalt heatujuline, kuigi üle keha tugevalt kriimustatud.
Järgnevatel päevadel sain ma korduvalt kuulda tema versiooni kogu loost. Tema oli ujunud kaugemale sellepärast, et tahtis millimallikaid näha. Neid ta pimedas ei näinud. Siis vaatas ta Jupiteri. Ühel hetkel nägi ta mingeid imelikke värvilisi tähti ja tahtis neid mulle näidata, aga ta ei näinud mind. Siis avastas ta, et lained on teda ilmselt kõrvale kandnud ja hakkas enda avates tagasi ujuma. Tegelikult olid lained teda teisele poole kandnud ja järelikult ujus ta vales suunas. Tüki aja pärast kaldale minnes avastas ta enda täiesti tundmatus kohas. Ja hakkas ikkagi täiesti vales suunas minema, ise uskudes, et jõuab hotellile lähemale. Kuna hotellini ta ei jõudnud, hakkas ta jooksma. Endiselt vastupidises suunas. Ühel hetkel jõudis ta sillani, mis ühendab uut Nessebari vana Nessebariga (vaata alumist pilti). Siis sai ta lõpuks enam-vähem aru, kus ta on, aga õiges suunas minna ikka ei osanud. Ta astus mingisse baari ja küsis, kus on Sunny Beach. Inimesed naersid, sest kujutlege ise: ujumispükste väel meeskodanik, paljajalu, keset ööd küsib, kus on Sunny Beach, kui Sunny Beach on kohe sealsamas. Tal endal oli ka suht naljakas. Aga nad vähemalt tahtsid aidata ja näitasid suuna, kuhu minna. Taavile see suund ilmselt ei meeldinud ja ta otsustas jälle isetegevuse peale üle minna. Tema arvas, et mööda randa ta jõuab paremini kohale kui mööda teed. Rannale jõudmiseks hakkas ta endale teed tegema läbi okkaliste põõsaste. Poolel teel muutusid okkad juba rohkem kui häirivaks ja ta pööras tagasi. Lõpuks jõudis ta ikkagi liivani. Kus on liiv, seal on ka kusagil tema tuttav hotell. Vähemalt ta läks nüüd õiges suunas ja sealt Stass ta üles korjaski.
Taavi ise ütles, et tal ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et ta oleks eksinud, või midagi oleks väga valesti. Ta arvas, et pole vahet, kas ta jõuab tagasi kell üks või kell kaks või kell viis, ta teadis, et ta kunagi jõuab. Temal oli kõik kontrolli all, tema jaoks oli see isegi nagu väike seiklus. Aga ta mõtles just, et mis meie peame sellises olukorras tundma. Mina vist tekitasin kõige rohkem paanikat. Pärast ma juurdlesin kaua, kas ma tegin õigesti, kui läksin hotelli teistele ütlema. Kui me oleks Alinaga piisavalt kaua rannal oodanud, oleks Taavi tagasi jõudnud ja poleks vaja olnud Ivani ja politseid asjasse segada. Nüüd ma muidugi tean seda, aga sellel hetkel ma lihtsalt ei saanud seal seista ja oodata, ma p i d i n midagi tegema. Ma sain loota kõige paremat, aga pidin kartma kõige halvemat. Ma sundisin ennast tegutsema halvima stsenaariumi järgi, kuigi alateadvuses tiksus miskipärast koguaeg: "Selline asi ei ole võimalik, see peab mingi nali olema." Lõppude lõpuks ma usun, et ma tegin õigesti, sest parem väike asjatu draama, kui suur tragöödia.
Muideks, täna ma sõidan maale, kus homme toimub Põldotsa Raudmees. Siis pühapäeval kähku koju tagasi ja kiiresti-kiiresti lennujaama. Kolm tundi potentsiaalset kõrvavalu ja olengi Bulgaarias. Seal veedan ma põrgukuumuses terve nädala. Ma loodan, et päikesest natuke minu peale ka jääb. Järgmise pühapäeva öösel jõuan tagasi ja kohe hommikul laagrisse. Siis saab jälle sõrmi villi mängida. Mõnna... Ja karmoškat hakkan ka õppima. Ja kui laager läbi saab, siis põrutan otse Mariti sünnipäevale. Nii et ärge minult enne augusti keskpaika mingit blogikirjutamist nõudke.
Aa ja kes veel ei tea. Mind on vastu võetud Tallinna Ülikooli klassiõpetaja (kõrvalainega) bakalaureuse ja magistri integreeritud õppekavale riigieelarvelisele kohale. Uhh, kui pikk. Sisseastumiseksamil 98 punkti 100-st. Igatahes ma olen nüüd peaaegu et üliõpilane.
Your Dominant Intelligence is Linguistic Intelligence
You are excellent with words and language. You explain yourself well.
An elegant speaker, you can converse well with anyone on the fly.
You are also good at remembering information and convincing someone of your point of view.
A master of creative phrasing and unique words, you enjoy expanding your vocabulary.
You would make a fantastic poet, journalist, writer, teacher, lawyer, politician, or translator.
Lugesin siit blogist postitust käest ära läinud noorte inimeste kohta. Lugesin ka artikleid, mille kajana oli postitus kirjutatud. Üks neist Ekspressis, mis räägib vägivaldsetest Viljandi tüdrukutest. Tahaks ka üht-teist sellel teemal arvata.
Need Viljandi teismelised tüdrukud lihtsalt peksavad valimatult teisi inimesi, laamendavad ja ei allu manitsustele. Nad joovad, suitsetavad jne. Mis neil viga on? Nad ei saa aru mõistete õige ja vale, hea ja halb tähendustest. Samamoodi ei saa nad aru, mida tähendab õiglus ja austus. Austus nii teiste kui enda vastu. Kui kedagi lööd, peaks ju endal paha hakkama, et sellise teoga hakkama said. Need tüdrukud arvavad, et neil on õigus nõrgemaid peksta, kui neile see parasjagu meeldib. Nende energia valib väljumiseks kurjuse. Vanemate tegemata töö.
Vanem generatsioon räägib vist alati, et noorus on hukas. Ma kardan, et ma ei ole selle koha pealt 100% pädev, kuna mina tunnen seni ainult ühte noorust, seda minuealist. Aga ka mina ütlen, et noorus on hukas. Iga päev ma käin ringi ja näen, mis toimub. Ja ma näen veel vähe, väga vähe sellest, milline olukord tegelikult on. Sest minu tavaline seltskond on üsna palju intelligentsem sellistest kampadest, mida artiklis kirjeldati. Sest midagi peab ju mõtlemisega korrast ära olema, kui käsi tõuseb põhjuseta teise inimese vastu. Jah, on olemas sellised mõisted nagu konkurents ja looduslik valik ja olelusvõitlus jne. Aga miks peab oma tugevamaks ja võimukamaks olemist sellisel moel välja näitama? Ilma mingi põhjuseta. Nende inimeste mõtlemine käib valesti. Ja ma arvan, et ma tean, mis suunas. Mu klassivend seletas selle mulle ära. Ta ütles mulle, et me elame ainult üks kord, järelikult tuleb sellest elust kõik võtta, kõik ära proovida ja teha seda, mis meeldib. Pigem elada vähem ja teha, mida hing ihkab, kui igavleda kõrge vanuseni. Mina saan sellest aru nii: mina, inimene, olen kõikvõimas. Mulle on antud väikene aeg elada, mille jooksul olen mina valitseja ja otsustan kõige üle. Minu tahtmine saagu ja minu soovid rahuldatagu. Järelikult peab ohjeldamatult jooma ja laaberdama ja vajadusel ruttu ära surema. Mina tahan küll kaua elada, nii kaua, kui võimalik. Sest elu on ainuke ja kõige tähtsam väärtus, mis mul on.
Selle joomise koha pealt veel. Ma ei ole veel siiani aru saanud alkoholi mõttest. Mulle ta vajalik ei ole, järelikult on mul tast täiesti ükskõik. Minu arvates on hakkab enamik noortest jooma ettekäändel: ma joon, siis olen lahe. Suitsetamise ja muu jamaga täpselt sama lugu. Kahjulikud on nad aga küll. Ja mind ei huvita jutud, kui palju vitamiine ikka õlu sisaldab ja et väike naps teeb tuju lõbusaks. Alkohol teeb ainult rumalaks. Otseses mõttes. Sööge parem porgandit.
Ma ei ole mingi psühholoog, ega noorsootöötaja, ega karistus-, järelevalve-, kasvatus- ega mingi muu ametnik, aga minumeelest tuleks nende tüdrukute puhul rakendada nö vangla ja ühiskondliku töö sümbioosi. Aga mitte sellisel kujul, nagu vanglad meil praegu eksisteerivad. Vangla on rõhuv ja rusuv ja muudab vangi energiat veel kurjemaks. Pealegi elavad vangid riigi kulul, mis on ilmne raiskamine. Kuulsin kuskilt ühest saarest, ei mäleta, kus riigis või mis meres, aga terve see saar ongi vangla. Vangid elavad seal vabalt, kasvatavad endale süüa ja teevad tööd. Loodus ja töö on kaks asja, mis tekitavad head energiat. Ja vanemad, kes tegelevad oma lastega.
Hüppaks nüüd täitsa teise teema peale. Etnolaagris käis meil Mart Maameele jälle ja ka sel aastal pidas väga huvitava loengu väga huvitaval teemal. Selleaastane loeng oli isegi huvitavam, kui päris aus olla, sest eelmisel aastal ma võitlesin terve aja jõhkra unega, aga sellel aastal ta rääkis vähem ja näitas rohkem filmi. Vaatasime lõike filmist "Legend nutvast kaamelist" või midagi sellist. See on film ühest Aasia kõrbeperekonnast ja nende kaamelitest. Mart Maameele ütles, et selles filmis sellel emal on väga hea energia. Igal emal peaks olema nii hea emaenergia. Siis suudab ta oma lapsed sama hea energia juurde juhatada.
Väga palju jäi ütlemata, aga terve selle pika ja segase jutuga tahtsin edasi anda ühte mõtet: kasutage head energiat, armastage ennast ja üksteist...
Nonniii... Ma olen ikka üks paras kanapea. Kuni viimse hetkeni elasin ma surmkindlas ja raudses veendumuses, et etno hakkab neljapäeval, kuupäevi üldse vaatamatagi. Kooserdasin siis oma tavaariga Viljandisse ja passisin akadeemia juures. Kuna kedagi teist ei tulnud, siis hakkasin vaikselt muretsema, mis paisus pisukeseks paanikaks. Helistasin siis Sigridile ja püüdsin küsida nii reipalt kui ma suutsin: "Kas sa jõuad ka varsti?" Vastuseks kõlas väga hämmeldunud "Kuhu??" Sel hetkel sain ma aru, et olen päris põhjalikult ämbrisse astunud. Sigrid muutus hetkeks ka veidi närviliseks ja vaatas kähku järele. Jah, etno pidi tõesti-tõesti algama reedel, mitte neljapäeval. Oh mind udukanapead. Ütlesin siis Sigridile mitte enam nii reipalt, et ma saan hakkama, ning asusin oma huvitavat olukorda hindama. Ma olin oma kodinatega Viljandis, kus ma üldse ei oleks pidanud sellel hetkel olema. Võimalikud variandid: 1. Sõita koju Tallinnasse tagasi ja tulla homme uuesti. Ei aitäh, seda ei oleks ma oma pagasiga üle elanud. 2. Passida akadeemia juures kuni pimedaks läheb ja siis otsida üks mõnus murune plats ja oodata hommikut. See variant tundus mulle viimase võimalusena, nii et ma parem "lappasin" oma telefoniraamatut, püüdes mõistatada, kes neist inimestest võiks elada Viljandis ning oleks nii lahke ja aitaks mind mu hädas. Ainus võimalus juhtus olema Rainer ja talle ma kaela sadasingi. Oo Rainer, mu elupäästja, ole sa tuhat korda tänatud. Tuleb mingi Teele, äratab keset kõige paremat keskpäevaund üles ja tahab, et temaga tegeldaks. Aga Rainer tuli ja tassis mu kotti ja leidis mulle maailma parima koha ööbimiseks. Ütles, et ta ise läheb maale isale appi, aga ma võin kasutada kööki koos pliidi, mikrolaineahju ja pesumasinaga, vannituba ja diivanit ja voodit ja nii edasi. Naljakas. Terve kolmetoaline korter täitsa minu päralt. Enne minekut veel helistas Jalmarile ja ütles nii: "Ega sa ju ei tule ööseks linna? Ma panen ühe neiu su voodisse magama." :D Siis ta läks ära ja ma ei leidnud midagi mõistlikumat teha, kui keerasin ennast diivani peale tudile. Sest eelmine õhtu oli ikkagi olnud Dagö kontsert ja oma suures pakkimisetuhinas ja varase rongi ootuses ei olnud ma öösel piiskagi maganud. Siis lihtsalt magasin ja vahepeal kuulasin, kuidas lapsed õues mängisid. Õhtul mõtlesin, et süüa võiks. Käisin poes ja pärast seda praktiliselt magasin edasi kuni hommikuni. Nii naljakas tunne oli selles majas. Selline mõnus.
Ja siis hakkas etnolaager. Kohe esimesest hetkest, kui ma jälle akadeemia juurde jõudsin, oli see mõnus tunne kadunud ja algas karm reaalsus. Ma sain lõplikult aru, kui mõttetu pill võib olla kannel etnolaagris. Rabelen, mis ma rabelen, sõrmed on katki ja sõlmes, aga kasu ei miskit. Koduigatsus veel pealekauba tuli mulle külla. Järgmisel aastal ma enam kannelt laagrisse ei võta, kui ainult hästi peale makstaks, siis võib mõelda. Muidu ei, tänan.
Etno ja folk ei jätnud mulle üldse sellist muljet kui eelmisel aastal. Siis oli kõik olnud uus ja huvitav. Praegu sai kõik nii kiiresti, märkamatult ja mõttetult mööda. Pagan, ma ütlen. Mh. Ei ole hea tuju. Mitte ei ole.
