Eile maal magasin "päevaund" ja nägin unes ühte järjekordset action-unenägu. Suurem osa on loomulikult ära ununenud, aga üksikud detailid on meeles.
Näiteks ühel hetkel mina, emme ja issi jooksime mööda tänavat ja möödusime mingist inimestekolonnist. Ma tean, et midagi me selle kolonniga jahmerdasime, aga täpselt ei mäleta. Miskipärast käis seal mingi filmimine ja asi ja kaameramees karjus meile inglise keeles, et "turistid ei tohi siin olla, siit ei tohi läbi minna". Kusjuures me olime arvatavasti Tallinnas, sest ma tean kindlalt, et me elasime selles linnas. See juhtus veel meie maja lähedal, sest see tänav meenutas jubedalt seda pisikest teed, mis jookseb meie maja tagant ühika ja garaažide vahelt.
Jooksime edasi ja nägime Joonast, kellel oli mingi sinine superkangelase ülikond seljas (nagu seal transformerites umbes). Ma vaatasin, et näe, Joonas, aga Joonas tegi, nagu ta ei näeks mind. Siis tõusis ta lendu ja ma vist tõusin ka lendu, sest ma nägin Joonast kaugel-kaugel allpool. Ma ei saanudki päris täpselt aru, milline see Joonas nüüd on, sest järsku oli seal kaugel-kaugel all palju-palju pisikesi sinistes superkangelase ülikondades mehikesi, kes risti-rästi lendasid nagu mesilased. Ja umbes samapalju oli ka pisikesi punastes ülikondades mehikesi, kes ka risti-rästi lendasid. Ja ma kuulsin kuskilt Joonase häält, mis ütles, et "no kurat katsu sa maailma päästa, kui need vastased sul koguaeg jalus tolgendavad".
Siis jõudsime me meie majani. Tegelikult on mu maja viiekorruseline onju. Ja mina elan viiendal korrusel. Aga raudselt igas unenäos, kus ma oma maja näen, on nii, et ma lähen trepist üles ja tahan koju jõuda, aga ma ei tea, mitmekorruseline see maja parasjagu on ja mitmendal korrusel elan mina. Ja tegelikult on minu maja trepikoda selline, kus trepikäigud on ilusasti üksteise kõrval ja nende vahel pole midagi. Aga unenäos teevad trepikäigud nagu suurema ringi ja igal korrusel on trepikojas palju rohkem ruumi. Ja mina muudkui ronin trepist üles ja otsin kodu. Ja vahepeal juhtub nii, et mina arvan, et ma lähen trepist üles, aga tegelikult olen hoopis allapoole jõudnud. Ja raudselt kuivatavad esimese korruse elanikud trepikojas pesu ja raudselt on trepp jälle mingi lägaga koos, nii et ma pean käsipuust kinni hoides ennast üles tõmbama. Ja nii umbes seitsmendal korrusel on hunnik poisse, kes naeravad minu üle, et ma ei suuda oma korterit üles leida. Ja mingil hetkel on ühel korrusel remont, nii et trepp lõppeb otsa ja ma pean ennast oma üleloomulike võimetega järgmisele korrusele vinnama. Ja mõnel korrusel on lae kõrgus umbes poolteist meetrit. Ja kui ma siis lõpuks umbes kuuendal korrusel oma korteri üles leidsin, oli see tegelikult keldris, sest seal oli hästi umbne ja palju inimesi magas juba voodites. Ma magasin Pearu kõrval ja magades ma tundsin, kuidas ta mind jalgadega tagus.
Selline unenägu seekord.
Aga lund sajab. Oh kuidas mulle meeldib see. Kui tuiskab ja igal pool on põlvini hanged. Ja läheb vara pimedaks. Sõitsime maalt koju. Mitte essugi ei näinud. Kiirus oli Pärnu maanteel 20 km/h. Suvekummid olid ka veel.
Kuni teisipäevani ei soovitata väljas liikuda.
Aga ma sattusin uudise peale, mis ütleb, et nädalavahetusel sadanud lumi ei jää Eestis maha ja hiljemalt reedeks-laupäevaks on maa taas must. Miks nii... Just läks põnevaks ju.
Näiteks ühel hetkel mina, emme ja issi jooksime mööda tänavat ja möödusime mingist inimestekolonnist. Ma tean, et midagi me selle kolonniga jahmerdasime, aga täpselt ei mäleta. Miskipärast käis seal mingi filmimine ja asi ja kaameramees karjus meile inglise keeles, et "turistid ei tohi siin olla, siit ei tohi läbi minna". Kusjuures me olime arvatavasti Tallinnas, sest ma tean kindlalt, et me elasime selles linnas. See juhtus veel meie maja lähedal, sest see tänav meenutas jubedalt seda pisikest teed, mis jookseb meie maja tagant ühika ja garaažide vahelt.
Jooksime edasi ja nägime Joonast, kellel oli mingi sinine superkangelase ülikond seljas (nagu seal transformerites umbes). Ma vaatasin, et näe, Joonas, aga Joonas tegi, nagu ta ei näeks mind. Siis tõusis ta lendu ja ma vist tõusin ka lendu, sest ma nägin Joonast kaugel-kaugel allpool. Ma ei saanudki päris täpselt aru, milline see Joonas nüüd on, sest järsku oli seal kaugel-kaugel all palju-palju pisikesi sinistes superkangelase ülikondades mehikesi, kes risti-rästi lendasid nagu mesilased. Ja umbes samapalju oli ka pisikesi punastes ülikondades mehikesi, kes ka risti-rästi lendasid. Ja ma kuulsin kuskilt Joonase häält, mis ütles, et "no kurat katsu sa maailma päästa, kui need vastased sul koguaeg jalus tolgendavad".
Siis jõudsime me meie majani. Tegelikult on mu maja viiekorruseline onju. Ja mina elan viiendal korrusel. Aga raudselt igas unenäos, kus ma oma maja näen, on nii, et ma lähen trepist üles ja tahan koju jõuda, aga ma ei tea, mitmekorruseline see maja parasjagu on ja mitmendal korrusel elan mina. Ja tegelikult on minu maja trepikoda selline, kus trepikäigud on ilusasti üksteise kõrval ja nende vahel pole midagi. Aga unenäos teevad trepikäigud nagu suurema ringi ja igal korrusel on trepikojas palju rohkem ruumi. Ja mina muudkui ronin trepist üles ja otsin kodu. Ja vahepeal juhtub nii, et mina arvan, et ma lähen trepist üles, aga tegelikult olen hoopis allapoole jõudnud. Ja raudselt kuivatavad esimese korruse elanikud trepikojas pesu ja raudselt on trepp jälle mingi lägaga koos, nii et ma pean käsipuust kinni hoides ennast üles tõmbama. Ja nii umbes seitsmendal korrusel on hunnik poisse, kes naeravad minu üle, et ma ei suuda oma korterit üles leida. Ja mingil hetkel on ühel korrusel remont, nii et trepp lõppeb otsa ja ma pean ennast oma üleloomulike võimetega järgmisele korrusele vinnama. Ja mõnel korrusel on lae kõrgus umbes poolteist meetrit. Ja kui ma siis lõpuks umbes kuuendal korrusel oma korteri üles leidsin, oli see tegelikult keldris, sest seal oli hästi umbne ja palju inimesi magas juba voodites. Ma magasin Pearu kõrval ja magades ma tundsin, kuidas ta mind jalgadega tagus.
Selline unenägu seekord.
Aga lund sajab. Oh kuidas mulle meeldib see. Kui tuiskab ja igal pool on põlvini hanged. Ja läheb vara pimedaks. Sõitsime maalt koju. Mitte essugi ei näinud. Kiirus oli Pärnu maanteel 20 km/h. Suvekummid olid ka veel.
Kuni teisipäevani ei soovitata väljas liikuda.
Aga ma sattusin uudise peale, mis ütleb, et nädalavahetusel sadanud lumi ei jää Eestis maha ja hiljemalt reedeks-laupäevaks on maa taas must. Miks nii... Just läks põnevaks ju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar