Igaühe hinges on revolutsioon, lase hingel hingata

Käisin Viljandis Noore Muusiku Koolis. Kohati tundus natuke imelik või võõras või nii... Aga praegu on küll hea tunne, et seal olin. See on tegelikult mõeldud ettevalmistuskursusena neile, kes tahavad Akadeemiasse sisse astuda, aga mina läksin lihtsalt sellepärast, et pilli mängida ja Viljandit näha. Pilli mängida sain ja Viljandit sain ka näha. Viljandi on nii tore. Praegu nägin ma kahjuks porist, halli ja tühja Viljandit, mis ei olnud nii tore kui suvel folgi ajal, aga siiski. Sain üsna palju kannelt ja karmoškat Muusikamaja ja Aida vahet tassida. Eile pidime minema Aita arhiivilindistuste järgi mängimise tundi. Lisandral on ju akordion kastiga, mitte kotiga, mis selga käib. Vaene väike. Haige ka veel. Võtsin siis mina oma kandle ja karmoška ja Lisandra akordioni ja hakkasime minema. Ja läksime ja läksime ja vihma sadas ja sadas ja Lossi tänav oli lõputult pikk ja kell oli ammu kaks läbi. Hiljaks me jäime, aga kohale jõudsime. Ja Jalmar õpetas mulle kaks uut karmoškalugu. See oli tore. Üks tegelikult päris uus ei olnud, aga ma olin selle totaalselt ära unustanud. Siberi setude lugu. Ja õhtul oli Aidas Svjata Vatra ja Haydamaky. Svjata oli mõnus. Haydamaky ajal mul tuli uni peale ja ma ei viitsinud lõpuni kuulata.

Nüüd olen kodus, aga ei taha üldse hakata jälle neid samu vanu asju tegema. Tahaks tagasi Viljandisse. Viljandi on nagu täiesti teine maailm. Muusika ja muusikute ja mõnusa olemise maailm. Heasti. Ma tahaks hoopis selles Viljandi-maailmas elada, mitte Tallinna-maailmas. Astuks Akadeemiasse, siis saaks minna ja olla ja teha ja õppida. Aga ma olen pöördumatult laisk. Mina pole selline inimene, kes harjutaks neli-viis-kuus tundi päevas pilli. Mulle meeldib lihtsalt olla ja mõelda ja vahepeal mängida. Raske.