Hommikul oli lastetoas päris põnev. Need lapsed, kes siiamaani pole mitte ainsamatki sõna öelnud, sain täna rääkima. Ameliilt ma ei ole enne ühtegi sõna kuulnud, aga täna vaatasime pilte ja oskab küll: al'a (kala), aff (ahv), auh (kutsu), op-op (jänku), apa-a (papagoi). Kaur oskas enne ainult 'jah' ja 'emme', nüüd räägib isuga.
Liis jutustas muidugi kõige rohkem. Ise ütles, et on kaheaastane, aga juttu tundus küll rohkem olema kui kaheaastasel tavaliselt.
Pärast läksin kooli lingvistikasse nagu tavaliselt. Need kaheksandikud lahendasid kaks ülesannet ära sellise tempoga, et ma ei jõudnud hingatagi.
Hiljem mängisin õpetaja Aita ja õpetaja Tiia sünnipäeva auks kannelt. Ja sain aimu, millest õpetajad vabal ajal omavahel räägivad. Sain teada, et tunnis mõtleb õpetaja kõigele muule kui õpetatavale ainele. Villu rääkis, kuidas mõnikord keset tundi läheb meelest ära tunni teemagi. Näiteks peab tunnis valvel olema, et ei satuks õpilaste vaatevälja profiilis. Peab olema kas näoga, või veel parem, seljaga klassi poole, et õpilased jumala pärast ei näeks õpetaja (enda arvamuse järgi) ülekaalulisust. Tuled klassi, hoiad kõhu sees, jõuad klassi ette, pöörad klassi poole näoga ja võid puhh lõdvaks lasta. Nii kui jälle on vaja profiilis olla, siis hõkk kõht sisse. Ja klassi külgseina tahvli kõrvale võiks peegli panna, et kui õpetaja parasjagu kirjutab midagi tahvlile, siis saaks salamahti peeglist vaadata ja harjutada, kas kõht on ikka piisavalt sees.
P.S. Ärge te nüüd seda igaksjuhuks Villule edasi-tagasi rääkige onju. Oleks minu tervisele natuke kasulikum. Vist.
Liis jutustas muidugi kõige rohkem. Ise ütles, et on kaheaastane, aga juttu tundus küll rohkem olema kui kaheaastasel tavaliselt.
Mina: Näe, siin on üks porgand.No kujutage ette silmadega porgandit, mis põntsub metsa, et seal mustikaid süüa.
Liis: Aga tal on ju silmad peas.
Mina: Oi, ongi. Huvitav, miks porgandil silmad peas on... Aga jalgu ei ole.
Liis: Kuidas ta siis käia saab, kui tal jalgu ei ole?
Mina: Noh, ta siis liigub niimoodi põnts-põnts. Põntsub.
Liis: Jah, pongard põntsub.
Mina: Kuhu ta põntsub?
Liis: Pongard põntsub metsa.
Mina: Mis ta seal metsas teeb?
Liis: Sööb mustikaid.
Pärast läksin kooli lingvistikasse nagu tavaliselt. Need kaheksandikud lahendasid kaks ülesannet ära sellise tempoga, et ma ei jõudnud hingatagi.
Hiljem mängisin õpetaja Aita ja õpetaja Tiia sünnipäeva auks kannelt. Ja sain aimu, millest õpetajad vabal ajal omavahel räägivad. Sain teada, et tunnis mõtleb õpetaja kõigele muule kui õpetatavale ainele. Villu rääkis, kuidas mõnikord keset tundi läheb meelest ära tunni teemagi. Näiteks peab tunnis valvel olema, et ei satuks õpilaste vaatevälja profiilis. Peab olema kas näoga, või veel parem, seljaga klassi poole, et õpilased jumala pärast ei näeks õpetaja (enda arvamuse järgi) ülekaalulisust. Tuled klassi, hoiad kõhu sees, jõuad klassi ette, pöörad klassi poole näoga ja võid puhh lõdvaks lasta. Nii kui jälle on vaja profiilis olla, siis hõkk kõht sisse. Ja klassi külgseina tahvli kõrvale võiks peegli panna, et kui õpetaja parasjagu kirjutab midagi tahvlile, siis saaks salamahti peeglist vaadata ja harjutada, kas kõht on ikka piisavalt sees.
P.S. Ärge te nüüd seda igaksjuhuks Villule edasi-tagasi rääkige onju. Oleks minu tervisele natuke kasulikum. Vist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar