No nüüd ma olen loodetavasti ennast natuke kogunud. Võta kokku!
Reede õhtul vedasin ennast kandle ja kotiga kõigepealt trolli peale ja siis rongi peale. Ja kujutage ette: kallis lugupeetud rongijuht ütles peatusi ainult suht Tallinna piires. No kuule, neid ma tean isegi! Aga mis pärast saab? Siis ma nuputasingi, et kas Rapla võiks tulla umbes kahe peatuse pärast või ühe peatuse pärast või kuidas. Õnneks ühed, kes Hagudis maha läksid, rääkisid omavahel ,et nad lähevad Hagudis maha. Selle arvestatava juhtlõnga abil suutsin ma lõpuks ikkagi õiges jaamas maha minna. Ja Raplas oli lumi. Mitte päris Suur Lumi, aga suur lumi peaaegu.
Siis ootasime Maili saunas Jalmarit, kes oli teel ja Marit, kelle köögis oli karaskiküpsetamise puhul kaos. Ja siis algas ansambel Ööproovi ööproov. Jukut oli tabanud force majore, mistõttu pakkus Jalmar naljaga pooleks, et pole hullu, küll mina Juku harmoonia ka ära mängin. Mõni teine kord, aitäh. Öö oli kummaline. Me Lisandraga magasime küll majas, aga saunast kostev trummipõrin ei lasknud mul vist mitu head tundi magama jääda. Hommik saabus üleöö, kuid suhteliselt valutult.
Maili isa viskas meid kultuurimajja, aitäh :) Veel viimane läbimäng ja läkski lahti. Avamine oli vahva. Torupildurid ja NolensVolens. Ja meie. Ma ei läinudki lootusetult segamini. Päris hea. Ülejäänud päeva olin mingis müstilises uimas, jõin teed ja vahtisin enda ette. Erki kahtlustas, et ma olen endast väljas (endast väljas selles otsesemas (või kaudsemas, kuidas kellelegi) mõttes) (kahekordsed sulud, mmm). Ma ei tea. Ilmselt mitte. Tavaline olek. Natuke uimane ainult. Karask oli kahetsusväärse sooda järelmaitsega. Tee oli hea. Kontserdid olid head. Muusika. Tsibid ja NolensVolens. Improvisatsioonid. Tantsud ja laulud õues tule ümber. Ja Zetod. Jalmar vist sulatas kõigi saalisviibijate südamed ja sillutas ühe noore muusiku tee suurtele lavadele. Tule-Tee kruus on armas, aitäh. Aitäh, Mari ja Maili.
Pärast oli olemine Maili saunas. Tore oli. Jüri elas üle huvitavaid üleelamisi: "Zetode trummar ja tšikk panid minu toa ukse seestpoolt lukku ja nüüd nahistavad seal." Hmh.
Ja järsku, otsekui välk selgest taevast, ilmus võimalus saada kohe Tallinnasse, mitte oodata hommikust rongi. Hea. Siim Sarv isiklikult mängis taksot ja sõitis Tallinnale peaaegu tiiru peale. Suur aitäh.
Aitäh, Erki :P. Sinu pärast kahtlen ma jälle rohkem kui kunagi varem. Aga see on võib-olla hea.
Reede õhtul vedasin ennast kandle ja kotiga kõigepealt trolli peale ja siis rongi peale. Ja kujutage ette: kallis lugupeetud rongijuht ütles peatusi ainult suht Tallinna piires. No kuule, neid ma tean isegi! Aga mis pärast saab? Siis ma nuputasingi, et kas Rapla võiks tulla umbes kahe peatuse pärast või ühe peatuse pärast või kuidas. Õnneks ühed, kes Hagudis maha läksid, rääkisid omavahel ,et nad lähevad Hagudis maha. Selle arvestatava juhtlõnga abil suutsin ma lõpuks ikkagi õiges jaamas maha minna. Ja Raplas oli lumi. Mitte päris Suur Lumi, aga suur lumi peaaegu.
Siis ootasime Maili saunas Jalmarit, kes oli teel ja Marit, kelle köögis oli karaskiküpsetamise puhul kaos. Ja siis algas ansambel Ööproovi ööproov. Jukut oli tabanud force majore, mistõttu pakkus Jalmar naljaga pooleks, et pole hullu, küll mina Juku harmoonia ka ära mängin. Mõni teine kord, aitäh. Öö oli kummaline. Me Lisandraga magasime küll majas, aga saunast kostev trummipõrin ei lasknud mul vist mitu head tundi magama jääda. Hommik saabus üleöö, kuid suhteliselt valutult.
Maili isa viskas meid kultuurimajja, aitäh :) Veel viimane läbimäng ja läkski lahti. Avamine oli vahva. Torupildurid ja NolensVolens. Ja meie. Ma ei läinudki lootusetult segamini. Päris hea. Ülejäänud päeva olin mingis müstilises uimas, jõin teed ja vahtisin enda ette. Erki kahtlustas, et ma olen endast väljas (endast väljas selles otsesemas (või kaudsemas, kuidas kellelegi) mõttes) (kahekordsed sulud, mmm). Ma ei tea. Ilmselt mitte. Tavaline olek. Natuke uimane ainult. Karask oli kahetsusväärse sooda järelmaitsega. Tee oli hea. Kontserdid olid head. Muusika. Tsibid ja NolensVolens. Improvisatsioonid. Tantsud ja laulud õues tule ümber. Ja Zetod. Jalmar vist sulatas kõigi saalisviibijate südamed ja sillutas ühe noore muusiku tee suurtele lavadele. Tule-Tee kruus on armas, aitäh. Aitäh, Mari ja Maili.
Pärast oli olemine Maili saunas. Tore oli. Jüri elas üle huvitavaid üleelamisi: "Zetode trummar ja tšikk panid minu toa ukse seestpoolt lukku ja nüüd nahistavad seal." Hmh.
Ja järsku, otsekui välk selgest taevast, ilmus võimalus saada kohe Tallinnasse, mitte oodata hommikust rongi. Hea. Siim Sarv isiklikult mängis taksot ja sõitis Tallinnale peaaegu tiiru peale. Suur aitäh.
Aitäh, Erki :P. Sinu pärast kahtlen ma jälle rohkem kui kunagi varem. Aga see on võib-olla hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar