Nägin täna unes, et oli ülikooli esimene päev. See oli selline natuke imelik ülikool, aga kuna kõik toimus unenäos, siis pole imestada. Seal oli Mari-Ann ja Kristjan ja veel reaalikaid. Kõigepealt oli mingi vene keele tund, kuhu me Mari-Anniga läksime. Ma ei tea, see vist ei olnudki tegelikult meie tunniplaanis, sest seal oli mingi klass, kelle tundi me lihtsalt sisse sadasime. Klassis läksid istmeread astmeliselt kõrgemaks nagu auditooriumis. Mari-Ann istus eelviimases reas ja mina diagonaalselt tema taga viimases. Mina üritasin ikka kuulata ka, mis õpetaja seal kaugel ees rääkis. Tal olid suured vanaaegsed prillid ees. Ta ütles vene keeles lauseid ja siis terve klass pidi kooris järgi kordama. Ma eriti ei viitsinud. Ma ei kuulnud ka hästi, sest ta rääkis väga vaikselt. Aga Mari-Ann luges terve tunni raamatut. Mingi ingliskeelne oli raudselt.
Järgmine oli meil mingi kindla pealkirjaga loeng. Ma tean, sest mul oli see paberi peal kirjas ja ma vaatasin seda korduvalt. Üks parajalt pikk nimi oli, millest ma tegelikult aru ei saanud, sest ma ei saanud aru, millest see loeng räägib. Kristjaniga koos vaatasime seda paberit ja otsustasime, et loengu teema on kuidagi seotud Soome või soome keelega. Läksime siis sisse. Seal ruumis olid ka astmeliselt pingiread. Kristjan istus minu kõrval. See oli kuidagi nii hea ja tuttav, et ta minu kõrval istus. Reaal tuli meelde. Pole teda ammu näinud. Igatahes. Kõik mulisesid ja rääkisid omavahel ja järsku tuiskas sisse õpetaja, kes peaaegu jooksu pealt ja vaikust ära ootamata hakkas dikteerima erinevate keemiliste ainete nimetusi ja nende kirjeldusi. Ja järgmised umbes tund aega ma vehkisin neid omale vihikusse kirjutada. Kõik olid -üül lõpuga ained. Väga palju -üül lõpuga aineid. Üks oli igatahes valge ja magus, seda ma mäletan. Aga ta hääldas neid nimesid natuke imelikult ja siis ma pidin iga nime tahvli pealt järele kontrollima. Kuigi sellest polnud ka palju kasu, sest lisaks kõnedefektile oli see õpetaja ka düsgraafik. Ta eesnimi oli muideks Salo. See oli ka paberi peal kirjas. Pärast -üülide vihikusse vehkimist jagas õpetaja väga kavala ja saladusliku näoga meile kõigile väiksed klaasist kausid, täpselt sellised, millest jäätist või pudingit või kompotti süüakse, mustriga ja puha. Mina ütlesin rõõmsalt Kristjanile, et nüüd hakkame jäätist sööma, ma tean küll. Aga õpetaja valas hoopis kõigile kaussi jogurtit. Andis lusikad ka. Ja käskis meil võtta niipalju jogurtit lusika peale kui saame, ilma et midagi maha voolaks. Et siis nagu kuhjaga või? Joogijogurtit? mõtlesin mina. Järgmised väga kaua aega veetsin ma istudes ja jogurtiga lusikat enda ees hoides. Sest mingil seletamatul põhjusel pidime me seda lusikat enda ees käes hoidma. Nii, et jogurtit maha ei voolaks. Aa, see oli sellepärast, et kui piisavalt kaua hoida, hakkab jogurt paksemaks minema ja seda saab suurema kuhjaga lusika peale võtta. Mina muidugi sõin pool jogurtit ära, kui õpetaja ei näinud. Ja toetasin lusikat kausi ääre peale, kuigi ei tohtinud. Iga kahe minuti tagant võrdlesime Kristjaniga, kummal on rohkem jogurtit lusika peal. Mingi aja pärast olid jogurti sisse nagu võluväel tekkinud suured terved maasikad. See oli vahva.
Järgmine oli meil mingi kindla pealkirjaga loeng. Ma tean, sest mul oli see paberi peal kirjas ja ma vaatasin seda korduvalt. Üks parajalt pikk nimi oli, millest ma tegelikult aru ei saanud, sest ma ei saanud aru, millest see loeng räägib. Kristjaniga koos vaatasime seda paberit ja otsustasime, et loengu teema on kuidagi seotud Soome või soome keelega. Läksime siis sisse. Seal ruumis olid ka astmeliselt pingiread. Kristjan istus minu kõrval. See oli kuidagi nii hea ja tuttav, et ta minu kõrval istus. Reaal tuli meelde. Pole teda ammu näinud. Igatahes. Kõik mulisesid ja rääkisid omavahel ja järsku tuiskas sisse õpetaja, kes peaaegu jooksu pealt ja vaikust ära ootamata hakkas dikteerima erinevate keemiliste ainete nimetusi ja nende kirjeldusi. Ja järgmised umbes tund aega ma vehkisin neid omale vihikusse kirjutada. Kõik olid -üül lõpuga ained. Väga palju -üül lõpuga aineid. Üks oli igatahes valge ja magus, seda ma mäletan. Aga ta hääldas neid nimesid natuke imelikult ja siis ma pidin iga nime tahvli pealt järele kontrollima. Kuigi sellest polnud ka palju kasu, sest lisaks kõnedefektile oli see õpetaja ka düsgraafik. Ta eesnimi oli muideks Salo. See oli ka paberi peal kirjas. Pärast -üülide vihikusse vehkimist jagas õpetaja väga kavala ja saladusliku näoga meile kõigile väiksed klaasist kausid, täpselt sellised, millest jäätist või pudingit või kompotti süüakse, mustriga ja puha. Mina ütlesin rõõmsalt Kristjanile, et nüüd hakkame jäätist sööma, ma tean küll. Aga õpetaja valas hoopis kõigile kaussi jogurtit. Andis lusikad ka. Ja käskis meil võtta niipalju jogurtit lusika peale kui saame, ilma et midagi maha voolaks. Et siis nagu kuhjaga või? Joogijogurtit? mõtlesin mina. Järgmised väga kaua aega veetsin ma istudes ja jogurtiga lusikat enda ees hoides. Sest mingil seletamatul põhjusel pidime me seda lusikat enda ees käes hoidma. Nii, et jogurtit maha ei voolaks. Aa, see oli sellepärast, et kui piisavalt kaua hoida, hakkab jogurt paksemaks minema ja seda saab suurema kuhjaga lusika peale võtta. Mina muidugi sõin pool jogurtit ära, kui õpetaja ei näinud. Ja toetasin lusikat kausi ääre peale, kuigi ei tohtinud. Iga kahe minuti tagant võrdlesime Kristjaniga, kummal on rohkem jogurtit lusika peal. Mingi aja pärast olid jogurti sisse nagu võluväel tekkinud suured terved maasikad. See oli vahva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar