Kui mina kunagi lapsed saan, siis mina panen (loe: suunan) nad muusikakooli ja rahvatantsutrenni. Seda esimeses järjekorras. Ja kui mulle juhtub mõni geeniusest laps, siis ka näiteringi ja igale poole mujale. Aga see on juba boonusprogramm. Reaalkoolis hakkavad nad käima üldse ilma pikema jututa. Ma luban oma lastel süüa jäätist. Ja porgandit. Ja luban neil paljajalu muru peal joosta ja igasuguseid kive ja tammetõrusid ja oksi tuppa tassida ja terve päeva metsas mängida. Sest kui ma suureks saan, siis hakkan ma elama sellises majas, mille ümber pole asfalti, vaid on muru ja mets. Asfalt algab alles kaugel-kaugel värava taga. Kuigi need kaks asja räägivad üksteisele natuke vastu (nimelt see, et lapsed õpivad Reaalkoolis ehk Tallinnas, aga maja on sellises kohas, kus ümberringi on muru ja mets, nii et asfalt algab alles kaugel-kaugel värava taga). Ja kui mu lapsed tahavad endale kassi või koera või küülikut, siis ma pean selle üle sügavalt järele mõtlema. Sest ma tahaks neile lubada küll, aga mina pole see inimene, kes loomadega mängida ja nende eest hoolitseda tahab. Sest mulle meeldib loomi ainult vaadata. Ohutust kaugusest.
Ja mu lapsed loevad raamatuid. Alguses kas või nii nagu mina "lugesin", kui ma väikene olin. Ütlesin emale, et tahan raamatuid lugeda. Ema võttis kapist poole meetri kõrguse virna lasteraamatuid ja mina hakkasin neid "lugema". Ma ilmselt ikka natuke lugeda oskasin, aga põhitegevus oli piltide vaatamine. Vaatasin tähelepanelikult ja hoolega kõik raamatud otsast lõpuni läbi, niikaua kui kõik raamatud said "omaks". Ma teadsin kõiki pilte peast. Mulle meeldisid raamatud.
Kui ma panen lapse lasteaeda, siis ainult riigilasteaeda. Mitte raha pärast (üheltpoolt kindlasti selle pärast ka), aga ma olen näinud, mis eralasteaias toimub ja sinna ma oma last ei jäta. Ideaalvariant oleks tegelikult see, kui laps üldse lasteaias ei käiks, vaid saaks rahulikult oma päevaplaanis tiksuda ja olla üksi, kui tahab, ja mängida teiste lastega, kui tahab.
Mitte päris utoopia, aga kõrgelt lendav fantaasia küll.
Ja mu lapsed loevad raamatuid. Alguses kas või nii nagu mina "lugesin", kui ma väikene olin. Ütlesin emale, et tahan raamatuid lugeda. Ema võttis kapist poole meetri kõrguse virna lasteraamatuid ja mina hakkasin neid "lugema". Ma ilmselt ikka natuke lugeda oskasin, aga põhitegevus oli piltide vaatamine. Vaatasin tähelepanelikult ja hoolega kõik raamatud otsast lõpuni läbi, niikaua kui kõik raamatud said "omaks". Ma teadsin kõiki pilte peast. Mulle meeldisid raamatud.
Kui ma panen lapse lasteaeda, siis ainult riigilasteaeda. Mitte raha pärast (üheltpoolt kindlasti selle pärast ka), aga ma olen näinud, mis eralasteaias toimub ja sinna ma oma last ei jäta. Ideaalvariant oleks tegelikult see, kui laps üldse lasteaias ei käiks, vaid saaks rahulikult oma päevaplaanis tiksuda ja olla üksi, kui tahab, ja mängida teiste lastega, kui tahab.
Mitte päris utoopia, aga kõrgelt lendav fantaasia küll.
Vaata, seda nimetatakse teooriaks. Mis pärast välja tuleb on... njah, tihtipeale midagi muud. (Pealegi kust Sina tead, mis just Sinu lapsele tegelikult sobib?)
VastaKustutaPõhiline, kui Sul jätkub muutumatut meelt, tahet ja ka teineteisemõistmist teise poolega, et seda ellu viia. Aga igatahes seda tuleb siis soovidagi!